Natt
Proosa
[muuda]- Järgnesin nüüd vaarisale natakuuri, kus seisid ümmargused ja neljakandilised laastust ning köiest korvid, mis mulle siis peaaegu rinnuni ulatusid. Need olid natad, millega vähki püütakse, Nad lastakse pika köie otsas merepõhja ja jäetakse sinna terveks ööks seisma. Pika köie järgi, mille küljes nad nii-öelda ripuvad, on neid jälle kerge üles leida. Köie küljes on nimelt hulganisti korgitükke. See näeb välja nagu kett, millesse on lükitud korgist köömneleivakesed. Üleval vee peal lõpeb köis suure ümmarguse korgiga, mille küljes plagiseb kirju vimpel. Vaarisa oli oma elu jooksul palju nattasid meisterdanud. Ta oli ka tihti tormilõhutud nattasid parandanud. Töötuba, kus ta neid valmistas ja parandas, kutsuti natakuuriks, ja siia me seadsimegi end nüüd mugavasti sisse. (lk 11)
- James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, 1979
Luule
[muuda]Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
- Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14