Tervitamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alfred Grévin, "Mees kummardab naisele" (19. saj)

Proosa[muuda]

  • "Sind teretan ma, kodumaa päike!" ütleb ta. "Siin, kodumaal paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!"
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema; sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.
"See on üleüldse üks segane värk," pomiseb ta tasa enese-ette ja sammub edasi. Õieti ei lähe talle niihästi päike kui kodumaa ühes oma õrnade õitega suuremat korda, aga nii on ta raamatust lugenud hüüdvat neid, kes võõrsilt koju tulevad; ülbe komme oleks nüüd seda tegemata jätta, mida teised ees teinud.


  • "Halloo, Boy!" hüüdis vaarisa, kui ta nägi mind tulemas kogu oma elamisega. "Kas sa tahad laeva vahetada?"
"Just nii, kapten!" vastasin ma ja lõin vasaku käe oma villase tutimütsi äärde.
"Tervitatakse ikka parema käega," lausus vaarisa. "Pealegi pole mitte mina kapten. Kapten seisab seal uksel!" Ta osutas ülamemmele, kes selle peale pahandades pead raputas ja "rumalus" porises. (lk 7)

Vaata ka[muuda]