Natt
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Natad)
Proosa
[muuda]- Järgnesin nüüd vaarisale natakuuri, kus seisid ümmargused ja neljakandilised laastust ning köiest korvid, mis mulle siis peaaegu rinnuni ulatusid. Need olid natad, millega vähki püütakse, Nad lastakse pika köie otsas merepõhja ja jäetakse sinna terveks ööks seisma. Pika köie järgi, mille küljes nad nii-öelda ripuvad, on neid jälle kerge üles leida. Köie küljes on nimelt hulganisti korgitükke. See näeb välja nagu kett, millesse on lükitud korgist köömneleivakesed. Üleval vee peal lõpeb köis suure ümmarguse korgiga, mille küljes plagiseb kirju vimpel. Vaarisa oli oma elu jooksul palju nattasid meisterdanud. Ta oli ka tihti tormilõhutud nattasid parandanud. Töötuba, kus ta neid valmistas ja parandas, kutsuti natakuuriks, ja siia me seadsimegi end nüüd mugavasti sisse. (lk 11)
- James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- Vähipüügiga ei saa algust teha varem kui alles augustikuus. Päev, mil algab vähipüük, on peaaegu niisama tore kui jõululaupäev. Sest siis võime meie, Bullerby lapsed — Kerstin muidugi välja arvatud — minna koos isa, onu Nilsi ja onu Erikuga Nockenile. Me paneme õhtul natad sisse, lööme endale metsas onnid üles, magame seal ööd ja tõuseme järgmisel hommikul hästi vara üles nattasid välja võtma. See on kogu asja juures see kõige vahvam — et saab öösel metsas magada. (lk 233)
- Järve kohal oli alles kerge udu, aga see hajus peagi. Isa, Lasse, Bosse ja mina läksime ühte paati, onu Erik, onu Nils, Britta ja Anna läksid teise, me sõudsime järvele ja võtsime natad välja.
- Mul on kahju kõigist inimestest, kes pole kell neli hommikul järvele aerutanud ja nattasid välja võtnud.
- Peaaegu viimane kui natt oli vähke täis. Lasse ja Bosse julgesid vähki ükskõik kuidas pihku võtta, mina küll ei julge. (lk 238)
- Astrid Lindgren, "Bullerby lapsed", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Sinisukk, 2015
Luule
[muuda]Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
- Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 13-14