Peeter Torop

Peeter Torop (sündinud 28. novembril 1950) on eesti kirjandusteadlane ja semiootik.

Artiklid

[T]õlkija kui loovisiksus on tõlkeloost praktiliselt välja jäetud. Tihti räägitakse tõlkijast seoses konkreetsete tõlgetega, harva tõlkija (tõlke)loominguga seoses.
- Peeter Torop, "Tõlkeloo koostamise printsiibid", Akadeemia nr. 2/1989, lk 349–384; lk 374

Uurides kultuuri ja ühiskonda, on teadused ise osa kultuurist ja seega on igasugune ühiskonna ja kultuuri analüüs samal ajal analüüsiva teaduse eneseanalüüs. Uurides midagi, mille osa ise oled, tekib vajadus uuritavaga suhestuda ja ennast eristada. Seda aitab teha uurija isiksus, uurimisrühm või koolkond, mis väljendab oma erisust oskuskeeles – üldteaduslikus, distsiplinaarses, individuaalses või väga sageli ka hübriidses segakeeles. Oskuskeele kasutamise viis peegeldab kasutaja teaduslikku, tihti ka rahvuslikku või ideoloogilist identiteeti.
Propaganda mõiste on korraga n-ö objektmõiste ja metamõiste. Objektmõistena on propaganda käibiv keelepruuk ehk diskursus, mis on on kasutusel erinevates meediumides ja millesse sattuvad mõisted ideologiseeruvad ning omandavad hinnangulisuse. See on ideoloogiline, vahel varjatud, tihti deklaratiivne kultuuripraktika, mille abil ühiskond ja selle erinevad instituudid sätestavad identiteete ja juurutavad vajalikke ideid. Kui objektmõistena on propaganda argipraktika, siis metamõistena on ta viis propagandat kui praktikat analüüsi huvides kirjeldada, ja see kirjelduskeel võib olla politoloogiline, suhtekorralduslik, sotsiaalpsühholoogiline, aksioloogiline jne. Metamõistena tähistab propaganda ka seda viisi, kuidas ja millises kultuuri või teaduse oskuskeeles propagandat analüüsitakse. Objekttasandi kirevusest peaks metatasandil ideaalis saama sünteesiv kirjeldus või terviklik analüüs.
Ilse Lehiste soovitus oli teha kodumaist teadust emakeeles, kuid varustada kõik eestikeelsed üllitised põhjalike ingliskeelsete kokkuvõtetega, mis aga peaksid olema väga heas inglise keeles, soovitavalt tõlgitud või toimetatud inglise keelt emakeelena valdavate inimeste poolt. Ja neid kokkuvõtteid tuleks siis resümeede või annotatsioonidena aktiivselt levitada, ning ta oli veendunud, et parimad artiklid leiavad niiviisi varem või hiljem ka tõlkija. Seega võõrkeel ise veel kvaliteeti ei näita. Ja parimal juhul võiks võõrkeel olla vahend emakeelse teaduse propageerimiseks. Selline oli n-ö vana kooli rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase väga kirglikult ja veendunult esitatud arvamus.
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste enesekaitse ning propageerimise diskursus eksisteerib deklaratiivsena ning on eri riikides erineva struktuuriga. Diskursuse olemasolu tuleneb ühiskondlikust survest.
Et kultuur ja ühiskond arenevad kiiresti, siis tekib pidevalt juurde nähtusi, mis jõuavad enesekirjelduse faasi.
Seega on paljude sotsiaal- ja humanitaarteaduste jaoks oluline täpsustada oma identiteeti, arendada oskuskeelt ja selle kaudu arusaama oma uurimisobjekti piiridest. Sest uurimisobjektide piiritlemine on nendes teadustes ühtlasi uurimisobjektide loomine ja küsimusele, mis on kultuur või ühiskond, saavadki need teadused vastata vaid selle kaudu, mida nad kultuuris või ühiskonnas uurivad, st näevad või ei näe. Kõigi nende püüdluste sünteesimiseks vajavad sotsiaal- ja humanitaarteadused metateoreetilist, neid ühtse kompleksina käsitlevat analüüsi.
Kuid kultuuri ja ühiskonna keerukusega kaasneb sageli vajadus uurida neid mitte distsipliinide, vaid probleemide kaupa. Probleemide lahendamisele orienteeritud analüüs aga ei saa olla pelgalt distsiplinaarne – enamasti nõuab see koostööd erinevaid distsipliine ja valdkondi esindavate asjatundjate vahel. Sellist koostööd on hakatud nimetama transdistsiplinaarseks ning transdistsiplinaarsuse kui uut tüüpi interdistsiplinaarsuse eripäraks on distsiplinaarsete identiteetide säilitamine. Transdistsiplinaarsuse võtmesõnadeks on teadmuskorraldus (knowledge management) ja teadmusintegratsioon (knowledge integration) ja neist tulenevalt peetakse oluliseks nii dialoogi erinevate distsipliinide ja isegi teaduste vahel kui ka dialoogi üldsusega. Dialoogi aluseks on koostöö allutatus eesmärgile – probleemi lahendamisele.
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste jaoks on oluline veel üks erijoon. Kuigi neis kasutatakse palju kvantitatiivseid meetodeid, on nende peamine tegevus seotud kvalitatiivsete meetoditega. Neis on alati oma subjektiivsuse aste, mida ehk väljendab kõige lihtsamalt osaleva vaatluse võimalik jagunemine puhtaks vaatluseks, osalevaks vaatluseks, vaatlevaks osaluseks ja puhtaks osaluseks. Nende teaduste poliitilise angažeerimise võimalused ja subjektiivsuse erinevad astmed teevad kutse-eetiliselt oluliseks uurija nähtavuse nõude. Tõlgendav antropoloogia, refleksiivne sotsioloogia, kõneanalüüs sotsioloogias, subjektiivsuse mõiste, autoetnograafia – kõik see tähistab teadlase isiku olulisust, tema õigust subjektiivsusele, vaatepunktide vahetamisele, kuid ka tema kohustust oma subjektiivsuse astmest lugejat teavitada.
- Peeter Torop, "Humanitaaria ja propaganda", Vikerkaar 7–8/2011, lk 74-87

Intervjuud

Suudame teineteist dubleerida ning otsest tööjaotust pole. Kuigi pesumasina kasutamise olen vist juba unustanud. Eks ma kompenseerin selle siis köögis. Ja muidugi püüan puulõhkumise ja briketilaadimisega ise hakkama saada.
Põrgu kui tuli oleks mõnelegi naudingute allikas. Kuid põrgu hinges on tõeline piin. Vastandub sellele paradiisina isetus, egoismi ületamine ja selle näiteks võib tuua evangelist Johannese loo nisuivast, mis mulda langemata üksi jäädes hävib, kuid mulda sattudes hakkab kasvama ning kannab lõpuks palju vilja.
Tartu vaim on minu õpetajate nägu. See on kõrget vaimset taset kultiveerinud inimeste vaim. Ainus hirm ongi vaimse taseme ebaoluliseks kuulutamine või kõrge taseme omistamine imitatsioonile.
- Peeter Torop, intervjuu: "Paar: Tiina ja Peeter Torop", Anne & Stiil, 07.06.2005

Tema kohta

Kohtusime staadionil. 17aastane Peeter oli silmatorkavalt sarmikas, sportlik, tasakaalukas ja meeldivalt tagasihoidlik noormees, kes oli väga paljude tütarlaste imetlusobjekt. Teda mitte märgata polnud võimalik, aga aktiivsus kuulus Peetrile.
Peetrit iseloomustab suur sisemine väärikus, ebaisekus, õiglustunne, empaatilisus, sallivus, tasakaalukus, heasoovlikkus ja tohutu hoolivus ning erudeeritus. Temaga pole kunagi igav. Peeter on minu parim sõber. Tema isikus olen teinud meie lastele suurejoonelisima kingituse – neil on maailma parim isa.
Ma ei loe analüüsimise vajadust semiootikute privileegiks. Olen kuulnud küll räägitavat abieludest muusikute, teadlastega jne. Mina ei ole abielus semiootikuga. Ma abiellusin maailma kõige kihvtima poisiga ja selleks on ta ka jäänud.
- Tiina Torop, intervjuu: "Paar: Tiina ja Peeter Torop", Anne & Stiil, 07.06.2005

Välislingid