Anne Lange

Anne Lange (sündinud 16. juulil 1962) on eesti tõlkija ja tõlketeadlane.

• Tõlkijad tõlgivad, arvestades sellega, et tõlkeid loetakse originaalina. Keelepiirid ületanud tuntud kirjandust õpetatakse ja õpitakse niisamuti: tegemata vahet emakeelsel ja tõlgitud autoril, kellest mõeldakse kui tema nime kandvast tekstist sündinud tuletisest.
  • "Tõlge on tõlge on tõlge". Keel ja Kirjandus 2008 nr 5, 386

• Tõlkes on piirid selle vahel, mis siin ja mis seal, loomuldasa poorsed. /---/ Tõlked said juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mis vormib meid väliselt, sest see ei pruugi meid valitseda sisemiselt. Tõlgetes sai kahelda ideedes, milles nõukogude rahvas kahelda ei saanud.
• Tõlkimisega oma sõnumi edastamine ei saa kunagi tähendada tõlkija üksühest samastamist originaaliga või selle autoriga, tõlge on loomuldasa kollektiivne looming.
  • "Enn Soosaare tõlketegudest". Keel ja Kirjandus 2011, nr 1

• Tõlketeaduses uuritakse tõlkeprotsessi, s.o tõlkimist, mitte tõlget. Silmale nähtamatu, käest libisev protsess on katkendlikult jälgitav laboratoorsetes tingimustes – kui mõelda protsessi all tõlkija mentaalset tegevust – ja protsessist jäänud jälgedes, muutunud keeles, kultuuris või ühiskonnas. Küsimused, kes tõlkis mida ja millal, on niisiis sissejuhatavad küsimused, mis peaksid varem või hiljem viima pärisküsimusteni: miks? kuidas?
  • "Tõlkimise kõrge kunsti kirjelduskeele otsingud jätkuvad: Tallinnas käis Douglas Robinson". Sirp, 15. august 2013

• Põhjuseid, miks ametlikes paberites hämatakse, on leegion; arhiivi- või avalikke materjale lugedes tegelikkuseni niisama lihtsalt ei jõua. Kui proovida arhiivi põhjal rekonstrueerida põhjuste-tagajärgede ahelat, on oht ehitada üles üleelusuurune müüt, mis jätab mulje, et kõigest, mis on empiirilise jälgitavuse mõttes loomuldasa liiga laiahaardeline, käänuline ja kauge, saab siiski kokku panna ühemõttelise sidusa jutu. Paraku ei ole arhiivid läbipaistvad. Nad on täis tummstseene ja artistlikke vuntsiväristamisi, asjaosalised ise aga lahkunud.
  • "Toimetamispraktikast 1957-1972 Loomingu Raamatukogu näitel". Tõlkija Hääl VI, lk 118-135

Tema kohta

• Ehk kõige tehnilisem ja erialast või üldfiloloogilist ettevalmistust nõudvam ongi Rajandile pühendatud peatükk, milles laias laastus tehakse siiski sama, mida teisteski, nimelt detektiivitööd. Visandanud Rajandi keeleteaduslikud seisukohad, demonstreerib Lange seejärel üksikasjaliste näidete varal, milliseid mõnigi kord ootamatuid tõlkelahendusi Rajandi on kasutanud, millised tüüpnihked ilmnevad tema tõlketekstides, eriti "Uhkuses ja eelarvamuses", ja milline mõju neil on lugemiselamusele. Rajandi lähenemisele seletuse leidmiseks tuletab Lange tema eksplitseerimata jäänud tõlkepõhimõtted, lugedes romaani tõlget Rajandi teisal väljendatud teadusvaadete valguses. Need, kes on millalgi "Uhkuse ja eelarvamuse" suupärast sõnastust nautinud või siis, vastuoksa, selle kui lõdva randmega toime pandud Austeni-mõrva peale ärritunud või hoopistükkis mõlemat, võivad nüüd jälgida, kuidas on Lange mõtestanud Rajandi loodut eritledes ka ilmsete algtekstist lahkuminekute puhul tõlkija võib-olla esmapilgul segadusseviivaid otsuseid.
  • Ene-Reet Soovik, "Detektiiv Anne ehk Tõlkelugu omal kohal", Sirp, 18.03.2016 (arvustus: Anne Lange, "Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost", Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015)