Allikakriitika
Proosa
[muuda]- Paratamatu on kõigi allikakogumite arvestamine ja kaasahaaramine, jätmata midagi sihilikult kõrvale, selleks et uurimistulemusi kõrvale kallutada või midagi maha vaikida. Lähiajaloo uurimisel ei tähenda see küll allikakriitilise pluralismipõhimõtte rakendamist, s. t. et kui on allikates palju kokkulangevaid tunnistusi, siis nende tõestusväärtus kasvab. Terroriühiskonna kohtu- või uurimistoimikus võib olla mitukümmend kokkulangevat tunnistust, need ei tõenda veel midagi. (lk 7)
- Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9
- Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.
- Enn Tarvel, intervjuu: Alvar Loog, "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb" Postimees, 1. august 2017
- Kui teadusbürokraatide jutul eliidi edendamisest oleks tõsi taga, peaksid nad võtma eeskujuks vana keiserliku Tartu ülikooli. Jalutades Lossi tänavast üles Toomele, võib Inglisillalt lugeda sõnu "Otium reficit vires". Küllap on teadusbürokraadid lapsena kuulnud, et see tähendavat "Puhkus taastab jõudu". Et neil allikakriitikaks ladina keele oskust napib, nagu ka Vana-Rooma kultuuri tundmist, jääb neil selle tõlke küündimatus kahe silma vahele, sest täpsem tõlge kõlaks ju nii: "Vaba aeg kirjatööks värskendab vaimujõudu".
- Jürgen Beyer, "Otium reficit vires ja humanitaaride töötingimused", Sirp, 22.10.2010
- Mulle meeldib intertekstuaalsus. See pole kauge klassikalisest komparativistikast ja allikakriitikast, millega professor Suitsu koolkond alustas ärkamisaja kirjanduse metoodilist läbitöötamist ja mis sobibki ehk üsna hästi tervele eesti kirjandusele, kus on ju niipalju sekundaarseid loomeimpulsse, teadlikke ja ebateadlikke laene suurematest kirjandustest. Allikakriitika kollitas "plagiaatide paljastamisega", ja mitte ainult Lauluisa, Kirjaneitsit ja Postipapat. Toonaste arusaamade juures tähendas see loomingulist nullimist ja selle ees värises isegi tema paavstlik kõrgeausus Tuglas. Intertekstuaalsus, rahuldudes allikate tuvastamise, tüpoloogiliste sarnasuste ja paralleelsuste osutamisega, on laenud legaliseerinud, nähes nendes mitte kuriteo koosseisu, vaid kunstide loomulikku universaalset elamisviisi.
- Maie Kalda, "Maie Kalda. Kaastekste", Koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014, lk 57