Intertekstuaalsus

Proosa[muuda]

Mulle meeldib intertekstuaalsus. See pole kauge klassikalisest komparativistikast ja allikakriitikast, millega professor Suitsu koolkond alustas ärkamisaja kirjanduse metoodilist läbitöötamist ja mis sobibki ehk üsna hästi tervele eesti kirjandusele, kus on ju niipalju sekundaarseid loomeimpulsse, teadlikke ja ebateadlikke laene suurematest kirjandustest. Allikakriitika kollitas "plagiaatide paljastamisega", ja mitte ainult Lauluisa, Kirjaneitsit ja Postipapat. Toonaste arusaamade juures tähendas see loomingulist nullimist ja selle ees värises isegi tema paavstlik kõrgeausus Tuglas. Intertekstuaalsus, rahuldudes allikate tuvastamise, tüpoloogiliste sarnasuste ja paralleelsuste osutamisega, on laenud legaliseerinud, nähes nendes mitte kuriteo koosseisu, vaid kunstide loomulikku universaalset elamisviisi.
- Maie Kalda, "Maie Kalda. Kaastekste", koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014, lk 57

Kirjandus taasmõtestab tõsidust, ning tühisuste, mõtlematuste, juhuslikkuste, mängude taga on alati puurimine, puurimise vastutus ja väärikus, ja et demonstreerida mitmetähenduslikkust, ütleksin kergemeelselt, et kogu see pinge tuleneb ka sellest, et samal ajal kui kirjandus puurib olemise saladusi, puurib kirjanik naiste saladusi. Või meeste saladusi. Koerte ja filodendronite omi. - Mul on meeles üks László Tabi lause - mul on mälus palju lauseid, sealt ma neid ritta seangi -, ta kirjutab kellestki, kes pärast naistes, meestes ja koertes pettumist pidas usalduslikku suhet üksildase filodendroniga.

Kirjandus teab ka sellest pettumisest, ja ka selle usalduslikkuse kohta on tal paljugi öelda. Nagu näete, on intertekstuaalsus vägagi inimlik nähtus.

Péter Esterházy, "Sõnade imelisest elust", tlk Lauri Eesmaa, LR 36/2020, "Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest", lk 32