Mirjam Hinrikus

Mirjam Hinrikus (sündinud 5. veebruaril 1972) on Eesti kirjandusteadlane.

Intervjuud

• Minu huvi on põhiliselt see, kuidas nooreestlased rahvuslust konstrueerivad ja kuidas rahvuslus seostub tõuga, tõuga seotult ka tõusiku-mõistega. Samuti huvitas mind rahvusluse ja eurooplase seos. Tegelikult ma tõukun üsna paljuski sellest kuulsast loosungist, mille Suits juba 1905. aastal välja käib: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"
• [Nooreestlastest:] Nad on esimese põlvkonna linnaharitlased, aga tajuvad end seal juuretutena. Samal ajal seostub juuretus selle, et nad tunnevad, et nad on otsapidi veel agraarühiskonnaga seotud. Samal ajal igatsevad nad saada suurlinlikeks kunstnikeks.
• Me teame väga hästi, et suur osa läheb neist Pariisi või teistesse Euroopa kultuurimetropolidesse ja nende kujutlust mööda just suurlinna elu ja kokkupuude sealse kultuurivõimaluste ja mitmesuguste emotsioonide, kiire moderniseerumisega aitaks neil nende rafineeritud stiili välja töötada.
• [Noor-Eesti identiteedist:] Ühelt poolt väga kiire linnastumine ja teiselt poolt suurlinna elu. Selle pinnalt kasvab välja üleminekulisuse taju. Väga selgelt tajuvad nad, et nad on vahepealsed kujud, et nad on mitmes mõttes võõrandunud ja juurtetud.
  • Mirjam Hinrikus, intervjuu: "Kirjanduspreemia nominent Mirjam Hinrikus: nooreestlased tajusid, et nad on vahepealsed kujud", ERR, 14.03.2023

• Õppisin tšellot ja tahtsin saada tšello­mängijaks, varem veel lauljaks. Kuigi mind kirjandus huvitas ja ema Rutt Hinrikuse juures kirjandusmuuseumis jõlkusin pidevalt, ei mõelnud ma kunagi, et võiksin saada kirjandusteadlaseks.
• Meie kuulume põlvkonda, kes väga tahtis ülikooli ajal välismaale minna. Piirid olid nii kaua kinni olnud, me olime nõukogude aja lapsed. Mina valisin teadlikult üheks kõrval­erialaks soome keele ja kultuuri, et sedakaudu mujale saada, nagu juba üle saja aasta tagasi tehti. Tartu Ülikooli astusin 1992. aastal ja 1993. aastal läksin poole aasta pealt Göttingeni au pair'iks. Tollel ajal oli väga tüüpiline, et Ida-Euroopa tüdrukud läksid lapsehoidjaks.
• Mina astusin doktorantuuri 2004. aastal ja oli samamoodi raske, ma arvan, kõigil meie põlvkonnakaaslastel, kõigil humanitaaridel. See nagu oligi norm, et oli majanduslikult raske. Mul oli palju tuge elukaaslaselt, kuna sain esimese lapse bakalaureuse ajal.
• Aga 3+2 süsteem! Meie olime bakalaureuseõppes koos akadeemiliste puhkustega seitse-kaheksa aastat, mul oli kaks kõrvaleriala. Sai rahulikult küpseda ja mõelda, mis suunas liikuma hakata. Viis aastat Tallinna Ülikoolis eesti kirjandust õpetades nägin, et sellist valikuvabadust on praegu vähe, aega eneseharimiseks napib. Õppurite rütm on hoopis teine, paljud magistrandid on umbes minu­vanused, tihti puutuvad kirjandusteadusega esmakordselt kokku alles magistrantuuris. Kahe aastaga ei jõuta elementaartõdedest palju kaugemale. Ka ei käidud meie ajal ülikooli­õpingute kõrvalt enamasti tööl. Jah, vaimset tuge on rohkem, aga kuivõrd osatakse seda toetust vastu võtta, on iseküsimus. Kapitalism on ülikoolis niivõrd palju üle võtnud. Kõik käib hästi kiiresti ja see eeldab ka pealiskaudset vastuvõtuvõimet. See ehk peletab eemale neid, kes muidu sobiksid kirjandusteaduse erialale.
• Kui sa oled ülikoolis, siis sa justkui peaksid pühenduma õpetamisele, mida tegelikult ju ei hinnata, hinnatakse teadustööd. Kõik, kes õpetavad, teavad, et neid kahte poolt ühitada on väga keeruline.
• Dekadents on ju vägagi kehakeskne ja seega ka afektiivne, kontrastsed või jõulised värvid (punane, sinine, kollane) vihjavad samuti emotsionaalsele laetusele. Mõelgem kas või sellistele pealkirjadele nagu "Lillelises infernos" (Friedebert Tuglas) või "Kollane hullumeelsus" (August Gailit).
• Fragmenteerumine iseloomustab ka Eestit: tegeldakse nii teksti vormi, konteksti kui ka autoriga. On paduteoreetilisi lähenemisi, lähilugemist kasutab enamik, vahel üritatakse põimida erinevaid lugemis­viise. Lugejaga on üsna vähe tegeldud. Mind ennast kõnetavad kontekstikesksed, ajaloolistatud lähenemised ja mul käib seest jõnks läbi, kui mõni armas kolleeg ütleb, et võiksime konkreetsel perioodil sündinud tekstist püüda mõelda eelkõige ajalooüleselt. Ilmselt tasuks mõelda samal ajal nii ajaloolistatult kui ka ajaloost lahti seotult, aga mina viimasest alustada ei oska.
• Minu meelest traditsioonilisus ei sõltu objektist, sellest, kui kanoniseeritud või kanoniseerimata või marginaalne see on. Ikkagi lähenemisviis on see, mis paneb paika, kas oled traditsiooniline või ei ole.
• Meil on üldse XX sajandi esimene pool suhteliselt läbi uurimata. Hilisema perioodi modernism toetub sellele, mis oli varem. Kuni me ei ole selgeks mõelnud, mis seal siis oli, mismoodi ja millest seal räägiti ja kuidas see tolleaegsete filosoofiliste ja ajalooliste diskursustega suhestus, seni ei saa ka suuri üldistusi teha. Enamik sellest, mis modernismile ja post­modernismile külge kleebitakse, oli ammu olemas, juba dekadentsis. Sümbolismist, estetismist või impressionismist ja hiljem ka ekspressionismist on muidugi räägitud, aga dekadentsi mõiste tuli kasutusele juba varem, XIX sajandi esimesel poolel, ning on palju ulatuslikuma sisuga, aitab eri tüüpi tekstide esteetikat ja poeetikat avaramalt analüüsida.
• Postmodernism on tohutult intertekstuaalne, aga tegelikult hakkab intertekstuaalsus peale dekadentsis. Või näiteks iroonia XX sajandi esimesel poolel: Katrin Puik tegi sel teemal doktoritöö, aga sealt edasi ei ole midagi hargnenud, ja kahjuks Katrin läks teisele tööle. Õnneks kirjutas ta sinna­samma kogumikku artikli Tuglase irooniast. Sedasama irooniat, mida me Maarja Kangro puhul nii väga imetleme, on nii vähe uuritud. Ka Tammsaarel on tohutult irooniat, seda tähele panna ja tajuda on suur väljakutse.
• Nooreestlaste ja siurulaste rahvuslusest ja üleüldse XX sajandi esimese poole skeptilisest rahvuslusest ei ole palju räägitud, pigem on analüüsitud konservatiivset rahvuslust, aga rahvusluse vorme on palju. Võib-olla ongi olemas dekadentlikud rahvuslased, seda me üritame uurida.
• [Doktoritöö keelevalikust:] Muidugi mul oleks praegu palju kergem, kui töö oleks olnud inglise keeles, aga samas olen ennast kogu aeg näinud eesti kirjanduse uurijana. Keel, milles ma mõtlen, on siiski eesti keel.
• Mina lugesin, et Tuglased harjutasid niimoodi, et vahepeal rääkisid oma­vahel inglise keeles. Vahepeal harrastan sellist suhtlusviisi oma tütrega, kes on juba pikemat aega Londonis: räägime inglise keeles, et keel rooste ei läheks. Väike­kultuuri esindajana sa tõesti pead oskama eri keeli ja orienteeruma eri kultuurides. Olen püüdnud endas seda ka teadlikult kultiveerida, õppides Soomes soome keeles, Saksamaal saksa keeles ning Kanadas ja Rootsis inglise keeles. Kahtlemata kadestan neid, kes on keeleandekad.
• Meie mõlema juhendaja oli Tiina Ann Kirss, intellektuaalselt tohutult uudishimulik inimene. Olen tagantjärele mõelnud, et kui Tiina ei oleks mind dekadentsi uurimisel toetanud, siis ma ei oleks julgenud seda teemat võtta. Tajusin doktorantuuri ajal, et see on nagu härjale punane rätik, ja ka kaitsmisel tuli selgelt välja, kui negatiivselt laetud mõiste see on. Ühest küljest kohutavalt ligitõmbav, aga teisest küljest ei tõtta eesti uurijad seda kasutama. Kuigi uuritakse seda rahvusvaheliselt juba palju.
• Meil puudub siiani arvestatav naturalismi uurimine, aga Vilde oli põhiliselt naturalist, Tammsaare alustas naturalistina, Tuglase ideaal oli spirituaalne naturalism. On ka palju kirjanikke, kelle töödes põimuvad naturalism ja dekadents, aga sageli muidugi ka realism ja modernism. Üks huvitav tegelane on sellest aspektist Jaan Oks.
• Viola kirjutas oma teise doktoritöö L. Onerva romaanist "Mirdja", mida uuris vähemalt 15 aastat, kui mitte rohkem. Üks mu kunstiteadlasest sõber ütles, et ta ei saa üldse aru sellisest ühe teksti fetišeerimisest. Mina küll saan, kui tekst on väga rikas. Meie põlvkonnas oli levinud selline doktoritöö formaat, kus ühte diskursust jälgiti nn juhtumiuuringute kaudu selle laiemast esiletulekust tärkavas eesti kultuuris kuni tänapäevani välja, ja sel taustal võib ühe teksti eri kihistustesse süüvimine tunduda kuidagi eriti kitsana. Aga on kirjanikke, ka Eestis ja iseäranis just XX sajandi esimesel poolel, kes suudavad kirjutada romaane, mis suhestuvad sügavuti suure osaga tolleaegsest Euroopa kultuuriväljast.
• Kui sa uurid teemasid, mis olid aktuaalsed sada aastat tagasi ja on aktuaalsed siiamaani, siis sa nii või teisiti kõnetad ühiskonda. Kas või see, kui sa näitad, et Tammsaarel on väga palju seksismi, aga lisaks ka feminismi, võiks ju kõnetada.
• Ideaalis peaks teadlane olema populariseerija ja ühiskondlikus debatis osaleja, ja samas kirjutama kõrgtasemel artikleid. Aga kui palju selliseid on? Need on ideaalinimesed!
• Mina kirjutan vahel arvustusi ja teinekord võib põhjalik arvustus võtta peaaegu pool sellest ajast, mis kulub artikli kirjutamisele.
• Vaikimisi on ehk ka sellised tabud, et kes keda võib uurida. Imestan väga, miks nii vähesed uurivad Tammsaaret: millega seda seletada? Mina ei jaga arvamust, et Tammsaare on suhteliselt läbi uuritud. Kas meil on lihtsalt niivõrd vähe uurijaid ja siis vaadatakse, et enam-vähem kõigile jaguks mingi oma teema, ärme parem teise inimese kapsamaale lähme?
• Kunsti sünd inimeksistentsi varju­külgedest kehtib dekadentsi ja selle edasi­arendusena modernismi ­kontekstis mitme­kordselt (kusjuures Mihkelson on muidugi modernist, kes uuris oma nimekaimu Mihkelsoni/Tuglast ja täiesti kindlalt ka inspireerus tema loomingust). Deka­dentsis on kindlasti kurjust, nagu viidatud, aga on ka kurbust ja haigust, ka psüühilist haigust.
• Minul on viimasel ajal barthes'iliku mõnu saavutamisega raskusi, võib-olla nutiseadmete mõju tõttu. On muidugi ka teistsuguseid mõnulemise vorme, aga ma ei usu, et saaks oma tausta täitsa välja lülitada.
  • Mirjam Hinrikus, intervjuu: Johanna Ross, "Kunst sünnib inimeksistentsi varjukülgedest. Vestlus Mirjam Hinrikuse ja Eneken Laanesega", Keel ja Kirjandus 3/2022

Artiklid

• Tammsaare naistegelastest meenuvad esmalt iseteadlik Kõrboja Anna, hüsteeriline Karin, emalikult alistuvad Krõõt ja Irma, lihtsameelsed Tiina ja Ramilda... Kui sünnib mõni Tammsaare loomingu uus instseneering või modifikatsioon, siis mängitakse neile kujudele kord peale pandud tähendusvõrgustik taas läbi. Tammsaare naistegelasi võetakse kui eesti naise koondportreed, kui midagi vahetult reaalsusest välja kasvavat. Feministlik kirjandusteadus väidab aga, et iga tekst allub oma aegruumis kehtestatud ideoloogilistele arusaamadele ja et meie tegelikkusetunnetus on alati teksti (keele ja kultuuri) poolt vahendatud. (lk 109)
• Patriarhaalne ideoloogia tähendab kindlaid arusaamu mehe ja naise identiteedist, kusjuures feministid väidavad, et need arusaamad luuakse maskuliinse kultuuri poolt ega vasta tegelikkusele, vaid põlistavad ebavõrdset olukorda mehe ja naise vahel ning seetõttu vajavad muutmist.

Patriarhaalse ideoloogia üheks tunnusjooneks peetakse essentsialistlikku mõtteviisi, mis lähtub veendumusest, et objekti karakteristikud on kaasasündinud, objektile üldiseloomulikud ja et näiteks kõik maailma naised on seetõttu viidavad ühe nimetaja alla. Naiste puhul tuletatakse need piirjooned tihtipeale naiste bioloogiast. Vahel ongi essentsialistlikku mõtteviisi nimetatud ka bioloogiliseks determinismiks. (lk 109)

• Tegelikkus aga on representatsioonist lahutamatu, ja nii vohab meil beibekultuur, paljudele ametipostidele valitakse naisi väliste näitajate järgi, ajakirjandus ja massimeedia rõhutavad naise puhul eeskätt sootunnuseid, mitte tema erialaseid oskusi jne. (lk 110)
• Representatsioonide ja tegelikkuse vastastikusele tingitusele viitab ka selline feministlikus diskursuses laialt kasutatud mõiste nagu "subjektiivne kultuurikonstruktsioon". Subjektiivsus tähendab antud kontekstis seda, et reaalsuse tõlgendus toimub teatud kindlast vaatepunktist lähtuvalt ja on subjektikeskne. Realistlikule paradigmale omane usk objektiivsusse - üldkehtivasse reaalsusetunnetusse, mis iseloomustas veel Tammsaare kaasaega, on minetatud.

Subjektiivsed kultuurikonstruktsioonid on ideoloogia loomulik osa ja esitavad reaalseid suhteid mitmesuguste müütiliste ja illusoorsete märgisüsteemide kaudu. (lk 110)

• Mida tähendab olla naine, mis on naiselik? Kes on "õige naine"? Kes määrab, mis on õige, normaalne? (lk 110)
• Tammsaare romaanis hakkab kõigepealt silma see jutustajapoolne moraalne üleolekutunne, millest kantuna kirjeldatakse Karinit. Nagu Morris ütleb, ongi enamiku tekstide aktiivne hindav teadvus mehelik, naine on peaaegu alati jutustava vaatepunkti passiivne objekt, teda hinnatakse kas ülistades või karistades.

Stiil, millega Karinit iseloomustatakse, erineb Indreku õigustav-mõistapüüdvast vaatlusest otseselt oma halvustav-üleoleva, madaldava kõnepruugi poolest. (lk 110)

• Jutustaja osutab Karini heitlikule ja tasakaalutule iseloomule, tema võimetusele püsivamateks tunneteks ja eesmärgipäraseks mõtestatud tegevuseks.

Indrekule on lähenetud hoopis teistsuguses tonaalsuses. Puudub kohtumõistjalik hoiak. Pigem püüab jutustaja Indreku tegevusmotiive mõista, põhjendada, ja kui vaja, siis ka õigustada. (lk 111)

• Väga kaua on naise koha ja tähenduse ühiskonnas määranud mees. Naine on olemas olnud pere, mehe ja laste jaoks ning selle kolmiksuhtega seotud elustiil on tootnud tähendusvõrgustikku, mille vilju naine maitseb tänapäevani. (lk 111)
• Traditsiooniline naisekäsitus näeb naist mehe täiendajana ja vastupidi. Kumbki sugupool on laetud teist sugupoolt välistava tähenduskoormaga, nii mees- kui naissool on oma kindlad funktsioonid, omadused, tegutsemissfäär. Sooline identiteet on ette antud ja kokkupõrked etteantud raamistikuga tekitavad vältimatult kriise. (lk 112)
• Erinevused mees- ja naistegelaste kujutamises ilmnevad juba tekstistruktuuri vaatlusel. Kui mees arutleb, otsib seletusi, teeb tegevusplaane ja selle tarvis on varutud avar tekstiruum, siis naistegelase visandamisel piirdutakse tema välimuse ja tegevuse kirjeldamisega. Ta askeldab kas oma piiratud koduses sfääris või istub kohvikus ja lobiseb niisama tühjast-tähjast. Passiivsus seostub seega ka mõttelaiskusega. (lk 112)
• Naiseliku intuitsiooni hindamine on ainuke mööndus, mida mehekeskne vaatepunkt võimaldab teha. (lk 113)
• Jutustaja ja meestegelase vaatepunkt on küllalt lähedased. Mõlemad rõhutavad naise erinevust mehest, taastoodavad põliseid tähendushierarhiaid, kus mõistus, aktiivsus, iseseisvus positiivsete mehelike omadustena domineerivad naiseliku emotsiooni, passiivsuse ja iseseisvusetuse üle. Niipea kui naiselikud tunnused ilmnevad mehel, nagu näiteks Köögertali-muti lemmiklaulja Rönee puhul, või ka vastupidi, muutub see tegelane naeruväärseks. Essentsialism toodab identiteete, mida ei saa ise valida. (lk 113)
• Naise tegevusväli oli aastasadu väga kitsas. Ellujäämise huvides õppis naine hindama empaatiavõimet ja kannatlikkust. Naisest sai passiivne vastuvõtja, kuulekas käsutäitja. Mehelik moraalikontseptsioon, mis seostub valikute ja eneseteostusega, oli naise puhul välistatud, sest ta elas teistele, temast ei sõltunud midagi.

Teistele elamine tähendab enesemääratlusest, oma elust loobumist ning ühtlasi võimalust pikendada oma lapseiga. Tsiteerides "Tõde ja õigust": "Las mees muretseb, milleks mina," ütles proua Meeli. - "Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela," ütles ka proua Itam...

Eelnevast johtub ilmselt ka naiselikkuse sidumine naiivsuse ja ka lihtsalt lollusega. Lausa karikatuuridena mõjuvad kõik need väikekodanlikud kohvikuprouad. (lk 114)

• Kõige silmatorkavamalt, ilma igasuguse mässuvaimuta allub "isa mõjuvõimule" aga Tiina: "Määratud mees ei ole ülekohtune ega halb," seletas Tiina, "nõnda on ainult mitte-määratud, mitte-õiged mehed. Kui on see õige ja määratud, siis tema tehku, mis tahes, ikka on hea, ikka on õige. Kui mina saaks selle õige, siis mina lepiks kõigega, mis ta eluilmas teeks. Ja kui olekski vahel hirmus raske, siis ma ütleks endale: mees on ju määratud, mees on õige, aga mina ise pole vist päris määratud ega õige, sellepärast ongi vahel nii hirmus raske".

Tiina kuju vastab igati patriarhaalses ideoloogias hinnatud vaguralt alistuvale ja kõigega leppivale naiseideaalile. (lk 114-115)

• Naiste nõustumist alistujarolliga põhjendatakse ka sellega, et kehtivaks normiks on meeste kultuuriline ülemvõim ja seetõttu peetakse meeste nägemusi üldpädevaks. Patriarhaalse vaateviisi tunnustamine nähtub viisist, kuidas naised ise ennast tõlgendavad. Näiteks ütleb Indreku ämm Indrekule:

"Naist peab pidama nagu noort hobust - ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab".

Ka Karin leiab, et lihtsam on olla objektistaatuses:

"Meil on kõige parem siis, kui tunneme, et mees peab meid oma asjaks, aga kui ta seda enam ei tee, siis me tahame saada mõne teise mehe asjaks". (lk 115)

• Tiina ja Karini kuju taastoodavad madonna ja hooraga seotud arhetüüpe. Tiina madonnalikkus peitub ühelt poolt tema süütuse rõhutamises, teisalt tema passiivses ootajahoiakus ning vastuvaidlematus alistumises tugevama tahtele. Irma Korte kirjutab, et traditsioonilises naiserollis võib armastusest, siseelust ja tunnetest moodustuda naise paopaik. Välismaailma keeldub naine tunnistamast. Tiina puhul aitab säärasele pagemisele kaasa võõrandatus iseendast ja reaalsusest ning toitumine kristlikest lunastajamüütidest.

Mehe tahtele allub kõige paremini süütu neitsi, seetõttu on mõistetav, miks Tiina-sugune naine lugejale eeskujuks seatakse [---]. (lk 115-116)

• Patriarhaalse uskumustesüsteemi omandab inimene varases nooruses ja seetõttu näivad paljud selle klišeed - antud juhul tüdrukute suur poistehimu ja lobisemisisu - iseenesestmõistetavalt, loomulikuna naise olemuse juurde kuuluvat. Nii Karini kui ka mitme teise naistegelase iseloomustamisel rakendatakse samasuguseid essentsialistlikke arusaamu. (lk 116)
• Naise müstifitseerimine on üks tüüpilisi võtteid, mis kahe sugupoole vastandamise printsiibist välja kasvab. Kuna naine on Simone de Beauvoiri järgi "teine", siis projitseeritakse temasse kõik oma hirmud ja unistused, hingeahistused ja ihad.

"...teie ütlesite mulle, et ma olen käperdis, vilets lõuendimäärija, muud midagi. Muidugi ei teinud te seda suuga, vaid silmadega, kogu oma olendiga. Teie suu valetab, armuline proua, nagu kõigil naistel, aga teie silmis on tõde, tõde ja tarkus, ainult teie ise ei tea seda. Naised ei tea üldse, mis on nende silmis ja ihuliikmeis, seda teavad ainult mehed".

Mehekeskne vaatepunkt muudab naise sõnadeta ja reflekteerimisvõimeta nukuks. Naine ise on võimetu iseennast ja teisi määratlema. Tal puudub tunnetusvõime. Mees on naise saladuse paljastaja, tema väärtuse ja väärituse esiletooja. Eneseäratundmisele võib naine jõuda üksnes mehe kaudu, ise ta selleni ei küüni. (lk 117)

• 1930. aastate algul, "Tõe ja õiguse" IV osa kirjutamise ajal, pole naine enam nii jäägitult bioloogilise determinismi võimuses. Ta on saanud jala meestemaailma ukse vahele ja hakkab tasapisi taipama, kui kasinad on olnud tema valikuvõimalused. Samas puudub tal igasugune isetegemise, iseolemise traditsioon. Naine on koormatud kõikvõimalike ebareaalsete ootustega. Ta tahab olla vaba ja iseseisev, aga ta ei oska midagi ja seda teadvustades satub ta veelgi traagilisemasse sõltuvusse mehest. Kuna naine ei saa asetada ennast patriarhaalsest ideoloogiast väljapoole, peab ta kas leppima mehe poolt pakutava rolliga või siis selle vastu mässu tõstma. (lk 117)
• Suurim mässaja ja paradoksaalsel kombel ka alistuja on Karin. Tema kaudu joonistub selgesti välja naise armetu seisund mehekeskses ühiskonnas. Karin tahab olla korraga nii iseseisev kui ka õnnelikus abielus. Õnnelikkus ja iseseisvus ei pruugi aga sugugi kattuda. Iseäranis keeruline on neid aga ühendada traditsioonilise naisekäsituse raames. Traditsioonilises naisekäsituses oodatakse naiselt ennastohverdavat, tingimusteta armastust, aga mida rohkem ohverdab naine armastusele, seda kindlamalt on ta "teine". (lk 117)
• Traditsiooniline naiseideaal seab naisele ülikõrgeid nõudmisi, mille täitmine on samahästi kui võimatu. Karinil on küll suur armastus, aga puudub tahe, mis armastust kannaks. Tingimusteta armastus tähendab omaenese nõudmiste täielikku mahasurumist, aga keegi pole teda õpetanud kasutama tahtejõudu. Tahet on alati omistatud üksnes maskuliinsele diskursusele. (lk 118)
• Spontaanselt teadvustab naine end olulisena: kuidas võib ta siis otsustada ebaolulisuse kasuks? Kui eneseteostus on võimalik vaid "teisena", kuidas öelda siis lahti "minast"? Sellise ahistava dilemmaga tuleb naisel heidelda. (lk 118)
• Negatiivseid naistegelasi kujutatakse enamasti rõhutatult seksuaalsena. Võiks isegi väita, et mida ebasümpaatsem tegelane on, seda seksikamana teda näidatakse. Tõuke selleks annab igivana Eeva-müüt. Ühelt poolt nähakse naist kavala ja iseteadlikuna. Teisalt annab seesama müüt tõuke ka vastupidiste stereotüüpide tekkeks, kus rõhuasetus on naise selgrootusel, vaimsel pimedusel. Naine on juba sünnist peale rikutud, ohjeldamatu, himur. (lk 118)
• Allasurutud raevu võib vaadelda ka hambaarst Ida näitel. Temast saab tige fuuria, kui mees ta maha jätab. Naise eneseteostus on seotud armastuse, mehega, ja kui armastus on ühel hetkel otsas, tajutakse järsku, et kõik oli pandud vaid ühele kaardile, et iseennast on selle suure tunde ees täielikult ohvriks toodud. Identiteet, mis patriarhaadis naisele jäetakse, ei saagi teostuda muud moodi kui mingi suhte vahendusel. (lk 119)
• Karin muutub positiivseks, teda kujutatakse ilma distantseeriva irooniavarjundita alles siis, kui ta suhtleb lastega. Üksnes siis on ta võimeline oma ego unustama, laskuma laste tasandile, jagama nendega oma suurt armastust. (lk 120)
• Kuna mees kehastab normi, siis tema puhul soo-omadusi eraldi esile ei tõsteta. Naine on kõrvalekalle normist ja seetõttu peetakse soolisust just naise omaduseks. Sugupoolt tõlgendatakse kiusatusena, mida naine mehele pakub. See viib mehe ühendusse looduse, keha ja tunnetega. Lihalikkus aga on oht mehe igavesele hingele.

Ka Indreku ja Karini lugu lõpeb surmaga. Üheks ajendiks seejuures on siinkirjutaja meelest Indreku transtsendentsipüüd, tema vaimse lunastuse otsing, mis kõik lihaliku seob tagasilanguse, patuga. Karini surmaga oleks algne patriarhaalne kord ja tasakaal justkui jälle tagatud, hierarhiad taastatud, Karini "süüteod" lunastatud. (lk 120)

• Võib väita, et kui Tammsaare romaan ühelt poolt toetab vanu patriarhaalseid hierarhiaid ja vastandusi, siis teisalt aitab see tahes-tahtmata kaasa ka nende paljastamisele, vihjab essentsialismist kantud mõtteviisi ohtlikkusele, mis teeb naisest üksnes mehe "mina" pikenduse, vastutusvõimeni lapse. Karini representatsioon peidab endas märkimisväärset vastuolu. Ühelt poolt kujutatakse teda äärmiselt sõltuva, allaheitliku, ebaloogilise ja irratsionaalsena ning teisalt osutub ta aktiivseks subjektiks, patriarhaalse väärtussüsteemi läbinägelikuks analüüsijaks - ehkki ise neid väärtusi jaatades. Naeruvääristatakse aga just seda poolt Karinis, mis näitab teda sõltumatu ja aktiivse subjektina, sest naise emantsipatsioon ohustab mehe positsiooni, tema seksuaalsus mõjub hirmuäratavana. (lk 120-121)
• Palju kergem on kultuuristereotüüpe siis analüüsida, kui nad on juba oma tähenduse ammendanud.

Võimalik, et ka siin vaadeldud stereotüübid pole Eestis enam nii aktuaalsed. Aga kuigi jäägitu usk patriarhäälsetesse müütidesse vähehaaval taandub, jäävad essentsialistliku mõtteviisi sugemed ikka alles. (lk 121-122)

• Mirjam Hinrikus, "Tammsaare "naine"", Vikerkaar 8-9/1999, lk 109-122

• Järelikult vahendab "Ruth" lugejale ka sellist positsiooni, mis positivistlikule ja kodanlikule maailmavaatele vastanduvana väärtustas positiivsena feminiseeritud ja seetõttu 19. sajandi lõpul kodanlikus modernsuses alamõõdulisteks ja dekadentlikeks nimetatavaid hoiakuid, omadusi ja praktikaid. Kuidas sellise nn esteetilise modernsuse mõju "Ruthis" avaldub, on eraldi uurimisteema, kuid Ruthi "kahekordne" utoopilisus omaaegses kultuurikontekstis, Ruth kui "naiselik feminist" on üheks märgiks nende mõjude olemasolust. Seetõttu väidan, vastupidi Andres Langemetsale, et Ruthi teatud omaduste naiselikkuse toonitamine, aga ka tema naissoolisuse esiletoomine on lääneeuroopaliku modernsuse kontekstis äärmiselt kõnekas. Langemets ütleb: "Et ta on sealjuures naine, on kõrvalisemaid detaile". (lk 166-167)
• Küll aga tuleb nõustuda esimese osaga Langemetsa teesist, mille, tõsi küll, on sõnastanud mitmed kriitikud ja uurijad enne teda: Ruth on nimelt see, kes nooreestlased ise olla tahtsid. Tegemist on paljude kultuuritaotluste, esteetiliste ja kõlbeliste väärtuste ning vaimsete ideaalide kompleksse sümboliga. Samas tuleks lisada, et need kultuurilised taotlused ning esteetilised ja kõlbelised väärtused, mis "Ruthis" peituvad, on soolisustatud ja misogüünilised, toetudes suuresti mehekesksele geeniuse defineerimise traditsioonile ning eelkõige Weiningeri ideedele. Seega "naiseliku feministi" Ruthi kujutuse taga on valdavalt meessoost nooreestlaste mehekesksed ja misogüünilised ideaalid ning väärtused, raamistatuna 19.-20. sajandi vahetuse lääneeuroopa kultuurikontekstiga. (lk 167)
• Ruthil on vähemalt üks naise iseseisvumiseks ääretult oluline eeldus - ta on materiaalselt sõltumatu, tal on "oma tuba ja oma luba". Seegi vihje üksnes kinnitab eespool öeldut: "Ruthi" on kontsentreeritud palju vastandlikke 19.-20. sajandi vahetuse kultuurimõjusid ja see tekst ärgitab üha neile mõtlema. Modernismiga kaasnenud liikumiste, hoiakute, reaktsioonide ja väärtuste kajastus "Ruthi" sisus ja vormis suures osas alles ootab avastamist. (lk 167)
  • Mirjam Hinrikus, "J. Randvere "Ruth" ja Otto Weiningeri "Geschlecht und Charakter"", rmt: "J. Randvere Ruth 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris", 2006, lk 145-169