Tahtejõud
Proosa
[muuda]- [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ütle Edgarile, et ma annaksin ära kas või terve maailma, et teda jälle näha, ütle, et mu süda pöördus tagasi Rästapesasse kakskümmend neli tundi pärast seda, kui olin sealt lahkunud, ja on seal ka sel hetkel, tulvil sooje tundeid tema ja Catherine'i vastu! Ent ma ei saa oma südame häält kuulda võtta (need sõnad on alla kriipsutatud), nad ei tarvitse mind oodata ja nad võivad teha missuguseid järeldusi tahes, ainult nad ei tohiks panna midagi mu nõrga tahtejõu või puuduliku armastuse süüks.
- Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 136
- Eesti talupojad ei piirdunud viinaga, nad tarvitasid ka palju tapvamat jooki — eetrit. Maakonnalinna apteegist sai retseptita kõike: eetrit, kokaiini, morfiumi. Mõisad ostsid ravimeid hulgi, meie suures arstimikapis oli piisavalt mürki, et terve mõis teise ilma saata. Oli trööstituid päevi, mil seisin riiuli ees, kus seisid morfium ja süstal, ning ma pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nii ohtlikul viisil elule kergendust otsida. (lk 113)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
- Oh, issand, väsitav oli see elamine tahtejõu varal, see oma loomuse eitamine, see ebaloomulik moonutamine, aga kui inimese loomus on karm, mis siis muud teha kui seda eitada ja hüljata see lootuses, et selle lähedal võib midagi paremat olla? Ema oli ju lootnud tema pärast ja nii oli see kestnud läbi sugupõlvede. Ja missuguse lõpuni, missuguse lõpuni, missuguse elulõpuni, missuguse meeldiva eluvormini, missuguse võimaliku rõõmuni loodeti jõuda? Polnud kedagi, kes oma eesmärgi oleks saavutanud, polnud mingit saavutamist ega päralejõudmist, oli ainult korduvate illusioonide kadumiste tontlik ahel, ja iga generatsioon avastas uue võimatuse ning suurema viletsuse, sest neile oli antud suuremaid lootusi.
- Margaret Drabble, "Nõelasilm". Tõlkinud Vilma Jürisalu, 1987, lk 148
- Enesedistsipliin, mõistus, tahtejõud ja kirg on olulised. Tantsijale peab meeldima ennast tagant sundida, peaaegu piinata, tundes, et see on omamoodi nauding, et see pakub sulle midagi. Kasvõi selleks, et iga päev treeningtundi minna. Mõni päev pole kohe üldse tahtmist, aga ikkagi võtad end kokku ja lähed kohale. Algus on nii raske, keha veel tihtipeale kange - ja et ennast üldse käima saada, see tundub nii piinarikas. Aga kui sa oled selle läbi teinud ja ennast ületanud, koged rahulolu, tunned end hästi: oli ikka vajalik see enesepiinamine! Lisaks tugevale tahtejõule nõuab see ka vastupidavust ja tervist. Kutsumus on see, mis kaasa tõmbab ja mille nimel oled valmis täielikult pühenduma. Aga jälje jätavad üksnes need, kes end publiku hinge tantsivad.
- Age Oks, "Liblikalend: tants läbi elu". Pilgrim, 2020, lk 66