Ebavõrdsus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Eestis valitsev ideoloogiline monotoonsus on otse hämmastav. Võiks arvata, et tegelikult vaevleb see maa ränga poliitilise tsensuuri kütketes. Ometi on sõnavabadus Eestis juba mitu aastat täiesti reaalne.
Esimene võimalik seletus oleks, et olemasolevaid võimalusi pole õpitud täiel määral kasutama, et neid suures osas isegi ei tajuta. Nõukogude-aegsed kinnismõtted pole hajunud, vaid painavad varjatud kujul ikka edasi. Täiesti vääramatu on arvamus, et kui rääkida (mõelda, teha) kõike vastupidiselt sellele, kuidas oli "siis", jõuabki selle kaudu tõeni, Läände ja Euroopasse. Sotsialism oli pahe: järelikult tuleb kõike teha teistmoodi. Kui sotsialism propageeris võrdsust, pooldame meie ebavõrdsust; kui sotsialism rahasuhteid tõkestas, siis meile dikteerigu kõike üksnes turg jne. Need klišeed tulid käibele paar-kolm aastat tagasi, kuid nad on visad muutuma - viies selleni, et sotsialismi eitamise tuhinas pikkamisi hakkab kaduma võime eristada head kurjast.
  • Hasso Krull, "Ükssarvede lahkumine". Eesti Ekspress 30. detsember 1994, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur" lk 154-155


  • Eestis on ikka veel levinud arusaam, et palgalõhe väheneb loomuliku arengu najal niikuinii ja mingit sekkumist ei ole vaja. Ebavõrdsuse jätkumist ei saa lubada ning vaikselt loota, et sooline palgalõhe kaob iseenesest või vaba turu toimimise tulemusena. Nii nagu vaba turg lubab "orjapidamist", pigistab turg silma kinni ka ebavõrdse palga maksmise ees.
  • Kindlasti ei olnud vanal ajal nii tohutul hulgal ebavõrdsust, nagu me paljudes kohtades parajasti näeme. [---] Muistses Euroopas oli primitiivsemate hõimude assimileerumine majanduslikelt, tootmistehnilistelt ja intellektuaalsetelt saavutustelt edukama rahva hulka võrdlemisi kerge, kuid meie aja primitiivsed hõimud peavad heitlema peaaegu ületamatute raskustega, mida kätkeb nende elutingimuste ja meie tsivilisatsiooni tohutu vastuolu. (lk 26-27)
    • Franz Boas, "Primitiivne teadvus", tlk Margit Rennebaum, 2013
  • Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.