Franz Boas

Franz Boas (9. juuli 1858, Minden, Preisimaa – 21. detsember 1942, New York, USA) oli Saksa juudi päritolu ameerika antropoloog, tänapäevase kultuuriantropoloogia rajaja. Eesti keeles ilmus üks tema tähtsamaid teoseid "Primitiivne teadvus" ("The Mind of Primitive Man", 1911) 2013. aastal Margit Rennebaumi tõlkes.

"Primitiivne teadvus"

Primitiivse ja tsiviliseeritud inimese mõtlemisviisid ei erine fundamentaalselt. Rassi ja isiksuse tihedat seotust ei ole tõestatud. Isegi teaduskirjanduses üldiselt käibel olev rassitüübi mõiste on eksitav ning nõuab nii loogilist kui ka bioloogilist ümberdefineerimist. (lk 7, eessõna, 1938)

Ent veelgi hullem on teaduse allutamine võhiklikele eelarvamustele diktaatorite valitsetavates riikides. Järelevalvet teostatakse seal eelkõige rassi ja kultuuri käsitlevate raamatute üle. Kuna trükkida ei lubata midagi, mis on vastuolus valitseva kliki asjatundmatute uidude ja eelarvamustega, siis ei saa olla usaldusväärset teadust. Kui kirjastaja, kelle uhkuseks oli varem teadusraamatute arv ja väärtus, kuulutab oma kalendris välja raamatu, mis üritab tõestada rassilise segunemise ohutust, kuid tühistab selle diktaatori võimule tulles; kui suuri entsüklopeediaid kirjutatakse ümber vastavalt aegunud uskumustest lähtuvatele korraldustele; kui teadlased ei julge või ei tohi avaldada ettekirjutatud õpetustega vastuolus olevaid uurimistulemusi ning teised - kas edendamaks isiklikke majandushuve või pimestatuna ohjeldamatutest tundmustest - järgivad ettenähtud teed, siis ei saa nende väiteid mitte kuidagi usaldada. Intellektuaalse vabaduse mahasurumine lööb hingekella teadusele. (lk 7-8, eessõna, 1938)

Lugematu hulk tõendeid kinnitab, et ideid on levitatud niikaua kui inimesed on üksteisega kokku puutunud. Nende levikut ei piira ei rass ega keel. Naabritevaheline vaenulikkus või pelglik seltsimatus ei ole suutelised takistama nende voogamist hõimult hõimule, ning nad kulgevad läbi vahemaade, mida mõõdetakse tuhandetes miilides. Et muistsete tsivilisatsioonide rajamine on olnud paljude rasside ühine töö, peame me kummardama nende kõigi geniaalsuse ees, esindagu nad mis tahes inimkonna gruppe - Põhja-Aafrika, Lääne-Aasia, Euroopa, Ida-India või Ida-Aasia omi. (lk 22-23)

Kultuurilise arengu alguspunktiks tuleb pidada kõige kaugemaid aegu, millest on leitud inimese jälgi. Mis tähtsust on siis sellel, kui üks inimkonna grupp jõudis kultuurilise arengu teatud tasemele saja tuhande aastaga ja teine saja nelja tuhande aastaga? (lk 23-24)

Tänapäeval saavad praktiliselt kõik valge rassi liikmed rohkem või vähem osa oma rassi edust, samas pole ühelgi teisel rassil olnud niisugust tsivilisatsiooni, mis oleks samal ajal ulatunud kõigi seda moodustavate hõimude või rahvasteni. See ei tahenda tingimata, et valge rassi kõik liikmed oleksid olnud võimelised sama kiiresti tsivilisatsiooni algidusid välja arendama. Tsivilisatsioon, mis pärineb käputäielt rassi liikmetelt, andis tõuke naaberhõimudele, kes ilma sellise abita oleksid vajanud palju rohkem aega, et saavutada praegune kõrge tase. Me näeme tõepoolest ebatavalist assimileerimisvõimet, mis pole end ilmutanud ühegi teise rassi juures sellisel määral. (lk 24-25)

Ma usun, et primitiivse kultuuri praeguse kiire allakäigu põhjusi ei tule kaugelt otsida ning need ei peitu tingimata Euroopa ja Aasia rasside suuremas võimekuses. [---] Hoolimata sellest, kui täielikult mõni neeger on omandanud parima meie tsivilisatsioonist, vaadatakse talle kui alama rassi liikmele liigagi sageli ülalt alla. Füüsilise välimuse poolest terav vastandumine on põhiline takistus primitiivsete inimeste tõusuteel. [---] Lisaks ei olnud haigused, mis tänapäeval laastavad valgetele vastselt avanenud piirkondade elanikkonda, varem nii hävituslikud. Kuna Vana Maailma rahvad olid alati elanud külg külje kõrval ja pidevas omavahelises kokkupuutes, siis põdesid nad ka samu nakkushaigusi. Sissetungiga Ameerikasse ja Polüneesiasse kaasnes aga ka uute taudide levitamine nende maade põliselanike hulgas. Avastustele järgnenud epideemiate põhjustatud kannatused ja hävitustöö on liiga hästi teada, et siin täies mahus kirjeldada. Kõigil juhtudel, kui niigi hõredalt asustatud piirkonda tabab rahvaarvu kahanemine, hävib peaaegu täielikult nii majanduselu kui ka sotsiaalne struktuur ning koos sellega hääbub vaimujõud ja vastupanuvõime. (lk 25-26)

Tagatipuks on moodsate leiutiste ja pärismaise tootmise vaheline konflikt esile kutsunud pinged, mis on palju põhimõttelisemad kui need, mis tekkisid antiikrahvaste ja vähemarenenud rahvaste tootmisviiside kokkupuutel. Meie tööstusliku tootmise meetodid on saavutanud niisuguse täiuse, et valge kaupmehe imporditud kaupade odavus ja nende külluslik tarnimine on hävitanud meie aja primitiivsete rahvaste tootmise, kuna primitiivne kaupmees on täiesti jõuetu võistlema meie masinate tootmisvõimsusega, samas kui vanadel aegadel konkureerisid omavahel vaid oma- ja võõramaised käsitöötooted. Kui ühe päeva tööst piisab, et soetada tõhusaid tööriistu või kangaid, aga vastavate vahendite või materjalide ise valmistamine oleks pärismaalasel võtnud nädalaid, on loomulik, et aeglasemast ja töömahukamast protsessist tuleb kähku loobuda. Mõnedes piirkondades, eriti Ameerikas ja kohati Siberis, ujutatakse primitiivsed hõimud üle sisserändava rassi hulkadega, kes tõrjuvad nad nende elupaikadest nii kiiresti välja, et järkjärguliseks assimilatsiooniks ei jää üldse aega. Kindlasti ei olnud vanal ajal nii tohutul hulgal ebavõrdsust, nagu me paljudes kohtades parajasti näeme. [---] Muistses Euroopas oli primitiivsemate hõimude assimileerumine majanduslikelt, tootmistehnilistelt ja intellektuaalsetelt saavutustelt edukama rahva hulka võrdlemisi kerge, kuid meie aja primitiivsed hõimud peavad heitlema peaaegu ületamatute raskustega, mida kätkeb nende elutingimuste ja meie tsivilisatsiooni tohutu vastuolu. (lk 26-27)

Lõpuks, arvestades neegrirassi madalat positsiooni Ühendriikides, kus neegrid elavad kõige tihedamas kokkupuutes moodsa tsivilisatsiooniga, ei tohi me unustada, et rassidevaheline vastuseis on lepitamatum kui iial varem ning et neegrirassi alaväärtuslikuks pidamine on dogma [---]. See on neegrite edule ja progressile kohutav takistus, isegi kui koolid ja ülikoolid on neile avatud. Me võiksime pigem imestada, kui palju on lühikese ajaga kõigi raskuste kiuste korda saadetud. On võimatu ennustada, kui palju võiksid neegrid saavutada, kui neil oleks võimalik elada valgetega täiesti võrdsetes tingimustes. (lk 29)

Arvestades eeltoodut on meie üldistused järgmised: paljud rassid arendasid välja tsivilisatsiooni, mis oli tüübilt sarnane sellega, millest meie oma välja kujunes, ning selle kiirele levikule Euroopas aitas kaasa hulk soodsaid tingimusi. Nende hulgast kõige mõjusamad olid sarnane füüsiline välimus, elupaikade naabrus ja tootmisviiside erinevuste mõõdukus. Kui eurooplased hiljem hakkasid levima üle mandrite, siis puutusid nad kokku rassidega, kelle elupaigad ei olnud samavõrd soodsad. Rassiliste tüüpide silmatorkavad erinevused, vastavastatud maade eelnenud eraldatusest tulenevad laastavad epideemiad ja tehnoloogiliste protsesside edemus muutsid assimilatsiooni vaevaliseks. Eurooplaste kiire levimine üle kogu Maailma põrmustas kõik paljulubavad alged, mis olid erinevates piirkondades tärganud. Seega ei jäänud ühelegi rassile, välja arvatud Ida-Aasias elavatele, võimalust sõltumatult areneda. Euroopa rassi levimine lõikas läbi olemas olevad idud, hoolimata neid kultiveerivate rahvaste vaimsetest võimetest. Teisest küljest näeme, et tsivilisatsiooni varasemale esiletõusule Vanas Maailmas ei saa omistada suuremat kaalu ning see on rahuldavalt seletatav juhusega. Lühidalt - ajaloolised sündmused omavad palju suuremat potentsi rasside tsivilisatsiooni poole suunamisel kui nende kaasasündinud võimed ning siit järeldub, et ilma edasise tõestuseta ei kinnita rasside saavutused eeldust, et üks rass on teisest palju andekam. (lk 29-30)

Progressi saab defineerida vaid kindlat ideaali silmas pidades. Pole olemas absoluutset progressi. (lk 248)

On ilmne, et mida väiksem on traditsiooniliste elementide osa meie mõtlemises ja mida selgemalt taotleme kooskõla oma mõtlemise teoreetilise osaga, seda loogilisemad on meie järeldused. Tsivilisatsiooni arengus on vaieldamatu tendents elimineerida traditsioonilisi elemente ning saavutada aina selgem arusaamine oma mõttekäikude teoreetilisest alusest. (lk 265)

Neegrite probleem Ühendriikides ei kujuta bioloogilisest vaatepunktist midagi olemuslikult teistsugust võrreldes juba käsitletutega. Me tegime kindlaks, et neegritüübi alaväärtuslikkuse kohta pole mingeid tõendeid peale näiva õhkõrna võimaluse, et sellest rassist ei sünni sama palju üliandekaid indiviide kui teistest, kuid ei leidu midagi, mida võiks tõlgendada kui materiaalset erinevust neegripopulatsiooni põhimassi ja valge populatsiooni põhimassi vaimsete võimete vahel. (lk 316)

Objektiivne hinnang seni esitatud antropoloogilistele tõenditele ei luba meil õhutada usku rassilisse alaväärtuslikkusse, mis muudab neegrirassi esindaja kõlbmatuks saama oma osa moodsast tsivilisatsioonist. Kaasaegne elu ei esita inimkehale või -vaimule mingeid meile teadaolevaid nõudmisi, mille kohta leiduks anatoomilisi või etnoloogilisi tõendeid, et need käivad talle üle jõu.

Ameerika neegrit iseloomustavad jooned on adekvaatselt seletatavad tema mineviku ja sotsiaalse staatusega. Aafrika pinnasest lahtirebimine ning sellest tulenev vanade elunormide täielik häving, mida asendas orjusesse langemine ja kõik sellega kaasnev; järgnev organiseerimatuse periood ning ränk majanduslik võitlus karjuvalt ebasoodsates tingimuses seletavad piisavalt selle rassi alamat saatust, ilma et oleks vaja abi otsida päriliku alaväärtuslikkuse teooriast.

Lühidalt - on igakülgselt põhjendutud arvamus, et andes neegrile vahendid ja võimaluse, on ta täielikult võimeline täitma kodanikukohust sama hästi kui tema valge naaber. (lk 318-319)

Neegrite probleemi antropoloogiline diskussioon nõuab mõnda sõna ka valgete "rassi-instinkti" kohta, mis mängib selle probleemi praktilises aspektis ülitähtsat rolli. Lõppkokkuvõttes kordab see nähtus vana instinkti ja hirmu patriitside ja plebeide, Euroopa aadli ja India kastide lihtinimeste abielude ees. Sellesse segatud emotsioonid ja argumendid on igas mõttes samad. Konkreetsel juhul seostuvad need ennekõike vajadusega säilitada omaette sotsiaalset staatust, et hoida ära rasside segunemine. (lk 319)

Meie kalduvus hinnata indiviidi vastavalt pildile, mille me oleme moodustanud klassist, millesse me ta paigutame, kuigi tema ei pruugi selle klassiga tunda mingit sisemist sidet, on primitiivsete mõtlemisvormide igand. Klassi liikmete karakteristikud on ülimalt muutlikud ning tüüp, mille me konstrueerime sellele klassile eeldatavasti omastest kõige sagedamini esinevatest karakteristikutest, ei ole kunagi rohkemat kui abstraktsioon, mis vaevalt kunagi realiseerub kindlas indiviidis; tihtipeale pole see isegi vaatluse tulemus, vaid meie otsuse määrab kuuldud traditsioon.

Otsustusvabaduse võib saavutada alles siis, kui õpime indiviidi hindama tema enese võimete ja iseloomu järgi. Kui me siis peaksime inimkonnast parimad välja valima, avastaksime, et kõik rassid ja rahvused on esindatud. Siis me peaksime kalliks ja kultiveeriksime vormide mitmekesisust, mille inimlik mõtlemine ja tegevus on võtnud, ning jälestaksime - kui lõplikku stagnatsiooni viivaid - kõiki katseid pressida peale üht mõtlemismustrit kogu rahvale või koguni tervele maailmale. (lk 320-321)

Tema kohta

Raamatu ekskurss rassiteoreetikute obskuursesse seltskonda demonstreerib "oma rassi" kiitusest lähtuva mõttelõnga nõrkust ja spekulatiivsust ning et seda pole kogu selle ajaloo jooksul lastud õõnestama teaduslikke tõestusi. Boase "Primitiivne teadvus" on niivõrd vahe mõõk säärase mõtlemise piiratuse vastu, et see tabas valusalt XX sajandi alguse "rassismiteoreetikuid", kuid on jätnud veritsevad haavad veel tänastegi neonatside hinge. Nende silmis on 1942. aastal surnud Boas endiselt üks olulisi vaenlasi.
Eestikeelse väljaande saatesõnasse on lipsanud kahjuks üks kummaline kommentaar selle kohta, et kuigi Boase raamatut peetakse relativismi alustekstiks, olevat tegemist hoopis universalistlike vaadete ülemlauluga. Boase kuulutamine "universalismi esindajaks, kellel on mõningaid väga nõrga relativismi jooni" (lk 5) osutab, et toimetaja on antud kontseptsioonide sisust mööda vaadanud. Relativism ja universalism on väga tugevalt seotud mõisted: inimsuse aluseks olevad omadused loovad universaalseid institutsioone, mille sisu erineb kultuuriti ja mida saab seega hinnata ainult suhteliselt, konkreetset konteksti arvestades. Relativismita on raske universaalset äragi tunda – sellest ka ühiskondi absoluutsele progressiskaalale paigutajate võimetus näha kultuure ületavat inimlikku ühtsust. Relativismi sõnum on, et meil puudub absoluutne allikas, millelt lähtudes hinnata ja väärtuslikkuse põhjal järjestada kultuurilisi praktikaid nende variatiivsuses. Kui me seda teeme, siis on põhjused sageli meie teadvuse "primitiivsuses", ehk siis emotsionaalsuses, ebaloogilisuses. Siinjuures tuleb sõna "primitiivne" mõista inimkultuuri moderniseerumise idee taagast vabastatuna. Sajandi jooksul, mis lahutab meid Boase teosest, on relativismigi üritatud äärmuseni viia. Boasi relativism on siiski kindlalt poogitud inimese kui liigi universaalsete väärtuste külge, võimaldades seda kohaldada erinevalt üldiste hinnangute andmisel kultuuridele ja globaalsete otsuste tegemisel ning kultuuridevaheliste suhete korraldamisel.
- Aet Annist Vastastikuse austuse "Magna Harta" Sirp, 20.06.2013