Aet Annist

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aet Annist (sündinud 6. mail 1973) on Eesti sotsiaalantropoloog.

"Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Aet Annist, "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus". TLÜ Kirjastus, 2011.

  • Mõne autori arvates jaotus antropoloogia juba varakult prestiižseks akadeemiliseks ja madala staatusega praktiliseks rakendusantropoloogiaks, mida omakorda läbis soolise ja akadeemilise ebavõrdsuse dimensioon, kus naiste ja noorte kolleegide kanda jäi uurimuste rakenduslik pool, samal ajal kui auväärsed (meessoost) tipud riisusid teoreetilise koore. (lk 30)
  • Vaeste riikide majandust kujundas rikaste vajadus põllumajandustoodangu ja mineraalide järele ning teisalt ka rikaste riikide vajadus turustada oma tööstustoodangut. Kolooniad ja endised kolooniad pidid majanduslikult domineerivate riikidega kauplema ja sõlmima muid seoseid, et võimaldada oma majandustel areneda. Majanduslik ülejääk voolas kolooniatest välja kasumi repatrieerumise abiga ja ebavõrdsete vahendustingimuste tõttu, mis muutis sealsed ekspordihinnad tööstusliku impordiga võrreldes märksa madalamaks. Nii panustasid vaesed riigid Euroopa ja USA majanduskasvu ja industrialiseerimisse, samal ajal kui nende enda majanduslikud ja sotsiaal-poliitilised struktuurid kujunesid viisil, mis muutis industrialiseerimise raskeks või isegi võimatuks. Vaesed riigid ei saa korrata rikaste maade rikastumiskogemusi, kuna nende alustamismoment erineb. (lk 32)
  • Külaelanike silmis olin ma ilmselt üpris veider nähtus. Kuigi Eestit iseloomustab üsna kõrge haridustase ja suur kõrgharidusse haaratute protsent, oli enamik doktorante - vähemalt ajal, mil välitööd alustasin - pigem ülikoolides juba pikalt töötanud 40ndates eluaastates uurijad. Sellisele uurijale oleks ilmselt hoopis teisiti reageeritud. Mina aga olin eeldatavast doktorandist 10-15 aastat noorem ja sotsiaalselt paistsin veelgi algajam. Siin mängis rolli kaks peamist seika; ühelt poolt etnograafiline välitöö, st valmisolek elada päev päeva kõrval võõras külas mitte üksnes suvekuudel, vaid aasta läbi - ükski päris täisealine inimene polnud seda selles piirkonnas uurimuse eesmärgil teinud ning teiseks puudusid mul vähimadki ilmsed staatussümbolid, mis kehtestanuks mind täiskasvanud teadlasena - kõige olulisema ja ilmsema sümbolina puudus mul auto. (lk 57)
  • Olin kohal praktiliselt kõigil külapidudel ja -üritustel, mis minu välitöö ajal toimusid. Kurestel töötasin saalinurgas paiknevas baaris või liitudes rühmadega, kelle hulgast ma mõnda inimest tundsin. Laulsin mõlema küla kooris, mis andis mulle juurdepääsu teistele kooriliikmetele ja nende suhetele, ent lubas mõista ka külades püünele astumise kogemust. Samas tähendas koorilaul Setomaal seda, et mind seostati väga selgelt ühe kohaliku lojaalsusega, ja need, kes suhtusid seto identiteeti ettevaatlikult, ükskõikselt või lausa vaenulikult, paigutasid mu "setotajate" hulka. (lk 59)
  • Välitöö on oma ühelt poolt üksildases, teisalt pealetükkivas ning mingil määral antropoloogi külaelu huviobjektiks muutvas olemuses kaunis kurnav. Iseenese muutumine uurimisvahendiks on nii füüsiline kui ka vaimne katsumus. (lk 63)
  • Teha välitööd tähendab teatud määral enda kui isiksuse allasurumist, oma arvamuse vaka all hoidmist, oma hoiakute ja suhtumise vahetpidamatut analüüsi ja mõtestamist. Kuni antropoloogiline korsett ümber uurija on tugev ja meetodite tehnilised küljed uudsed, jaksab uurija igale uuele päevale vastu minna, pastakas püsti peos ja huvitatud nägu ees. Kui aga meetod on igapäevasest kasutusest juba nii kulunud ja tuttav, et see enam vähimatki elevust ei tekita ja antropoloogiks olemine pisut rõhuvaks ja vaevaliseks muutub, kujuneb mingi osa uuritavatega suhtlemisest ilmselt antropoloogiaväliseks, normaalseks inimsuhtluseks, kus kõike enam tähele panna ei jaksa. (lk 64)
  • Aiamaad omandasid erilise tähenduse, luues ühtlasi tugevad sõltuvussuhted maaelanike, aga ka nende ja linnaelanikkonna vahele, kellega aiamaatalunikud toodangu kaudu suhtlesid. See muutus ka valdkonnaks, mis kujundas kompleksseid hoiakuid Nõukogude maaelu, aga ka vastupanu ja kollektiivsuse suhtes. Ühelt poolt tähendas eramaal töötamine seda, et inimesed pingutasid vähem majandi heaks, kasutades samal ajal majandistruktuure maksimaalselt oma erategevuse tarvis. Selles mõttes võiks tollast väikemaapidamist näha ühe Nõukogude võimu kirstunaelana, mis süsteemi õõnestas ja ekspluateeris. Teisalt oli väikemaapidamist hädasti vaja, eriti varastel aastatel, ja selles mõttes võiks hoopis väita, et tegu oli struktuuriga, mis Nõukogude süsteemi vee peal hoidis, leevendades veidigi teravat puudust. (lk 83)
  • Restitutsiooniprotsessiga loodud ebavõrdsus ise oli Eestis esialgu siiski vähem probleemne kui sellega loodud mõju sugulussuhetele. Mõnel juhul tähendas kogu protsess seda, et tagastamist võis korraga taotleda väga palju sugulasi, nii et taotlemine, juhtimine ja edukas läbirääkimine kõigi osalistega oli praktiliselt võimatu. Võitlus maa ja omandi pärast hakkas paljudel juhtudel laastama isegi lähimaid sugulussuhteid. (lk 88)
  • Selline pikaajaline pühendumine majandusreformidele sai võimalikuks seetõttu, et neoliberaalsetel-konservatiivsetel parteidel oli poliitilist ja, mis veel olulisem, sümboolset võimu, mida polnud sotsiaaldemokraatlikel parteidel, kellele suudeti edukalt heita kommunistidega sarnanemise häbistav vari. Võrdsusideoloogiat seostati tugevalt Nõukogude võimuga ning kritiseeriti ägedalt ja peaaegu segamatult kuni 21. sajandi esimese kümnendi alguseni. Eesti ametiühingud on suhteliselt nõrgad. Ükski otsesõnu vasakpoolne partei pole siiani saanud nimetamisväärse poliitilise toetuse osaliseks; tihti kujutatakse ebavõrdsust tänini kui hädavajalikku nähtust, mida rahvas peab aktsepteerima. (lk 89)
  • Maaelanikud, kes erinevalt paljudest teistest Ida-Euroopa maadest olid seni seisnud rahva ajaloos olulisel positsioonil, on tõugatud alles nüüd sellesse "tagurlikku" positsiooni, mis on ülejäänud maailma talupoegade enamikku iseloomustanud väga pikka aega. 20. sajandi lõpul sai Eesti maainimesest esimest korda rahvuslikus ideoloogias kaasmaalastega võrreldes põlualune, kes kaotas võimaluse panustada võrdselt avalikku diskursusesse rahva tuleviku üle otsustamisel. Üks olulisemaid põhjuseid maaelanike varasemas kõrges positsioonis peitus nende osaluses moodsa Eesti ülesehituses. Iseseisvuse esimese tosina aastaga hakati Eesti maaelu kujutama aga moodsateks muutusteks võimetu elualana. (lk 93)
  • Eestit võib pidada väga pika ajaloolise edenemistahte, arenguvalmiduse, moderniseerituse traditsiooniga maaks. See traditsioon on võtnud aegade jooksul eri vorme, tõusnud aga nüüdseks kõrgemale paljudest rahvuse püsimise seisukohalt olulistest aspektidest, kuigi rahvuse püsimine on olnud selge poliitiline eesmärk enamikule peamistest poliitilistest parteidest. Selle eesmärgi tagamise asemel on edu saatnud neoliberaalset ideoloogiat, mis pärineb võimsatest, paljurahvuselistest, suure rahvastikupotentsiaaliga maadelt. (lk 117)
  • Kortermaju küla keskel nimetati meie peres Punakülaks ja ma mäletan hästi üle lapsepõlvegi püsinud veendumust, et sealsed elanikud on kuidagi vääritud, kahtlased ja ebamoraalsed. Üks peamisi etteheiteid oli kortermajade elanike juurtetus: mind valgustanud täiskasvanute sõnul olid need inimesed, kes liikusid pidevalt ühest majandist teise, otsides niiviisi hõlpelu. Alles välitööd tehes sain teada, kui paljud kortermajade elanikud olid tegelikult kohalikud, juurtega sealsamas külas või selle lähistel, olgugi mitte ilmtingimata taludes. (lk 126)
  • Töötud ja vaesed ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laisklejateks. (lk 161)
  • Niisiis on [Suurbritannia rahastatud Balti maaelu koostöö]programmi enda publikatsioonides selgelt väljendatud, et programmi peamist eesmärki - vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamist - on võimalik saavutada ainult väga pikas perspektiivis, klassikalise "tilkumise" skeemi järgi siis, kui kõik muu ühiskonnas on saavutatud ja toimib, kui kogukond on muutunud tugevaks, aktiivseks, hästitoimivaks, enesemääratluse järgi korraldatud ja plaanitud tervikuks. (lk 195)
  • Kuigi enamik ootajaid mahtunuks kergesti putka katuse alla, ei kogunenud inimesed ka kehva ilmaga sinna kokku. Kui nad ei leidnud saabudes eest mõnda lähedast tuttavat, otsisid nad koha teistest eemal, eelistatavalt mitu meetrit, ja seisid seal, kaugusse vahtides ja teistele tähelepanu pööramata. Kui mõned vähemalt noogutasid kaugemate tuttavate saabudes, siis teised ei teinud sedagi. Lõpuks oli putkat ümbritsev ala harvalt täis üksikuid inimesi või paare, kes teistele tähelepanu ei pööranud. Bussi saabudes roniti kannatlikult ükshaaval peale ja istuti üksteisest võimalikult kaugele. Kohale jõudes kiirustas igaüks ise suunas. (lk 235)

Artiklid[muuda]

  • Me ei ole oma vabadust kasutanud selleks, et vabaneda okupeerivast, koloniseerivast mõtteviisist. Okupatsiooni tugijalaks on ahnus; selleta ei kipuks keegi midagi okupeerima. Kaunid sümbolid ei ole suutnud meid kaitsta meie endi ahnuse eest. Selle eest, et me iseenda valitsetud maal laseme ahnusel vohada, olgu eraomaniku, riigi või rahvana. Ahnitseja ehk okupant arvab, et ta seisab eraldi okupeeritavast maast ja selle saatusest. Ta peab end ümbritsevast keskkonnast võimsamaks, olulisemaks, arvab, et see on olemas tema soovide teenimiseks, anastamiseks, ära kasutamiseks.
Oleme praegu kõigest okupandid omaenese maal, nagu ka planeedil, mis meile on elamiseks antud. Tõlgime elukeskkonnad tihumeetriteks, laseme puul puu järel variseda, saekaatritesse ja pelletitehastesse veereda. Metsaomanik, riik, isegi selline idealiseeritud nähtus nagu põlisrahvas võib valida okupandi meelelaadi, kelle arvates iseseisvus, põlisus, rahvuslus pole midagi muud kui õigus endale kuuluvatest ressurssidest viimast võtta.
  • Mida on palgi-puidu kõrval väärt tühise seenelise-marjulise huvi, metsa imetleja huvi, tulevase, kliimamuudetud ja eluvaeses maailmas elama sunnitud inimese huvi? Ammugi veel linnu huvi, kitse huvi, metssea huvi, põrnika huvi, puu huvi, sambla huvi, vee huvi. Tegelikult ei olegi oluline, kas meie ükskõiksust keskkonna suhtes toetab seadus või selle augud, juriidiline korrektsus või korruptsioon. Fakt, et oleme sedavõrd ükskõiksed, näitab, kui vähe me arvame end sõltuvat anastatud, laastatud keskkonna heakäekäigust.


  • Õnne ja rahulolu tuleb tempida järelemõtlemisega, mille hulka kuulub nii lein ja kurbus kui laitus ja arvustus. Ja seda mitte lihtsalt selleks, et ise kiiremini ja kaugemale edasi liikuda, vaid et isiklikku või riiklikku edu mitmekülgsemalt hinnata ja õnn tugevale vundamendile ehitada. Kellest me eduteel üle sõitnud oleme? Mis vahe on peos varblasel ja katusel istuval tuvil tegelikult? Õnne tuleb alati veidi õõnestada mõtlemisega ajast tuvide ja varblasteta ja õnne isekusest. Õnne tuleb õõnestada, et ta alustalad rajataks materiaalse müüri asemel paindlikele suhetele ja mõtlikule empaatiale.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel