Diskursus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kuidas ma saan seda öelda? Et me oleme naised algusest peale. Et me ei pea olema nende poolt toodetud, nende poolt nimetatud, nende poolt sakraalseks või profaanseks muudetud. Et see on alati juba juhtunud, ilma nendepoolse pingutuseta. Ja et nende ajalugu on meie paguluse asupaik. Asi pole selles, et meil on oma territoorium, vaid selles, et nende rahvas, perekond, kodu ja diskursus vangistavad meid aedikuisse, milles me ei saa enam liikuda – ega elada kui "meie". Nende vara on meie pagulus. Nende aedikud, meie armastuse surm. Nende sõnad, tropp meie huulil. (lk 74)
    • Luce Irigaray, "When Our Lips Speak Together", Signs, Vol. 6, No. 1, 1980, lk 69–79


  • Stiilist kõnelemine on üks moodus kõnelda kunstiteose terviklikkusest. Nagu kogu totaalsuste diskursus, peab ka jutt stiilist tuginema metafooridele. Ja metafoorid eksitavad.
    • Susan Sontag, "Stiilist", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002, lk 49


  • Kui tänapäeval räägitakse kirjaniku staatuse muutumisest ühiskonnas, siis kõige rohkem igatsetaksegi taga seda kirjanduse tõe juurde viivat rolli. Tõde, mida kuulutada, enam aga ei ole, kirjanduse jaatav, väitev diskursus on end ammendanud. Tema referentsus asendub auto-referentsusega.
    • Ülle Pärli, "Vene kirjanduse müüt postmodernistlikul ajastul". Vikerkaar 5-6/2000


  • Õnneks ei lahuta poliitiliselt korrektne mõtlemine universaalset lokaalsest ja soome kunst on garanteeritult soomelik. Mulle istuvad soome kunstnikud autistlike juurte näitamise poolest rohkem kui eesti kolleegide tegevus, kus kunstioskuste armetu tase ja harimatus lasevad sageli laevukese põhja. Kas autistlik kunstnik saab käsitleda autismi? Ei, ta suurendab selliste arvu, ent ei kontseptualiseeri autismi. Meie teeme põhiliselt nalja ja kaevandame kulkastippi "hästi müüvaks" osutunud maardlast. Selles, kas külahullusest pasundamine osutub rahvusdiskursuse kriitikaks, ma kahtlen: tegemist pole mitte kriitilise, vaid nartsissistliku diskursusega. Soomlase hulludiskursus on samuti burleskne, ent küllastatud eksistentsiaalsete ja mütoloogiliste visioonidega ega realiseeru rämpsesteetika vormis.


  • Kunstiajaloolase või -teadlase positsioon on ka selles kontekstis võimu­positsioon: see on sinu diskursus, mis hoiab sinu universumit ja jutustust koos, kuid see tekitab ka vastutuse, mille määr on reeglina suur. Mäletan oma õpingute ajast juttu, kui palju meil on valdkondi ja ajastuid, mida keegi ei kata, mida keegi ei uuri, sest et meil ei jätku uurijaid. Kui mingis valdkonnas tekib üks uurija, siis ta loob peaaegu üksinda kogu diskursuse.