Mine sisu juurde

Eha Komissarov

Allikas: Vikitsitaadid
Eha Komissarov 2021. aastal

Eha Komissarov (sündinud 25. mail 1947 Võrus) on eesti kunstiteadlane ja kuraator.


Artiklid[muuda]

  • Ma ei tea, miks kõik närvesöövad, lahendamatuks osutunud asjad sügiseti kaela vajuvad.
  • Soome kunstielu lipulaev Kiasma ostab juba järjepidevalt eesti kunsti. Miks siis ainult Veneetsia biennaalilt, küsisin endalt. Peaksin Kati Kivinenile helistama ja külla kutsuma, kunstiturg on Eestis nullis, muuseumide ostud tühistatud, tulge aga, teeme koostööd ka, saate meilt näiteks meie potentsiaalsete ostude nimestikud. Hiljem istuvad meie võimekad ametnikud soomlastega laua taha ja vaata et kauplevad Kiasmalt veel välja eriõigused eriti väikse tasu eest eesti kunstnike teoseid laenata.
  • Kuulusin kulka esimesse koosseisu, kus meil tuli tuliselt võidelda protseduuriliste reeglite pärast, sest pehmelt öeldes polnud äsja tegutsema hakanud kultuurkapitalil 1995. aastal sugugi ükskõik, kes võimu saab ja kuidas Eesti riik edaspidi kunstioste sooritab. Kas nii nagu enne sõda, kui muuseumil puudus iseseisev ostuõigus ja teosed soetas kultuurkapitali sihtkapitali nõukogu liikmeteks valitud kunstnike kamp või saavad vahepeal hiidsuurteks kasvanud professionaalidest kaadriga muuseumid lõpuks õiguse ise oma kogusse kunsti valida? Vaidlesime, mis me vaidlesime, valisime viimase tee.
  • Kultuurkapitali ajaloo kirjutamist tuleks tõsiselt võtta, sest ajalooline mälu ei ole enesestmõistetav.
  • Hiigelsuureks kasvanud muuseumidest tollel hämaral Eesti vabariigi taasiseseisvumise koidikul, kui sündis unistus uuest, puhtast, õiglasest kulkast, ei nähtud veel undki.
  • Otsisin järgneva lõigu tarvis korraliku lööklauset ja leidsin elust enesest: "Kui sind pole muuseumis, pole sind olemas!" Muidugi pole minu lause originaalne, aga see lause peaks puudutama kõiki Eesti kunstnikke.
  • Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.
  • Kulka rahastatud kunstiostude, mis on olnud sissetulek juba tehtud loometöö eest kunstnikele, järjepidevus on väga oluline. Ka kõige raskematel kriisiaegadel ei katkestanud sihtkapitali varasemad nõukogud seda tava. Pretsedent on järjepidevuse katkestamisega loodud.
1980ndate ja 1990ndate idealism, mis jättis (vähemalt) kunstivaldkonnas paljud riiklikult olulised institutsioonid kultuurkapitalile rahastada, osutus lühinägelikuks ja ebarealistlikuks.


  • Kui soome kirjanik Marko Tapio lasi käiku väljendi "arktiline hüsteeria", kirjeldas ta soomlaste neurootilist ja irratsionaalset ahistust pikkadel sügisöödel ja talvistes vintsutustes, kusjuures see jätkub hirmudes ohustatud looduse ja maailma tuleviku pärast. Kirjanik soovitas, et peaksime soomlasega suheldes mõtlema sellele eripärale, ent praegusel postfreudistlikul ajajärgul toetab arktilist hüsteeriat müriaad teistest tüvedest pärit neuroose. Praegune ellujäämisstrateegiatest sõltuv aeg peaks publiku tegema vastuvõtlikuks võimalusele, et maailmas puudub turvalisus: me lihtsalt veel ei tea, mida katastroofiks nimetada ja mida mitte.
  • Traumad hoiavad kunstimõtet elus, on kui rutiinsete, märkamatult kulgevate sündmuste vaenlased.
  • Õnneks ei lahuta poliitiliselt korrektne mõtlemine universaalset lokaalsest ja soome kunst on garanteeritult soomelik. Mulle istuvad soome kunstnikud autistlike juurte näitamise poolest rohkem kui eesti kolleegide tegevus, kus kunstioskuste armetu tase ja harimatus lasevad sageli laevukese põhja. Kas autistlik kunstnik saab käsitleda autismi? Ei, ta suurendab selliste arvu, ent ei kontseptualiseeri autismi. Meie teeme põhiliselt nalja ja kaevandame kulkastippi "hästi müüvaks" osutunud maardlast. Selles, kas külahullusest pasundamine osutub rahvusdiskursuse kriitikaks, ma kahtlen: tegemist pole mitte kriitilise, vaid nartsissistliku diskursusega. Soomlase hulludiskursus on samuti burleskne, ent küllastatud eksistentsiaalsete ja mütoloogiliste visioonidega ega realiseeru rämpsesteetika vormis.
  • Minulegi avanes pronksiöö õiges perspektiivis alles järgmistel päevadel, kui aknad olid vineertahvlitega kaetud, tänavad inimtühjad ja õhus oli tunda kummagi poole kahetsust.


  • Kunst on teatavasti lakkamatute vaidluste ala, kus konfliktid ei pea sugugi lahenema ainult hävitamise vahendusel. Leidub teisigi võimalusi.
  • Mis juhtub kunstnikuga, kui maali valmistamisest on saanud organiseeritud protsess, mis nõuab kunstnikult kompetentsi uuendamist ja valmisolekut ühistegevuseks?
  • Praeguses näitusekultuuris on ühe meediumi väljapanek järjest harvem. Tekibki küsimus: kas kunstnik, kes töötab ainult ühes meediumis, ei saa seetõttu aktiivses kunstielus osaleda? Peab olema valmis sellekski, et maalinäituse konventsioonidest lahti öelnud projektiga liitub lõppfaasis mitmesuguseid funktsioone täita suutev kujundusfirma.
  • Kust maal peaks naasma ja millisesse keskkonda ta maandub? Romantiline autoripositsioon, mille kõrgpunkt koitis Eesti kunstis 1980ndatel, on ennast glorifitseeriva kunstnikuego ja kunstiplatvormi liialduste ekstreemne näide. 2014. aasta maalikunstis saab sellisest positsioonist kõnelda ainult kui ühest paljude teiste seas.
Organiseeritud maaliprotsessi režiimil tegutsev kunstnik ja tema näitus puutuvad kokku kunstikriitika võimalusega nende loomingut käsitleda. Eeskätt tuleb neil aga vabaneda kunstikriitikast, mis esindab esteetilise tundlikkuse traditsioone.
  • Teine lüli, mis ühendab kõiki osalejaid, on installatiivne lähenemine. Siin on edumaa Kristi Kongil, kellele maal on ruumilisest objektist lahutamatu. Edumaa on teinud talle mõneti karuteene, sest tema ilusa installatsiooni saatus on pealesunnitud dialoog suure saali äärmiselt "ärakulutatud" paiga, aastakümneid altariks nimetatu tähenduslike klišeedega. Minu soovitus kunstnikele: hoiduge altaritest või nõudke ruumi täielikku ümberkujundamist!
    • Eha Komissarov, "Ikka tuleb minna", Sirp, 14.11.2014 (Arvustus: näitus "Can't go on, must go on" ehk "Võimatu minna, kindlasti minna" Tallinna Kunstihoones kuni 30. XI. Kuraatorid Mihkel Ilus ja Elin Kard, kunstnikud Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Katrin Koskaru, Mihkel Maripuu, Anna Škodenko ja Mart Vainre.)


  • Sakraalsus ja psühhedeelia pole omavahel identsed, ent mitte ka päris võõrad mõisted. Psühhedeelset olekut iseloomustab üldiselt iga märgi, millega kokku puututakse, destabiliseerimine. Psühhedeelne kogemus ja käitumine seab iga märgi kahtluse alla ja tekitab uusi, vastupidist tähendust kandvaid ilminguid. Sel teel lähetatakse ka religioosne ainestik ekslema ja uusi kogemusi korjama.

Intervjuud[muuda]

  • Eesti kunstikriitikas on praegu tekkinud küsimus: miks nullindad – see on probleemipüstitusena ju nii igav formaat? Aga olukorras, kus tänapäevane kunst on niivõrd entroopilise arenguga, olukorras, kus ei kehti enam kunstniku ega meediumi mõiste ja kõik muudkui ületavad piire, tuleneb sellest kümnendi mõistest mingisugunegi objektiivsus. Muuseumil on just seda objektiivsust vaja. Ja see on ülemaailmne trend – kui tahad ülevaadet, pead võtma oma kaasaegse kunsti puhul kümnendi.
  • Nullindad on aga teema, mida on väga raske brändida. Siin on vaid paar eri märksõna: nn pronkssõdur ja pronksiöö – 2007. aastal Tallinnas Nõukogude sõjamonumendi teisaldamisega seotud rahutused venekeelse elanikkonna osalusel – ning 2000. aastate lõpu majanduskriis. Ja rohkem nagu polegi midagi.
  • Selle näituse pealkiri sündis eelmisel aastal, kui muuseum tegi kokkuvõtteid pandeemiaolukorrast: näituseid oli ära jäänud, publikut langes väga palju ära, tagajärjeks tuluprobleem. Sellel foonil jätsid aga nullindad erakordselt turvalise mulje ja siis tuligi mängu huvitavaid uusi mõisteid nagu "mugavustsoon" jne. Nii et kasutamegi selle ajastu kohta väljendit "kunst mugavustsoonis". Mis muidugi tekitab palju pingeid, sest mugavuse definitsiooniga ei taha kõik nõustuda.
  • Üks probleem on näiteks selles, et meil on tekkinud just nullindatel täiesti omaette vabakutseliste seltskond, kes tegeleb kunstnikuõiguste eest võitlemisega. Nemad on väga aktiivsed sotsiaalsel väljal, mida on aga peaaegu võimatu näitustel näidata ja käsitleda.
Mina soovitaksin neil aktivistidel võtta kunstnikud kokku ja vormistada oma võitlustest üks kunstiprojekt, sest siis oleksid nad pildil ja me saaksime neid näitusel esile tuua. Praegu tekib kogu aeg see moment, et miski ei kajasta neid, nad ei haaku mitte ühegi formaadiga. See on tõesti selline küllalt anonüümne tegevus, kuid olen nõus, et see oli nullindatel väga tugev nähtus.
  • Kui sa ei elanud Berliin–Londoni lennuliinil, polnud sind olemaski. Sa lihtsalt ei osalenud kunstis. Sa käisid välisnäitustel, vaatasid neid ja seeläbi ka õppisid. Ja nüüd järsku lockdown on meid maa peale toonud.
See reisimisvabadus oli suur mugavus, loomulikult. Mida sellest ajastust taga nutetakse, on just füüsiline vabadus.
  • On kohe näha, et nullindate kunstnik lõi ja tegutses oma ajas, oli tugevalt dialoogis tegelikkuse, sündmuste, probleemide ja valupunktidega; väga tugev on uuriv diskursus.
  • Minu meelest tänu sellele, et me midagi taastoota lasime, tuli just väga hästi esile eesti-vene integratsiooni vastuseis nullindatel. Seda ei ammenda ainult Kristina Normani nn kuldsõdur installatsioonis "Järelsõda" (2009). Näeme, millise huviga kunstnikud töötasid n-ö vihkamise ruumis, mis oli ebatolerantne, vaenulik ja kus sündisid igasugused võitluslikud vastupanumõtted. Laimre "Portatiivne Vihkamise Nurk" on siin väga hea näide.
  • Nullindate esimene pool on seotud enneolematu majandusliku õitsenguga ja tahaksin loota, et see puudutas ka kunstnikke. Oli näiteks väga raske minna õppima läände, aga ikka mindi, järelikult oli see võimalik. Majandusliku edu kõrval oli samuti iseloomulik selline nähtus nagu aktiivse feminismi teke.
  • Marge Monko teose "Ma ei söö lilli" (2009/2011) sõnum oli täiesti vapustav sündmus! See teatas, et Nõukogude Liidu aegne Eesti NSV Kunstnike Liit, mis töötas nagu aadliklubi ja mille liikmed nautisid kõiksugu privileege, tuleb ära unustada! Et tänapäeva kunstnik on sisuliselt kerjus, kes elab allapool absoluutse vaesuse piiri, sest miinimumpalk on Eestis kõrgem kui keskmise kunstniku aastasissetulek. Ja et nüüd tuleb võidelda oma sotsiaalsete õiguste eest: riigiga, institutsioonidega!
See on olukord, kus ühelt poolt asub kunstnik oma õiguste eest võitlema, ja teiselt poolt Eestis tekib väga tugev institutsioonikriitiline liikumine: süüdi on ju kunstnike ekspluateerijad, s.t muuseumid jt institutsioonid. Lõpuks on see võitlus tänapäeval jõudnud selleni, et muuseumid tasustavadki kunstnike esinemist. Muidugi ei ole muuseum, kellele riik ei anna raha juurde, see koht, kes lahendab kunstnike riikliku ravikindlustuse probleemid. Aga muuseum on kogu aeg kunstnike võitlusi ministeeriumis toetanud.
  • Ühelt poolt tunnistus, et kunstnik on kerjus, kes sisuliselt maksab riigile peale kunsti eest, s.t võimaluse eest kunsti teha – see sõnum öeldi Eestis väga selgelt välja just nullindatel naiskunstnike poolt. Pärast seda hakkas organiseerumine kõikvõimalikeks sotsiaalseteks võitlusgruppideks, kes täna muidugi täiesti õigustatult nõuavad tunnustust ja seda, et nende töö ka kuidagi õigustatult pildil oleks.
Teiselt poolt institutsioonikriitika – kunstnikud muuseumi vastu. See on teine suund, mis on ka Eestis väga hästi dokumenteeritud.
  • Kõik need võitluslikud hoiakud – aktiivse, agressiivse kunstniku näol, kes kohe ütleb välja: "Põrgusse, Eesti riik ei hoolitse selle, selle ja selle eest!" – tekkisid just toonase mugavustsooni perioodil, kui oli majanduslik buum ja kunsti napist finantseerimisest võis avalikult rääkida, sest riik ei saanud enam öelda: "Oi, ma olen nii vaene!" Aga mida riik siiski lõpuks tegi, loomulikult. Tuli välja oma vana retoorikaga. Jättis kasutamata kõik eelised, mis tal olid, et meie kunstielu normaliseerida.
  • Kõik ei ole ju sündinud võitlejaks, siin peabki võib-olla mingi professionaliseerumine toimuma. Kunstnikud tegelegu rahus oma loova diskursusega – võitlusel, aktivismil on omad kangelased ja see on täiesti omaette teema.
  • Vaat see on lokaalse aktivismi tragöödia: kui kunst keskendub oma asja ajamisele, siis läheb suurem fookus, mis muule maailmale loeb, hoopis kaduma.
  • 2015. aastal pühitses kogu eesrindlik kunstimaailm Kazimir Malevitši maali "Must ruut" (1915) juubelit, toimusid väga esinduslikud kunstinäitused ja kallid ekspositsioonid. Need pälvisid kriitikat, et näha polnud niivõrd Malevitši loomingut, kuivõrd selle kommertsialiseerumist. Kui palju Malevitši teosed maksavad, kui palju on "Musta ruudu" maale kokku, kes neid omab jne – sellised diskussioonid.
Nullindad olid Tartu kui kunstilinna jaoks väga olulised ja nn Tartu semiootikute grupiga koostööd teinud Kiwa on illustreerinud seda olukorda – musta ruudu transformatsioone – erakordselt põnevalt. Ta trükkis musta ruudu kujutist väga heal printeril, kus oli algul palju tahma, kuid edasi trükkides see kulus. Kujutis läks kogu aeg udusemaks, nähtamatumaks ja lõpuks oligi valge ruut valgel taustal, must ruut oli täiesti kadunud. "Musta ruudu" kui kõige krüptilisema kujundi devalveerumine toimub vaataja silme ees: ta näeb, kuidas ruut hajub, lihtsalt kukub kokku ajas ja ruumis.
Mina näitan seda tööd alati tohutu rõõmuga: see on üks väheseid juhtumeid, kus Eesti kunsti aktivism sekkub maailma kunsti küsimustesse, mitte ainult sellesse, kui palju keegi Eesti kunstiturul teenib, keda toetatakse ja keda kiusatakse. Kiwa teos on tõesti selline suuremeelne žest – vaadake, mis seal maailmas toimub, kuidas nad "Musta ruuduga" ringi lehvitavad!
  • Jah, tsiviliseeritud kogukondlik elu. Mitte nii, et inimesed niisama karjuvad, vaid nad mõtlevad, kuidas õhtut sisustada: laste isetegevus, prouad küpsetavad – tõeline idüll, nagu mõnes inglise filmis! Kogukond toimib, askeldab, on sõbralik, kõik tahavad teineteisele meeldida. Siis arutatakse, kutsutakse sinna linnategelased, kes kõik räägivad ja nagu ikka, valetavad, et raha ei ole.


  • XIX sajandiga võrreldes on tellimiskunst kõvasti arenenud ja mõistegi on mitmekesisemaks muutunud. Tellija ja tellimuse täitja selgesse töösuhtesse on lisandunud angažeeritud kunstnik, kes viib ellu talle meelepärast ideoloogiat.
  • [K]riitiline kunst elab juubeliaastalgi turvaliselt riigi kaitsva selja taga ja saab viidata riigi autoriteedile: minu riik ootab minult just sellist kunsti. See on suurepärane sõnum: kunstnikke ja institutsioone ei suruta kultuuritööstuse raamidesse, kus muuseumidelt oodatakse tõhusat eneserahastamist.
  • [EV 100 kohta:] Ei tohi unustada, et selline tähtpäev jaotab inimesed kahte lehte: võimendab rahvuslikku fundamentalistlikku leeri, kes leiab, et käes on nende tund, ja teisel poolel on kriitiliselt mõtlevate inimeste leer. Sellel pinnal võib ka konflikte tulla, kas ka oodatud ja viljakaid konflikte, sada ma ei tea, aga mõlemad pooled on üles ärritatud. Loodetavasti annavad mõlemad pooled oma parima, et tekiks mingisugunegi dialoog.

Tema kohta[muuda]

  • Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: "Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!"
  • Eesti kunstimuuseumis tööle asumisest peale 1973. aastal pole Eha Komissarov sealt kordagi lahkunud. Tema riikliku preemiaga pärjatud elutööd oleks seega loogiline vaadata kui kestvusdistantsi, vastupidamisel ja järjepidevusel põhinevat katkestusteta jada. Ometi ei saaks olla ekslikumat kirjeldust ühest või pigem üheksast, intensiivselt ja paralleelselt elatavast elust. Just katkestus on Eha kütus. Nõukogudeaegne muuseum oma tasase rütmi ja hierarhilise kunstipildiga suletuses oli unistama aeglustav krüogeenne uni – aastatesse arvutatuna pikk, järgnevat aimates hädavajalik ettevalmistav ooteaeg.
  • Kolleegid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest tituleerisid Eha Komissarovi oma preemiaettepanekus Eesti kaasaegse kunsti emaks. Sellega on raske vaielda, eriti kui mõelda põlvnemismudelite peale laiemalt. Komissarov oli murranguajal tõepoolest üks esimesi, kes hakkas suhestuma siit vaadates uue, avatud, lääneliku kunstimaailmaga ning importima probleemipüstitusi, kunstivorme ja kõige nüüdisaegsemaid tehnilisi lahendusi, aga näiteks ka turundusmõtet.
  • Kaasaegse kunsti maaletooja ja vankumatu eestkõneleja rolli kõrvale mahub Eha Komissarovi tööelus ka sama pühendunud kunstiajaloo mõtestaja ja problematiseerija oma. Koos Tiina Abeliga moodustati aastatuhande algul kunstimuuseumis vankumatu tandem, kes Kumu püsiekspositsiooni ette valmistades esimest korda pilt pildi haaval meie kunstiajaloo visuaalset kaanonit kujundas. Ainuüksi sotsrealismi "soerdi" kui ajaloolise paratamatuse kodustamisega eesti kunsti "lilleaias" on Eha Komissarovi teened kunstiajaloo ees hindamatud.
  • Meie põlvkond mõtleb Eha Komissarovist kui Eesti esimesest kuraatorist – inimesest, kes hakkas näitusi tegema nii nagu praegu seda formaati mõistame ja mõtestame.
  • Eha Komissarov on kuraator, kelle professionaalse DNA telg on muutus, uuele võimaluse andmine, kogemuste kriitiline ümberhindamine, katkestustest ja konfrontatsioonist käivitumine. Peale loomaliku energia, erksuse, uudishimu ja kustumatu kire kunsti suhtes peitub tema ainulaadsus ka alistunud enesekindluses. Tema meetod on kummaline kooslus protestantlikust tööeetikast, alkeemiku fanaatilisest lõpuniminekust, boheemlase ekstsentrilisest fatalismist ja reamehe isetust kuulekusest. Kunst tuleb hierarhias kõigepealt, muuseum kohe selle järel.
  • Eha Komissarovi kõige suuremaks supervõimeks on tema oskus vaadata – ja panna teisigi nägema – asju täiesti uue nurga alt. Vaatamata klassikalisele kunstiajaloolase haridusele käitub Komissarov näitusematerjaliga nagu kunstnik: kohe eraldab ta kõigest muust endale olulise, takerdumata sealjuures ühtegi sentimenti, dogmasse, tavasse või (väheatraktiivsesse) stereotüüpi. Eha ei ole kindlasti kuraator, keda iga kunstnik endaga töötama tahaks: ta sisistab geeniuste peale, põlgab nn head maitset ega anna armu klassikustaatuse välja teeninud autoritele. Kui Komissarovil on idee, ei ole takistuseks selle materiaalse tõestuse puudumine, sest tihti kunstnikud veel ei tea, millised teosed neis peidus on, Eha Komissarov saab ka siin aidata. Ei ole kahtlustki, et tal on alati visioon, sabatunne kõige uuemale, alles tärkavale kunstile ainuomase vormi ja suuna osas. Ühtlasi on ta ka kuraator, kes näituse avamise eel tavaliselt viimasena harjaga saalis põrandat pühib.
  • Eha teab, et näitus peab köitma. See ei tohi olla igav ja intriigita. See peab tõmbama ka nende tähelepanu, kelle muidu eneseküllane olek lubaks neid jätta huvitumata. Komissarov mõtleb näitust koostades kõige pretensioonikamatele olenditele ja püstitab protsessi alguses igati loogilise küsimuse: mida? See küsimus saadab Eha Komissarovit kogu ettevalmistusperioodi, selle järgi annab korrigeerida nii teoste valikut kui ka eksponeerimiskeskkonda ja tunnusvisuaali. Mida näidata, et see kõnetaks? Mida teha, et iga uus näitus oleks intrigeerivam, kui kõik varasemad kokku? Mida kassid ostaksid?