Tähtpäev

Proosa

• Kultuuripärand on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus. Liiga tihti kurdame, et võõras keel, võõrad kombed ja tavad tulevad ja tõrjuvad meie oma keele ja kultuuri tagaplaanile või sootuks välja. Ühed või teised kombed ja tähtpäevad, mida ühe või teise rahva juures tähistatakse, et tõrju meie kultuurist ise midagi välja, seda teeme meie, eelistades rahvusvahelisi ja atraktiivsemaid oma tavadele.
  • Marju Kõivupuu, "Pärijata pole pärandit", KesKus, mai 2013

• Üha määravamaks on meie igapäevaelu organiseerimisel saanud meedia. Kõikide praegusajal aktuaalsete tähtpäevade puhul tuleb rõhutada tähistamise organisatoorset iseloomu, toetumist meediale. Tähtpäevade tarbefunktsiooni taandudes on rõhuasetus tavandi meelelahutuslikul poolel, tähtpäevaüritused on käsitatavad folklorismi-ilmingutena. Sellega kaasneb kultuuriprotsessis osalejate jagunemine passiivseteks pealtvaatajateks ja esinejateks, pärimuskultuuri ainestiku teadlik selekteerimine ning interpreteerimine kultuuritöötajate poolt. Folklooriliikumises on tavandi püsivuse kriteerium kõrvaline, esiplaanile tõuseb vajadus pakkuda uudseid lähenemisviise.
  • Mall Hiiemäe, "Püsivus ja muutlikkus rahvakalendri tavandis", rmt "Sõnajalg jaaniööl". Ilmamaa, 2007, lk 241