Mall Hiiemäe

Mall Hiiemäe (neiuna Mall Proodel; sündinud 9. jaanuaril 1937) on eesti folklorist, eesti rahvakalendri ja pajatuste uurija.

"Sõnajalg jaaniööl"

Mall Hiiemäe, "Sõnajalg jaaniööl". Ilmamaa, 2007.

• Suhe jutustajale võõra kuulajaga määrab üsna kõvasti selle, mida ja kuidas räägitakse. Rahvaluulekoguja ei ole kohalike asjadega kursis ning siis hakatakse valima ja vaagima, mida talle jutustada ja mis asi see rahvaluule on, mida tema tahab. (lk 16, "Jutuvestja kui isiksus", 2001)
• Rahvakalendri tavandi muutuste üks olulisemaid põhjustajaid on usundilise maailmapildi tuhmumine. Kui usk mingi maagilise toimingu vajalikkusesse taandub, jääb toiming sellisena unustusse või saab uue tähenduse. Tegelikult on tavand ses osas üsnagi muutumisvõimeline. (lk 239, "Püsivus ja muutlikkus rahvakalendri tavandis", 2004)
• Vastlapäevane liulaskmine on seotud linakasvumaagiaga, ent linakasvatus kaotas oma aktuaalsuse juba 20. sajandi esimesel poolel. Komme jäi alles, kuid muutus selle tähendus, pikk liug ei sümboliseeri lina pikkust, vaid isiklikku edukust, liulaskmine on üksiti meelelahutus. 20. sajand tõi ka vastlakarnevalid ja 1920. aastate kokaraamatute kaudu vahukoorekaunistusega vastlakuklid. (lk 239, "Püsivus ja muutlikkus rahvakalendri tavandis")
• Trükikalendrites pakutakse rida tähtpäevi, millel pole juba ammu kohta ei usupühana ega rahvakalendri tähtpäevana. Üheks põhjuseks võib olla kalendrikoostajate konkurents - varem ilmunud trükiste eeskujul püütakse ostjale pakkuda võimalikult palju tähtpäevi, kuigi nende tähendus on teadmata. Riigipüha staatusesse tõstmisest hoolimata on oma tähenduse rahvakalendris minetanud ka suur reede. Tähtpäeva muutumisel ebaaktuaalseks ei tarvitse sellele päevale kinnistunud tavand hääbuda, vaid leiab uusi kinnitumisvõimalusi. Protsess ise kulgeb tasapisi ja jääb enamasti märkamata. Vanasõnad, ilma- ja saagiended, meelelahutused, jne. võivad hajuda mitmele lähestikku paiknevale tähtpäevale. (lk 240, "Püsivus ja muutlikkus rahvakalendri tavandis")
• Üha määravamaks on meie igapäevaelu organiseerimisel saanud meedia. Kõikide praegusajal aktuaalsete tähtpäevade puhul tuleb rõhutada tähistamise organisatoorset iseloomu, toetumist meediale. Tähtpäevade tarbefunktsiooni taandudes on rõhuasetus tavandi meelelahutuslikul poolel, tähtpäevaüritused on käsitatavad folklorismi-ilmingutena. Sellega kaasneb kultuuriprotsessis osalejate jagunemine passiivseteks pealtvaatajateks ja esinejateks, pärimuskultuuri ainestiku teadlik selekteerimine ning interpreteerimine kultuuritöötajate poolt. Folklooriliikumises on tavandi püsivuse kriteerium kõrvaline, esiplaanile tõuseb vajadus pakkuda uudseid lähenemisviise. (lk 241, "Püsivus ja muutlikkus rahvakalendri tavandis")
• Sõnajalg ei õitse kunagi. Kui seda tarkust kusagilt (loodusloo tunnist, taimemäärajast või mujalt) selgeks ei saaks, ega ise selle peale ei tuleks. Sõnajalaõit on aastasadu otsitud ja otsingute tagajärjetus on aina õhutanud kujutlust millestki harukordsest ja ebatavalisest, ent siiski ehk võimalikust. (lk 245, "Sõnajalg õitseb jaaniööl", 1987)
• Suurte lehtedega sõnajalalisi on õistaimedeks peetud ilmselt sagedamini. Eriti Lõuna-Eestis on arvatud, et õitseb just maarja-sõnajalg. Taime teaduslik nimetus ei tarvitse siin rahvapärasega kattuda ja maarja-sõnajalaks võidakse pidada kõiki puhmana kasvavaid sõnajalgu. Viljandi teates on öeldud, et tuleb otsida koht, kus emasõnajalg kasvab, kõik teised tuleb sealt ümbert ära koristada. (lk 246, "Sõnajalg õitseb jaaniööl")
• Uskumus sõnajala õitsemisest jaaniööl on rahvusvaheline. Lätlaste kujutluses õitseb sõnajalg samuti hõbedaste ja kuldsete õitega, tuntakse musta sõnajalga. Teiste rahvastega võrreldes on eestlaste sõnajalaõis oma mitmevärvilisuses konkreetsem ja reaalsem. Ihaldusväärne imevahend on seesama õis, mitte seeme: "Rohi või asi, millega kõike saab korda saata, on sõnajala õielehed, langend sõnajalaõied. Et neid saada, selleks tuleb jaanipäeva laupäeva õhtul või õigemini öösel metsa valvama minna, mil sõnajalaõis puhkeb ja ruttu jälle pudeneb." (Jämaja, 1927). (lk 247, "Sõnajalg õitseb jaaniööl")
• Saksamaalt on sõnajala salapärasesse jõusse uskumisest andmeid juba 12. sajandist. 17. sajandiks oli imevahendi kuulsus nii suur ja üldlevinud, et katoliku kirik Ferrara sinodil 1612. aastal keelustas nii sõnajalgade kui ka nende "seemnete" kogumise jaaniööl.(lk 248, "Sõnajalg õitseb jaaniööl")
• Euroopa käpaliste juuri on inimene vajanud amuletiks, afrodisiakumiks, ravimiks, toiduks ja joogiks, tekstiilitööstuses siidkangaste viimistlemiseks, tõrjemaagiliseks vahendiks, ennustamiseks, müügiks, meelelahutuseks. Neid imepärase õieehitusega taimi on aastasadu nopitud turu jaoks ja toa iluks. Kõik see pole jätnud mõju avaldamata nende taimede saatusele.

Kas seda teades suudame oma orhideesid paremini hoida? (lk 258, "Jumala-, kuradi- ja teised käpad", 1987)

• Soome-ugri rahvaste pärimuses tuleb lepamäha veresümboolika hästi esile. Lepp on hingepuu ja verepuu. Hantide folklooris on kujutlus kolmemõõtmelisest surnuteriigist, kus kõige kõrgemal, seitsme mere taga, kasvab vaid lepp. Saamide usundipildist on teada omapärane lepakoore närimise komme. Sel viisil saadud verekarva nestega määriti karujahiliste näod, nii toimiti ka põdrajahile minekul. Lepakoorevärviga tõmmati ringe, ristimärke ja kujundeid samuti jahilttulnud koertele; šamaanitrummile tehti joonistusi lepamahla või põhjapõdraverega, jne. (lk 266, "Lepp - lepakarva puu", 2004)
• Kuigi ei saa öelda, et rahvapärimuses haavapuu lehed ainult ta enda süü pärast värisevad, tundub nii mõnegi igapäevaelu juhtnööri taustaks olevat haava halb kuulsus. Hiiumaa rahvajutus teeb kurat hundi haavapuust. Karjala rahvajutus loob kurat haava, kuid jumal teised puud. Lutsi keelesaare eestlaste seas ei peetud sobivaks haaba kodu lähedale kasvama jätta, sest see puu võtvat pikset oma külge. Venelased teavad äraneetud puud, kes kohiseb tuuleta - see on haab. (lk 273, "Haab - üks äraneetud puu", 2005)
• Suhtumises lindudesse, keda paljude rahvaste mütoloogias on seostatud üleloomulike jõududega, võib aduda kartusest tulenevat lugupidamist. Ent põhireeglid käitumisest linnupesi juures ulatuvad aegadesse, mil muistne inimene söandas looduses puutuda ainult oma olemasoluks hädavajalikku. (lk 313, "Ei tohi pesa peale hingata. Uskumusi linnupesadest", 1982)
• Keerulisem on süüvimine sellesse, millist materjali autentseks pidada, kuivõrd arvestada rahvaluulele omaseid memoreerimisvõtteid ja kujunditaotlust. Sellest ajast peale, kui hakati trükitud kalendritest, perioodikast ja muust tarbekirjandusest esivanemate teadmistele lisa otsima ning kooliõpikuist tarkust taga nõudma, leiti ja võeti omaks kirjameeste väljamõeldisi, tõlkeid teiste rahvaste ilmatarkusest, mitmesuguseid mugandusi, töötlusi, vormiilustusi. Niimoodi kujunenud teisene traditsioon kinnistus ja sai rahva vaimuvara osaks, sellisena laekus ta ka rahvaluulefondidesse. (lk 314, "Linnud ilmaennetes", 1985)
• Et linavästrik saabub kevadel enam-vähem samal ajal kui sookurg, usuti, et ta tuleb soojalt maalt tagasi kure tiiva peal. (lk 322, "Parem kurge kuulda kui näha", 1993)
• Saksa rahvausundis on must kukk kurjade jõudude kehastus, musta kuke kujul tavatsevad ilmuda kummitavad surnud ja kuratki võib teinekord kübaral kanda kukesulge. Seevastu on valget kukke peetud eriti heaks maja kaitsjaks igasuguse nõiduse eest. Eesti usundis on teisiti. Enamasti on määratluse aluseks sõnaalguliste häälikute kordus nagu regivärsis: "Valge kukk on vanakuradi vader, must on ta murdja, punane on ta poolvenda, kirju on tema kiskja." (lk 334, "Aabitsakuke usundilisest taustast", 1999)
• Kohamuistendites pole heina- ega karjamaad territoriaalse üksusena kuigi kõnekad. Kõnekaks osutuvad need nn. väljad usundilistes muistendites, võrrelduna kodu- ja metsaringi jäävate territooriumidega. Heinamaad, karjakoplid, talude ja külade vahelised metsatukad, teed ja rajad ühest asustatud punktist teise on see vahetsoon, kus inimene ja üleloomulik metsa-asukas hõlpsasti kokku puutuvad. (lk 367, "Poollooduslike kooslustega seonduvast", 2004)
• Üldistuste tegemiseks eesti rahvaluulekogude näitel on soodustav, et kogutud on enam kui saja aasta jooksul ja võrdlemisi palju pärimust, ent kuna kogumise aeg kuulub rahvausundiliste tõekspidamiste üldise tuhmumise perioodi, pole see materjal mineviku peegeldajana enamat kui mõrane peegel. (lk 369, "Poollooduslike kooslustega seonduvast")