Rahvakalender

Proosa

• Kiirele õpetas ta [Toots] peale selle veel konnasilmarohtu: võtku pärast piksevihma aukliku kivi peale kogunenud vett, määrigu jalgu, küll siis konnasilmad kaduda jalamaid, nagu poleks neid kunagi olnud. Kui Kiir küsis, et kust ta talvel piksevihma pidi võtma, siis arvas Toots, et kaugel see suvigi enam ära ei ole, et jõulust kuus nädalat küünlapäeva, küünlast kolm vastlapäeva, vastlast nädal palvepäeva, palvest kolm maarjapäeva, maarjast neli jüripäeva, aga peale jüripäeva võivat iga päev pikne tulla nii mis särtsub.
  • Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 119

• Vanadel eestlastel olid rahvakalendri pühad, mil tööd ei tehtud, puhati, peeti kinni kombetalitustest. Neid pühi, kui rahvakalendrit uurida, oli hämmastavalt tihti ning kõikvõimalikel puhkudel. Näiteks küünlapäeval soovitati kõik tööd meeste teha jätta, naistel aga minna kõrtsi marjavärvi jooke mekkima, et palged terve aasta kenasti punased püsiksid! Vanarahval oli tarkust ja huumorimeelt.
  • Tiia Kõnnussaar, "Oma õiguse põrgulava", Postimees, 29. märts 2021