Tiia Kõnnussaar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tiia Kõnnussaar (kirjanikunimega ka Tia Navi; sündinud 12. aprillil 1965 Võrus) on eesti kirjanik, toimetaja ja ajakirjanik.


Artiklid ja intervjuud[muuda]

  • Tsiviliseeritus eeldab teadlikkust väärtustest ja oma valikute alusest, oskust väärtuste üle arutleda või ka sisedialoogi pidada. Mis on minu meelest õige, mis kaheldav ja mis kindlasti vale? Iga inimene eksib aeg-ajalt oma väärtuste vastu, aga hea on seda endale tunnistada ja selle üle mõelda.
  • Mäletan hästi veel aega 90-ndatel, mil väärtustest ja eetikast ei olnud kombeks rääkida. Ilmselt hakkab see aeg minevikku vajuma, kuid toona meenutas igasugune väärtustest rääkimine tahtmatult kommunismiehitaja moraalikoodeksit, mis oli silmakirjalikkuse tipp. Küllap sellest siis ka allergia.
Samas näitasid 90-ndad selgelt, kui halb ja ebamugav on elada ühiskonnas, kus on väärtuste kriis. Kõik oli pea peale pööratud, inimestel puudus orientiir, vähemalt oli see nii avalikus ruumis. Paremini sai ehk hakkama noorem seltskond, keda hiljem hakati nimetama võitjate põlvkonnaks. Kas nad ka päriselt võitsid, ei ole nii selge. Seegi põlvkond on kandnud suuri kaotusi, on läbipõlenuid ja neid, kes kannatavad alkoholismi käes või on lahkunud liiga vara.
  • Kuidas olla oma lastele piisavalt hea vanem? "Piisavalt" just seepärast, et ka ülearu pingutamine ei pruugi lapsele kasuks tulla. Ja mis on piisav? Kuidas tulla toime haridussüsteemis, mis on kohati siiski veel liiga jäik ega suuda arvestada muutunud maailma ja laste isiksustega? Mil määral peab hariduses kasutama sundust, tahte ja töökuse kasvatamist, ja kui palju lapse loomulikku huvi õppida ja areneda? Need on küsimused, millele mul ei ole üheseid vastuseid, seega töötab aju nende kallal edasi. Ajul on teadupärast vajadus lahendus leida.
  • Kogesin, et oma unistuste poole tuleb püüda ja teha seda, mis on südamelähedane ja kooskõlas sulle antud annetega. Siis on lootust, et ühel päeval näed ka oma töö vilju ega pea häbenema.
  • Tundub, et kuigi sündinud Võrus, olen hingelt tartlane. Kui Tartusse õppima tulin, armusin selle linna akadeemilisse õhustikku ja Tartu vaimu. Tartuga seotuks olengi jäänud, kuigi suur osa mu sõpru on kolinud ära pealinna. Ajakirjade Kirjastuses töötades sai küllalt igasuguse ilmaga mööda Tartu-Tallinna maanteed kimatud, et peatoimetajate koosolekutel käia. Tallinnal on oma võlu, ja kui on põhjust, sõidan praegugi hea meelega. Suurest meediast sai nende 17 aastaga siiski vist mõõt täis.
  • Surm on elu osa, mitte miski, mis tuleb maha vaikida. Küsimus on, kuidas kirjutada sellest nii, et elujulgus ja -rõõm alles jääksid.
  • Olen üllatusega märganud, et mu raamatutes on oluline koht inimese ja maailma, inimese ja looduse suhtel. See ei ole teadlik valik, küllap on nii, et mis südamel, see jõuab ka paberile.
  • Võiks ju näpuga ühiskonna poole osutada, aga tegelikult, mõtlen, on õigus neil vanadel filosoofidel, kes soovitavad maailma parandamist iseendast alustada. Muidugi on lihtsam mööda kõndida ja mitte sekkuda, kui lapsed rumalusi teevad või kedagi kiusavad, aga ükskõiksus on halva võimendaja. Selle asemel võiks ehk head võimendada.
  • Lastega koos filosofeerimine on rikastav tegevus.


  • Klassijuhataja töö püsib sageli peamiselt õpetajate pealehakkamise ja entusiasmi najal. Ometi on hea klassijuhataja lihtsalt kullatükk; on õpetajaid, keda nende õpilased mäletavad kogu oma ülejäänud elu.
Hea klassijuhataja kasvatab mitte niivõrd noomides ja manitsedes (kuigi vahel on seegi vajalik), vaid pilgu, väikese žesti, arutamise ja kuulamisega.
  • Küllap on igal kunagisel koolilapsel varrukast võtta mõni lugu klassijuhatajast, kes on osanud õigel hetkel küsida, märkuse teha või emotsionaalselt patsutada. Seda võib nimetada kasvatuseks või väärtuskasvatuseks, iseloomukasvatuseks või isiksuse arengu toetamiseks, mõte on laias laastus sama. Kool, kus orienteerutakse vaid tulemustele ega panda tähele lapse kujunevat isiksust, jätab osa tööst tegemata.
Et klassijuhataja saaks oma klassile pühenduda, vajab ta aga toetust: kolleegide ja juhtkonna mõistmist, lapsevanemate arusaama tema tööst. Ja muidugi mõista peaks siia käima klassijuhataja töö selline väärtustamine, mis väljenduks ka töötasus.


  • Mõni aeg tagasi käis sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses tuline debatt Jaak Joala monumendi üle. Kommentaariumid kihasid, öeldi üsna krõbedalt.
Ei tahaks olla monumendi loonud kunstniku nahas – kes tahaks, kirjutagu kommentaariumi, et ta on nõus olema peksuobjekt ja patuoinas. Üks mu kunstnikust sõber ütles madinat jälgides, et inimesel peab olema võimalus, et tema töö ebaõnnestub, ilma et teda seepärast avalikult lintšitaks. Mitte ebaõnnestuda on võimalik ainult siis, kui istud üksi nurgas ega tee mitte midagi. Meie ühiskond, tulised eesti inimesed, aga eksimusi, vigu või eriarvamusi andeks ei anna. Sest õigus on meil, mitte noil teistel.
  • Oma võitlusi tuleb mõistlikult valida, et hiljem ei oleks piinavalt valus halvasti kulutatud tundide, päevade ja nädalate pärast.
  • Sotsiaalmeedial on kummaline toime. Segamini lähevad isiklik ja ühiskondlik, avalik ja privaatne. Ja kuna kõik on korraga segamini nagu puder ja kapsad, tundub iga kaaskodaniku seisukohavõtt või mõte, mis minu omast erineb, isiklike väärtuste või koguni identiteedi ründamisena. Ja siis on vaja vastu rünnata, sest väärtuste üle ei vaielda, väärtuste üle kakeldakse.
  • Mul on õigus, sest kõik minu Facebooki-sõbrad mõtlevad ka nii! Eks ta üks ventiil ole, mille kaudu oma hirme ja viha välja lasta. Häda on aga selles, et ka teised teevad sedasama.
Nii me higistame igavesti oma õiguse põrgulaval, kust ei ole pääsu. Higistame, võitleme üksteisega ja piinleme.
  • Piisab kuulujutu või pooltõe levitamisest, kui masinavärk käima läheb: keegi haarab sellest kinni ja jagab seda. Negatiivne müüb ja sel on kalduvus lumepallina veeredes hiigelsuureks paisuda. Möödub mõni kuu ja parimal juhul vaatame üksteisele häbenedes otsa. Sest mitte keegi ei võitnud, kaotasid aga kõik. Viie aasta pärast tundub toona käinud madin ehk lausa naeruväärne ja piinlik.
  • Sotsiaalmeedia kaudu manipuleeritavus on paraku ka julgeolekurisk. Vene trollide tegevusest inimeste õhutamisel on palju kirjutatud, aga me justkui ei usu, et nad võivad siinsamas ilmavõrku paisata kuritahtlikke teooriaid. Mida siis ise hetkekski mõtlemata kasulike idiootidena usume ja edasi levitame.
  • Inimesel on hämmastama panev võime mistahes tehnoloogiat ära kasutada nii, et heast saab kuri. Kommentaariumid ja sotsiaalmeedia võivad küll tunduda ventiilina, mille kaudu oma kogunenud pingeid välja elada, ent tegelikult toodavad nad seda lakkamatult juurde nagu kuri igiliikur, mis toitub vihast ja raevust.
  • Vanadel eestlastel olid rahvakalendri pühad, mil tööd ei tehtud, puhati, peeti kinni kombetalitustest. Neid pühi, kui rahvakalendrit uurida, oli hämmastavalt tihti ning kõikvõimalikel puhkudel. Näiteks küünlapäeval soovitati kõik tööd meeste teha jätta, naistel aga minna kõrtsi marjavärvi jooke mekkima, et palged terve aasta kenasti punased püsiksid! Vanarahval oli tarkust ja huumorimeelt.
  • Inimene vajab pääsu argipäevast, kergendust, rõõmu tundmist, seotusetunnet. Oma hinge eest hoolt kandmist, nimetatagu seda pealegi koleda sõnapaariga emotsionaalne hügieen.


  • Miks nende mõne inimese pärast, kes surevad, majandus tuksi keerata? Me tahame oma ärid, spaad, spordisaalid, teatrid lahti hoida! See mõni inimelu ei vääri seda suurt kahju, mille saab majandus, ei vääri pankrotte ega töökaotusi! Ja inimeste vaimne tervis kannatab! Lapsed jäävad haridusest ilma! Tahame vana elu tagasi!
Mulle tundub (kuigi ma saan hästi aru neist häältest ja ka minul on mure majanduse ja toimetuleku pärast), et tegemist on soovmõtlemisega: elame edasi nagu tavaliselt, siis jääb kõik halb olemata.
  • Inimestel on selline asi nagu enesealalhoiuinstinkt, ja kui su ümber raskelt haigestutakse ja surrakse, siis tõmbud ikkagi turvalisse omaetteolekusse ja tarbid vähem, mitte enam riigi käsul, vaid hirmust.
  • Kui inimelu pühadus on euroopalike väärtuste tipus, siis kuidas endale tunnistada, et me ei olnud nõus ära kannatama neid mõnda kuud vaktsiini saabumiseni? Kuidas üksteisele otsa vaadata?
  • Ma olen vahel mõelnud, et kui meil oleks sõda nagu vanasti, kui nõuti öist pimendamist ja oli liikumiskeeld ja majandus varises kokku, kas ka siis hakkaks tänapäeva inimene protestima, et tema pole nõus oma vabadustest loobuma? Kõigile majadele ju ikka pomm ei kuku, ega siis vabadusi saa ohverdada!
Mul on isegi natuke piinlik seda kõike kirjutada, it's obvious, nagu mu lapsed ütleksid.


  • Kord tehtud lühivaateline muutus mõjutab inimesi veel põlvkondi ja kaotab usalduse.
  • Me elame suurte muutuste ajal. Väga palju on hästi läinud, on õnneks läinud, palju on meie oma inimeste visa töö ja targa mõtlemise tulemus. Tartust, üheksakümnendate alguse tuhakarva linnast, mille ajaloolist kaunidust varjutas okupatsiooniaastate kiht, on saanud linn nagu väike pärl Emajõe ääres.
  • Vahel tundub, et liiga lihtne on minna sildistamise teed. Mõni silt lõpetab arutelu. Eesti inimesed on «alati kõige vastu», oli pealinnast kuulda pahameelt, kui tartlased ütlesid tselluloositehasele «ei». Jälle kohalikud protestivad, tüütu! Seisavad progressil ja heaolul ees. Pidurdavad majandust. Ei austa eraomandit. Omanikul on ju õigus?
  • Linn ei saa lähtuda ainult majandusest ja eraomanike huvidest. Linna valitsemine ei tähenda vabaturuloogika kummardamist. Linna ülesanne on valgustatud valitseja kombel tõusta kõrgemale, näha suurt pilti ja hoida jäme ots enda käes. Kaaluda eri huvisid, ent otsus langetada avaramast hüvest lähtuvalt.
  • Suurte muutustega on veel üks häda. Me oleme alates laulvast revolutsioonist rahvana elanud pidevate muututuste pöörises. Ka siis, kui muutused on head, nõuavad need inimeselt lõivu.
Miski ei püsi sama isegi eraelu tasandil: lapsed sünnivad ja vanad surevad, lõpetatakse koole, abiellutakse ja minnakse lahku, vahetatakse elu- ja töökohta. Inimese hing peab selle kõigega toime tulema.
  • Läbi ajaloo on koduümbrus, maastiku püsivus olnud see, mis on andnud inimese hingele turvatunnet ja rahu. Kodulähedane või muidu tuttav mets, kus on ikka käidud seenel ja marjul.
  • Kuhu minna, kui käib lakkamatu lageraie? Kust leida pelgupaika? Kord muudetud maastikku enam tagasi ei saa. Seepärast on vaja väga põhjalikult mõelda, enne kui haarata kirves või labidas maasse lüüa. Isegi Supilinn, millel muinsuskaitse kiivalt silma peal hoiab, on saanud vaeste, pättide ja boheemide romantilisest agulist jõuka keskklassi ihaldatud elupaigaks.
​Nii lihtsalt läheb, mitte ainult Tartus, vaid ka mujal Euroopas. Ent kui kaovad ka looduslikud maamärgid ja linna ajalooline struktuur, ei ole enam midagi, mis oleks püsiv ja pakuks toetuspunkti.
  • Millegipärast eelistasime tol rahutul ajal siledatele kergliiklusteedele metsaradu. Miks küll? Ju on see sootuks ürgsem vajadus, kui siinsel lehepinnal seda ära seletada annaks.


  • Tartu valimine kultuuripealinnaks on tekitanud vastakaid arvamusi, eriti teravaid seisukohavõtte on kummastaval moel tulnud väljastpoolt Tartut. Minul on oma kodulinna, ajaloolise ülikoolilinna, boheemluse pesa ja targa tootmise kasvulava edu üle siiralt hea meel.
Just siin võib Euroopa suurlinnade kärast tüdinud inimene kogeda toda ihaldatud slow-elustiili, mille populaarsus kiirustavas maailmas üha kasvab, rääkimata tuhandeaastasest kultuurikihist ja puhtast, rohelisest keskkonnast.
  • Mis annab võõrsil viibinu mälestustele värvi? Julgen arvata, et see on külalislahkus, inimeste sõbralikkus. Kui mõtlen tagasi juuni alguse Odessa-reisile, tajun veel nüüdki linna vaimu, õhustikku, reisikaaslaste ja kohalike lahkust, kuigi mitte just kaugel käis sõda ja vaesus on suur.
Teistpidi, sa võid ju süüa gurmeerestoranis suurepärase roa, ent meelde jääb ikka talumatult pikk ooteaeg või kolksatus, millega närviline ettekandja taldriku lauale pani. Sa võid jalutada ajaloolises vanalinnas, ent mällu sööbivad mitte arhitektuur ja kaunid vaated, vaid ebameeldiv vahejuhtum, mis viis rahu ja turvatunde. Just reisil kogetud tunded on need, mis annavad värvi nii elule kui ka mälestustele.
  • Tartu on üldiselt rahulik ja sõbralik linn. Teeninduse üle võib tõesti kohati nuriseda, aga küllap liigub seegi paremuse poole. Külalistesse suhtutakse linnapildis vähemalt eestlaslikult rahumeelselt.
  • Ja see, täiesti suvaline hetk, kirjeldab seda, mis Eestis praegu toimub. Üldiselt on kõik rahumeelne ja viisakas, aga kui oled teise nahavärviga või teist keelt kõnelev inimene, pead olema ettevaatlik, et mõnele veendunud pagulasvastasele kogemata mitte ette jääda. Need eesti inimesed, kes on valmis «kodumaa kaitseks» tühisegi ärrituse korral vaenulikult käituma, on pealtnäha täiesti tavalised meie keskelt.
  • Tartu on tulvil eri rahvusest tudengeid, tõepoolest on linn kirju ja värviline. Ülejärgmisel pingil sealsamas PPA büroos istusid saksa tüdrukud. Ka me endi lapsed õpivad üha enam piiri taga. Raske on taluda mõtet, et mu laps läheb teise riiki õppima ja teda hakatakse seal kasvõi moepärast tema Ida-Euroopa päritolu tõttu ähvardama. Ka teeb kõhedaks see, mis siinmail mõnede kaaskodanike peas toimub: inimesed jaotatakse nahavärvi ja keele kaupa kategooriatesse, neist tegelikult vähimatki teadmata.
  • Minu kogetud peaaegu märkamatu intsident ei ole üksikjuhtum. Tartu rahvusvahelise maja korraldatud kevadisel seminaril kirjeldasid häirivaid olukordi vabatahtlikud, kes on mujalt maailmast Tartusse elama tulnud inimestega asjaajamistel kaasas käinud. Neile on spordiklubis öeldud: meil siin moslemid ei käi. Arsti vastuvõtule registreerimisel: mis te neid musti siia veate, järgmine kord tulge eestlastega.
  • Tundub, et paljud inimesed elavad oma peas väljamõeldud sõjaseisukorras, mida vastutustundetult õhutavad mõned poliitikud. Maailmas on praegu palju lahendamist nõudvaid suuri probleeme (kliimamuutused ja sellest tingitud rände suurenemine näiteks), probleeme on palju ka Eestis (laste vaesus näiteks), aga selle asemel kulutab osa ühiskonda oma loovat energiat vaenamisele. Vaenamine aga ei lahenda midagi, vaid toodab uut vaenamist.
  • Ma ei taha kaugeltki öelda, et "eesti rahvas" on selline või teistsugune. Ei ole, eesti rahvas on samasugune nagu paljud teisedki rahvad. Kuid mulle tundub, et meie hulgaski on inimesi, kes rändekriisist tingitud ohutunnet naudivad, sest see annab neile justkui õiguse oma destruktiivseid tunge teostada. Ja seetõttu on vaikiv leppimine vaenulikkusega ohtlik: see annab vaenajatele hoogu juurde, mis omakorda kõigutab ühiskonna tasakaalu ja meelerahu.
  • Ehk on aga üksikute konfliktide talitsemisest olulisemgi püüda üheskoos luua sellist avalikku ruumi, kus kõigil, nii tartlastel kui ka külalistel, oleks turvaline ja õdus olla. Siin tulebki mängu hea suhtluskultuur. Kultiveerime endas kaastunnet ja lahkust, taotleme taanlaste muheda ja õdusa hygge vaimu levimist. Täname poemüüjaid, ettekandjaid ja kassateenindajaid, naeratame taksojuhile. Oleme sõbralikud arsti ooteruumis või poejärjekorras, toetame eakat inimest ja väikeste lastega ema, ulatame abikäe, kus vaja. Ärgem olgem kitsid – hea sõna ja sõbralik naeratus ei maksa midagi, ent on palju väärt.


"Mäo, kasside kuningas"[muuda]

Tiia Kõnnussaar, "Mäo, kasside kuningas", 2021.


  • "Hommikust, kiisu," ütles Martti uniselt, ohkas ja tõstis jalad voodist välja. Nii õpetas teda vanaema: kui hommikul ei taha mitte kuidagi ärgata, siis tõsta vähemalt jalad voodist välja. Edasi hakkavad need juba ise kõndima. (lk 5)
  • Kui poiss väiksem oli, noh, nii kuue-seitsmeaastane, kujutles ta, kuidas Mäo jalutab maja taha tühermaale, kus kasvavad üksikud puud ja põõsad. ja võtab ühe põõsa alt sinna peidetud kuldkrooni. Ta paneb krooni endale pähe ja ronib siis väikese künka otsa, kust on ümbruskonnale hea vaade. Mäo istub künkal, tema kuldne kroon särab päikese käes, ja tasapisi hakkavad linna kassid kogunema. Nad lähenevad nõtkel sammul, istuvad ümber kuningas Mäo ja nurruvad. See nurrumine on nagu vaikne mootorrattapõrin, ja küngas nende all väriseb tasakesi. (lk 8-9)
  • Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. (lk 10)
  • Kasside keele peenemad varjundid ei vaja häälitsusi. Kassid suhtlevad pilkude ja vaevumärgatavate liigutuste, näiteks vurruvõbina ja kõrvavõngutamise kaudu. (lk 10-11)
  • Aga minu inimesed ei vaja harilikult, et ma kõva häält teeksin nagu mõni rumal KutsuKutsu. Nad loevad mu mõtteid. Kui ma lähen ukse juurde, sirutan käpad pehmelt vastu ukselinki ja venitan end pikaks, taipavad nad, et mul on vaja jahile minna, või et pean õues oma alamatega suhtlema. Siis tuleb kas suurem või väiksem inimene ja teeb ukse lahti. (lk 15)
  • Mõnikord ei saa ma oma inimestest aru. Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma ju hoolitsen nende eest. Ja mis oli tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle! (lk 38)
  • Iga korralik isakass peab kaitsma oma kodu ja oma karja. (lk 54)
  • Mul on aga imelik tunne, et varsti tuleb Suur Muutus. Mõnikord on see tunne nõrgem, mõnikord tugevam. Ma ei tea, mis muutus see on, aga see on juba pikki päevi õhus olnud. Ma tahan rohkem magada ja vähem joosta, ja kaklemine, kui aus olla, ei huvita mind enam üldse.
Jah, Suur Muutus tuleb. See ei ole halb muutus, pigem on see põnev, sest kõik on siis hoopis teistmoodi. Muutus ei jää tulemata: see on looduse seadus, iisamuti nagu Päevakera veereb hommikul üle taeva ja õhtul poeb jälle peitu. Selles olen seljaüdini kindel. (lk 59)

"Tagasitee koju"[muuda]

Tiia Kõnnussaar, "Tagasitee koju", 2012.


  • Kaarel viskas end voodile ja pani käed kukla alla. Nüüd pole enam mitte midagi teha!
Ilma arvutita tundus elu tühi. (lk 12)
  • "Teil on läinud väga hästi," jätkas saatejuht ja kohendas oma lokke. "Aga ärge unustagem et üks vale vastus, ja te kaotate kogu seni võidetud raha.
Läheme nüüd järgmise küsimuse juurde. Kas olete kunagi soovinud, et teil võiks olla saledam abikaasa? On teil tulnud pähe mõte, et... ta on tegelikult üsna trullakas?"
Kaamera suundus taas emale ja Kaarel pani tähele, et ema oli väga kahvatu. (lk 18)
  • "Miks sa ütlesid, et mu vanemad on supi sees?" küsis poiss pahuralt.
Harrison vangutas pead.
"Kui sa oma kõige kallimale sõbrale haiget teed ja veel avalikult ja raha eest, kuigi sa seda ei taha... siis kuidas seda nimetada?" küsis hamster peaaegu et kurvalt. Ta ronis kohmakalt oma jooksurattasse ja see hakkas peagi tema väikeste käppade all pöörlema.
"Teie, inimesed, panete mu sugulastele vahel lõkse üles. Hiirtele, noh," jätkas hamster kergelt hingeldades. "Lõksu pannakse peibutiseks maitsev palake, ja kui sa selle järele lähed, langeb lõks kinni."
Ratas jäi aeglaselt seisma ja Harrison jätkas: "Ja sa ei saa enam välja. Sinu isal polnud ka enam võimalust välja astuda, kui ta sinna saatesse kord juba läks."
"Kuidas nii?" küsis Kaarel tõrksalt.
"Ei olnud vahet, kas ta vastab viimasele küsimusele jah või ei. Ema oleks igal juhul haiget saanud," seletas Harrison mõtlikult, justkui iseendaga aru pidades. "Lõks mis lõks." (lk 20)
  • "Ma kahetsen väga, et sinna saatesse ronisin," kostis isa väsinud hääl. "Tegin sulle haiget ja ennast narriks. Asi polnud seda väärt."
"Kas sa testi arvad, et ma olen paks?" küsis ema pinevil häälega. "Kõigi nende kaamerate ees seda kuulda... ma ei taha enam iialgi midagi sellist üle elada."
Isa ohkas. "Anna mulle andeks, kui võid. Muidugi ma ei arva nii. Tead ju küll, igasuguseid mõtteid käib peast läbi. Mõtted tulevad ja läehvad, eriti kui oled vihane või väsinud. Aga need mõtted ei ole veel tõde." (lk 22)
  • "Härra Hall Vanake, lubage küsida, millised need head teod on?" küsis hamster lugupidaval toonil. "Sest vaadake, mõnikord võib olla nii, et tahad teha head, aga välja kukub hoopis midagi muud. Mõnikord aga lihtsalt ei tea, mis oleks hea. Eriti kui tegemist on... ee... õrnas eas inimlastega." (lk 40)
  • Jette kükitas maha, võttis taskust õuna ja pani maha. Punane õun eretas soojalt keset rohelist sammalt. Siilid kogunesid õuna ümber ja nuuskisid seda innukalt.
"Aitäh, aitäh," pobises siiliema veidi kohmetunult. "Ilus õun! Ma pean küll ütlema, et... no tegelikult me pole taimetoitlased, sööme rohkem putukaid, tigusid ja tõuke... oot-oot! Vaadake, varre juures on väike auk! Selle õuna sees paistab olevat üks priske õunauss... no suur tänu igatahes!" (lk 50)
  • "Võib küll olla," nõustus Harrison, "et ma olen tark. Ma olen nimelt hamster." (lk 50-51)
  • [Jette:] "Ma ei uskunud, et ta meid ründab, aga ma ei kannata usse... Nad on nii jubedad..."
"Madusid," parandas Kaarel. Ta vaatas rästikule järele ja ütles endalegi ootamatult: "Imelik, mul on temast kahju. Mõtle, kui vilets võib elu olla, kui kõik sind kardavad ja eemale peletavad..." (lk 136)
  • Harrison vaikis jälle, nii nagu ennegi, ja ajas oma toimekaid hamstriasju. Kaarel proovis temaga mõnikord juttu rääkida. Hamster vaatas talle arukal pilgul otsa, kuid ei öelnud sõnagai vastu. Kaarli antud paberilehe oli ta puhta pisikeseks puruks hekseldanud ja oma pesasse tassinud. Ükskord sokutas Kaarel talle puuri isa vana kapsaks loetud krimka.
"Isa kindlasti ei loe sed enam," lohutas ta end, "aga Harrisonil võib huvitav olla." (lk 146)
  • Jette turtsatas lõbusalt. "Ma olen väike siis, kui on midagi põnevat teoksil. Kui on vaja nõusid pesta või prügi välja viia, siis ma olen küll suur!" (lk 148)
  • Imelik, mõtles Kaarel. Mõni asi, mis võib algul tunduda hea, võib pärast hoopis halvaks osutuda. [---] Aga halb võib mutuda ka heaks, kui sa seda oodatagi ei oska. Kaarel tundis, et praegu on kõik nii hästi kui üldse olla saab. (lk 149)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel