Mine sisu juurde

Allergia

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa

[muuda]
  • Michaelil vedas meie juures algusest peale viltu. Teda kütkestas saare koloriit ja ta rääkis meile vaimustatult, et hakkab maalima suurt lõuendit, mis peab endasse haarama kogu Korfu olemuse. Ta käed lausa kibelesid töö järele. Õnnetuseks kannatas ta astmahoogude all. Ja samuti õnnetuseks oli Lugaretzia jätnud tema tuppa tooli peale teki, mida ma ratsutamisel sadulana kasutasin. Keset ööd äratas meid äkki selline hääl, nagu oleks püütud tervet karja verekoeri pikkamisi surnuks kägistada. Unesegastena läksime Michaeli tuppa ning leidsime ta kõõksumas ja hingeldamas, kusjuures ta nägu mööda voolas ojadena higi. Margo tormas teed keetma, Larry tõi konjakit ja Leslie avas aknad, ema aga pani Michaeli tagasi voodisse, ja kuna kannataja külmast higist üleni märg oli, kattis ta hoolitsevalt minu hobusetekiga. Meie imestuseks muutus Michaeli seisund sellest veelgi halvemaks. Kuni ta veel rääkida suutis, üritasime temalt häda põhjust teada saada.
"Psühholoogiline, puhtalt psühholoogiline," ütles Larry. "Kas see teie kõõksumine meenutab teile midagi?"
Michael raputas tummalt pead.
"Ma arvan, et talle peaks midagi nuusutada andma, kas nuuskpiiritust või..." ütles Margo. "See on minestamise puhul väga hea."
"Tema ei hakka ju minestama. pistis Leslie vahele, "aga kui ta nuuskpiiritust nuusutab, võib see temaga küll juhtuda."
"Jah, kallis, see on pisut liiga kange," ütles ema. "Ei tea, millest see tal võis tulla... Michael, kas teil on millegi suhtes allergia?”
Hingeldamise vahele ütles Michael, et tal on allergia sireli õietolmu, kasside ja hobuste suhtes. Vaatasime aknast välja, kuid ei näinud miilide kauguselgi ainsatki sirelit. Otsisime toa läbi, kuid seal ei peitunud ühtki kassi. Ma lükkasin nördinult tagasi Larry süüdistuse, et ma olevat salaja hobuse majja vedanud. Ja alles siis, kui Michael juba surmasuus näis olevat, märkasime hobusetekki, mille ema püüdlikult talle lõua alla oli toppinud.


  • Mu rassistlik allergia rumaluse vastu osutus siiski suuremaks, kui olin arvanud. Mis muudab muidugi üldse problemaatiliseks endast viisteist aastat noorematega lävimise pikemalt kui viis tundi. Sest viie tunni jooksul ei tule rumalus veel välja, viie tunni jooksul töötab ainult nooruse võlu ja iga rumaluse õigustamiseks leiad sa automaatselt ja välgukiirul tuhat vabandust (ta ei mõelnud seda päris nii, need on kellegi teise sõnad, mida ta järele kordab, tegelikult on tal ju omamoodi õiguski, ka nii võib asjadele vaadata, tema vanuses... jne.).
    • Emil Tode, "Raadio". Tallinn: EKSA, 2002, lk 271


  • Vimes pilgutas silmi. "Härra Feeney, kas on võimalik, et te ei tea, mis on paberid?"
Feeney oli täielikus segaduses. "Muidugi tean, härra komandör, aga tavaliselt kirjutan ma lihtsalt vangi nime oma märkmikku. Sest noh, ma ju tean, kes ta on, ja ma tean, kus ta on ja mida ta on teinud. Õigus jah, ja pärast seda, kui vana härra Parsley seda omal nahal tunda sai, teen ma kindlaks, ega vang ei ole allergiline mõne toiduaine suhtes, mida Bhangbhangduci köögis kasutatakse. Mul läks tookord kartseri puhtaks tegemiseks terve päev, sest toidu sees oli olnud imepisike tükk kulitilli." Vimesi ilmet nähes lisas ta: "See on väga armastatud maitsetaim."



"Mis siis saab, kui see tõesti tekib?" küsis Polly.
"Ma tean, mida see tähendab," vastas Huckle. "Siis pean ma end ise süstima. Ma olen sellele päris sageli mõelnud."
Mõlemad silmitsesid pen-süstalt.
"Ära mitte mõtlegi," hoiatas Huckle.
"Millele?" küsis Polly vastu, huulil mänglemas naeratus.
"Ära mitte mõtlegi seda nalja pärast sisse torgata."
"Sellist kavatsust mul polnud."
"Ma võin kihla vedada, et oli."
"Ehk ainult korraks. Võib-olla ainult selleks, et sind pantvangi võtta."
"Sa näed EpiPeni ja tahad kohe sooritada kuriteo. See on väga muret tekitav iseloomujoon." (lk 108)
  • All jõe ääres sumisesid rõõmsalt mesipuud. Suur hulk mesilasi pistis noka lille sisse ja tõmbas välja, pannes õhu vibreerivate tiibadega helisema.
Dave'i nägu polnud enam punane. Nüüd oli see valge.
"Jeerum!" ütles ta. "On alles ohtlikud tegelased, kas pole?"
Polly pöördus ja vaatas talle otsa.
"Nalja teete?" küsis ta. "Ega te ometi mesilasi ei karda?"
"Kas need siin on üldse mesilased?" tahtis mees sammhaaval taganedes teada. "Nad näevad rohkem herilaste moodi välja. Selles mõttes, et on ka neid, kes mesilase nõelamise peale võivad ära surra, on ju?"
Polly vahtis Dave'i senikaua, kuni mees pilgu ära pööras. (lk 308)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
Vikipeedias leidub artikkel