Suhe jutustajale võõra kuulajaga määrab üsna kõvasti selle, mida ja kuidas räägitakse. Rahvaluulekoguja ei ole kohalike asjadega kursis ning siis hakatakse valima ja vaagima, mida talle jutustada ja mis asi see rahvaluule on, mida tema tahab.
Ühel vanamehel või vanaeidel torkas mingi lollus pähe ja rahvaluulekoguja pani selle hoolikalt ilusas käekirjas kirja. See läks kogusse ja arhiivi. Rahvaluulekogudest võib leida kilomeetrite viisi lollusi.
Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 58
