Linavästrik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Isane linavästrik, Wilhelm von Wrighti illustratsioon teosest Svenska Fåglar (1929)
Gustaf Fjæstad (1868–1948), "Vihm", s.d.

Linavästrik (Motacilla alba) on västriklaste sugukonda västriku perekonda kuuluv raske jalaga linnuke, Läti rahvuslind.

Proosa[muuda]

  • Praostiproua küünitas raamatukapi otsast linavästrikku võtma, istus toolile, pani linnu enda ette lauale ja parandas selle asendit, nii et nokk jäi otse vastu akent.
— Näed sa, nii peab ta olema nagu looduses: valged kardinad nagu kevadised pilved, nagu taevas ja õhk ümberringi. Vaene väike lind.
Alma ei pöördunud vaatama.
— Võib-olla on minu ajud linnuajudeks muutunud, võib-olla. Võib-olla on sinul, Alma, õigus, äkki ma olengi linavästrik. Kuidas ma võiksin sel juhul loota, et inimesed minust aru saavad. (lk 44)
  • Praostiproua vaikis, naeratas linavästrikule, kallutas, pead ja ütles linavästrikule lalinal, otsekui räägiks ta väikese lapsega:
— Vaata, äkki on hoopis nii, et sina oled mina. Nad ütlevad, et mina olen nagu sina. Aga mis siis, kui sina oled hoopis mina... siis: mina elan. Ma olen olemas, ma räägin, kuigi olen sina. Vaata; sina ei ole surnud, nii kaua mitte, kuni mina sinuga räägin, ja kui mina olen surnud, siis oled sina mina, kuigi sa ei räägi, ja kui ükskord tuleb keegi teine, kellele öeldakse: "te olete linavästrik", siis jätkad sina minu elu. Kui mind enam ei ole, kuhu nad panevad sinu, minu kujutise? Alma sinust ei hooli. Tema ajab enda minu ees kohevile. — Praostiproua võttis linavästriku kätte, vaatas lähedalt tema musti klaassilmi. — Ma näen sinu silmades oma silmade kujutist. Kas sa ei tea, pisike õrn lind, et Alma on naiseks muutunud metsis. Kas sa ei kuule, kuidas ta end kohevile ajab, laulab ja mulle kukub, saad sa aru, kuula ometi, varsti päästab ta oma hääle valla, tormab edasi-tagasi, tuleb edaspidi-tagaspidi — kuulsid, nüüd ta vuhatas toast välja. (lk 47)
  • [Praostiproua:] — Alma mõtleb, et kust ma seda nii kindlasti tean, eks ole? Aga mina tean, see võttis kaua aega, ja ega see ei ole praegugi veel päris kindel, see on kindel ainult hetketi, aga neil hetkedel, kui mul on kindel teadmine, on see teadmine nii tugev, et ma enam ei kahtle, sest ma olen siis endine mina ise, ma ei kahtle, vaid ütlen enesele: kui ma ainult suudaks elada seni, kuni antakse teadmine. Asi on ainult suutmises, Alma.
— Kuidas seda siis teada saab? küsis Alma. — Kuidas seda siis teada saab?
— Seda on raske seletada, see tuleb mõnikord öösel, mõnikord päeval, kui ma pikutan voodis, see nagu täidaks mind, mu keha on kerge, ma olen nagu õhus ja tean: nüüd see on minus. Jumal on minus, mina Jumalas, ja kui see nii on, siis ei ole mul siin maailmas enam midagi kannatada, see viib minust ära kõik muu. Kas Alma arvab, et mina ei olegi samasugude nagu teised? Ma olen ju kiuslik, ma olen õel, ma olen väga halb inimene, ma ei armasta inimesi. See on tõsi: ma pole iial õppinud kedagi armastama, aga neil hetkedel, kui Jumal on minus, on kõik inimesed, kõik, mis maailmas elab ja hingab, mulle ütlemata armas. Alguses ma mõtlesin, et ma petan ennast, ja teinekord tundub mulle praegugi, et ma olen selle välja mõelnud ainult enesele kergenduseks. Mis sa õieti oled, ütlen ma endale, sina jah: kibestunud, õel, täis kurje mõtteid, ja kuidas sa neis sorid, ma sorin kui saastas kõiges selles, mis mulle siin elus, siin majas on tehtud, ka kõiges selles, mis Alma mulle on öelnud, Alma ei tea, kuidas ma olen ka selles sorinud, ja selleski, mis Alma on jätnud ütlemata, aga on rääkinud teistele inimestele. Ma ei ole sedagi andeks andnud, et Alma nimetas mind linavästrikuks, ja ometi oli see ligi kümme aastat tagasi, kas Alma oskab seda seletada, mina ise ei saa sellest aru... ma imestan endamisi, kuidas see on võimalik, et sina nimetad mind linavästrikuks, ja mina kaotan närvid, tervise, olen ööd läbi üleval ja kuulen su häält, mis nimetab mind linavästrikuks. Mina küsin seda Jumalalt, küsin, kas on võimalik, et niisugune inimene, kesl takerdub nii tühise asja taha, on Jumala laps. (lk 158)


  • Et linavästrik saabub kevadel enam-vähem samal ajal kui sookurg, usuti, et ta tuleb soojalt maalt tagasi kure tiiva peal.
    • Mall Hiiemäe, "Parem kurge kuulda kui näha", 1993, rmt: "Sõnajalg jaaniööl". Ilmamaa, 2007, lk 322


  • Olen mitmel puhul kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega "tsibihärblane". Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga - kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi; see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel