Kortsleht

Kortsleht (Alchemilla) on umbes 300 liigiga taimeperekond roosõieliste sugukonnast, Eestis kasvab 23 liiki kortslehti.

Proosa

Kortslehte hüüdsime kastetilgaks. Tema sakilisse karikasse jäi hommikuti kauaks püsima suur ümmargune veetilk. Ja ma mäletan selgesti, kuidas vanem õde mulle seletas, et see on lindude jooginõu. Linnud käivad sealt joomas, sest kust nad muidu igal sammul vett leiaksid? See mõte oli mulle väga meelepärane. Kujutlesin kohe linavästrikku, kes sedaviisi janu kustutab. (lk 126)
- Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136

Ma ei saanud randa joosta, sest västrik jalgteel nautis just oma hommikust jooki. See oli sakrament, seda ei tohtinud segada. Alchemilla ulatas talle oma rituaalse kausikese ja nõtkutas põlvi, kui lind noka sinna sisse kastis. Kakskümmend tilka hõbeselget kastet rohelises kausikeses — see on inimese mõõdu järgi pool teelusikatäit. Kolm korda painutas ja tõstis oma pisikest pead janune lind, siis oli nõu tühi ja virk tööline napsas jälle selle kohalt õhust sääske.

Aga mina imetlesin Alchemillat, kes oma kaussi jälle täitma asus. Lehe sakilise ääre iga kaare vahele ilmus läikiv täpike nagu nööpnõela pea, ja minu silma all veeres aeg-ajalt kallist jooki üks helmeke teise järele kortslehe sülle, mis nagu kausike neid kogus. Nii kogub elavhõbe oma laiali paisatud osakesi ühte.

Tundsin janu, tahtsin maitsta seda imejooki, mis ei langenud kastest, vaid tõusis mullast juurte kaudu. See oli Alchemilla elumahl. Põlvitasin ta ette ja ta ei keelanud mulle oma karikat. See oli mu esimene eine täna hommikul enne ujumist. Pärast seda jõin kuuma kohvi — inimeste väljamõeldud musta mürki, sest meri oli veel tõesti vilu. Ja siis kirjutasin postkaardile ilmateate oma elukaaslasele:

"Täna öösel saabus lõpuks soojus. Õhk on võrratu. Käisin esimest korda ujumas. Siin kasvab kortsleht otse meie trepi ees."

Salme Raatma, "Alchemilla" kogus "Prillidega ingel", 1998, lk 8