Kortslehte hüüdsime kastetilgaks. Tema sakilisse karikasse jäi hommikuti kauaks püsima suur ümmargune veetilk. Ja ma mäletan selgesti, kuidas vanem õde mulle seletas, et see on lindude jooginõu. Linnud käivad sealt joomas, sest kust nad muidu igal sammul vett leiaksid? See mõte oli mulle väga meelepärane. Kujutlesin kohe linavästrikku, kes sedaviisi janu kustutab. (lk 126)
