Sakrament

Proosa

• Reformatsiooniaegsele inimesele tähtsaimas asjas, igavese õndsuse saavutamises, oli tema osaks käia üksi oma teed igavesti ettemääratud saatusele vastu. Mitte keegi ei saanud teda aidata. Mitte ükski jutlustaja – sest Jumala sõna võis spiritualiter [vaimselt] mõista ainult äravalitu. Mitte ükski sakrament – sest sakramendid on küll Jumala poolt määratud tema ausära suurendamiseks ning püsivad seetõttu vankumatult, kuid nad pole vahendid Jumala armu saavutamiseks, vaid on subjektiivselt ainult usus externa subsidia [välised abinõud]. Mitte ükski kirik – sest lause extra ecclesiam nulla salus [väljaspool kirikut pole lunastust] kehtib küll selles mõttes, et tõelisest kirikust eemalehoidja ei saa enam iialgi Jumala äravalitute hulka kuuluda; ent (välisesse) kirikusse kuuluvad ka hukatusse mõistetud ning nad peavad sinna kuuluma ja alluma kiriku karistusvahendeile; mitte selleks, et seeläbi õndsust saavutada – see pole võimalik -, vaid et ka nemad peavad olema sunnitud Jumala käskudest kinni pidama tema ülistuseks. Ja lõpuks ei saa aidata Jumalgi – sest ka Kristus on surnud ainult äravalitute eest, kelle Jumal tema ohvrisurma läbi otsustas igaveseks ajaks lunastada.
  • Max Weber, "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim", tlk Jaan Isotamm, Varrak, 2007, lk 88

• Ma ei saanud randa joosta, sest västrik jalgteel nautis just oma hommikust jooki. See oli sakrament, seda ei tohtinud segada. Alchemilla ulatas talle oma rituaalse kausikese ja nõtkutas põlvi, kui lind noka sinna sisse kastis. Kakskümmend tilka hõbeselget kastet rohelises kausikeses — see on inimese mõõdu järgi pool teelusikatäit. Kolm korda painutas ja tõstis oma pisikest pead janune lind, siis oli nõu tühi ja virk tööline napsas jälle selle kohalt õhust sääske.

Aga mina imetlesin Alchemillat, kes oma kaussi jälle täitma asus. Lehe sakilise ääre iga kaare vahele ilmus läikiv täpike nagu nööpnõela pea, ja minu silma all veeres aeg-ajalt kallist jooki üks helmeke teise järele kortslehe sülle, mis nagu kausike neid kogus. Nii kogub elavhõbe oma laiali paisatud osakesi ühte.

Tundsin janu, tahtsin maitsta seda imejooki, mis ei langenud kastest, vaid tõusis mullast juurte kaudu. See oli Alchemilla elumahl. Põlvitasin ta ette ja ta ei keelanud mulle oma karikat. See oli mu esimene eine täna hommikul enne ujumist. Pärast seda jõin kuuma kohvi — inimeste väljamõeldud musta mürki, sest meri oli veel tõesti vilu. Ja siis kirjutasin postkaardile ilmateate oma elukaaslasele:

"Täna öösel saabus lõpuks soojus. Õhk on võrratu. Käisin esimest korda ujumas. Siin kasvab kortsleht otse meie trepi ees."

• Salme Raatma, "Alchemilla" kogus "Prillidega ingel", 1998, lk 8

• Kaksikud mehed vestavad oodates lugusid, oma kodudest Yucatánis, oma naistest ja lastest, farmidest, kus nad el norte's hooajatööd teevad, ja oma kolmandast vennast, kolmikust, kes oli nende kõikide meelest kõige nägusam vend, enne kui ta kuus aastat tagasi hukkus, kui kombain, mida ta ühes Iowa farmis juhtis, tabas elektriliini. Venna nime öeldes löövad nad risti ette. Eugenio. Venna nime nimetamise alkeemia on Lucale tuttav, ja ta lööb risti ette, kuna see on migrantide kaheksas püha sakrament — oma surnud lähedaste nimede kordamine. Ta püüab seda teha vaikselt oma keelel: "Sebastián Pérez Delgado." Aga selle vormid on ikka veel liiga valusad, liiga teravad. Need ujutavad tema suu leinaga üle ja ta peab hetkeks näo peitu panema. Ta peab hingama oma küünarnukkide pimedatesse nurkadesse. Ta peab mõtlema muudele asjadele. Norra pealinn on Oslo. Jaapani arhipelaagis on 6852 saart.
  • Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021, lk 318-319

• Vene kirikus tehakse kõiki sakraalseid toiminguid suletud altariuste taga. Ilmalikul rahval ei ole sanctissimum'ile ligipääsu. Niisama salaja, suletud uste taga, jagatakse võimusakramenti. Võim on rahvast ikonostaasiga eraldatud, saladustest ümbritsetud. Seepärast varjab ka diktaatori eraelu saladuseloor. Ja abielus ei ole Stalini või Putini masti mees mitte mõne sureliku naisterahvaga, vaid Venemaaga.
  • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 35-37 2022, lk 59

Luule

On algusest peale mul varuks mu sakrament:
On ajalehed. Ja tubakas. Ja naps.
Olen umbusklik, laisk, rahul endaga lõppudelõpuks.
Ma olen asfaltlinna laps.

• Bertolt Brecht, "Vaese В.B. laul", tlk August Sang, rmt: "Dialektika ülistus" (1963), lk 11-12