Max Weber

Max Weber (21. aprill 1864 Erfurt – 14. juuni 1920 München) oli saksa sotsioloog, jurist ja filosoof.

"Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" (1904)

Tsitaadid väljaandest "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim". Tõlkinud Jaan Isotamm. Kirjastus Varrak 2007 (Ajalugu. Sotsiaalteadused) ISBN 978-9985-3-1389-3

Defineerigem nüüd kapitalismi kord veidi täpsemalt, kui seda tavaliselt tehakse. "Kapitalistlikuks" majanduslikuks toiminguks peame nimetama eeskätt sellist toimingut, mis tugineb vahetusvõimaluste kasutamisel saadava kasumi ootusele: seega (formaalselt) rahumeelsetele omandamisvõimalustele. Vägivaldne (formaalselt ja aktuaalselt) omandamine järgib oma erilisi seadusi ja pole otstarbekas (kuigi seda kellelegi keelata ei saa) panna teda (lõppude lõpuks) samasse kategooriasse vahetusest saadava kasumi võimalustele orienteeritud tegevusega. lk. 22-23
Pilk mõne konfessionaalselt heterogeense rahvastikuga maa kutsealasele statistikale tavatseb silmatorkava sagedusega näidata ilmingut, mida on korduvalt arutatud katoliiklikus trükisõnas ning Saksamaa katoliiklaste kongressidel: kapitali omamise ja ettevõtluse selgelt ülekaalukalt protestantlikku loomust, samuti nagu see ilmneb kvalifitseeritud tööliste kõrgemas kihis, eriti aga moodsate ettevõtete tehnilise või kaubandusliku haridusega juhtiva personali hulgas. Mitte üksnes sealt ei leia me konfessionaalse statistika arvudes väljendatuna seda fenomeni, et usuline erinevus langeb kokku rahvuslikuga ja ühtlasi kultuurilise arengu tasemega nagu Ida-Saksamaal poolakate ning sakslaste puhul, vaid me leiame seda peaaegu kõikjalt, kus kapitalistliku arengu käed on tema õitsenguajal olnud vabad elanikkonna sotsiaalseks stratifitseerimiseks ja kutsealaseks liigendamiseks vastavalt oma vajadustele, ning mida arenenum kapitalism, seda selgem oli see nähtus. Muidugi on ju see, et protestantide suhteliselt palju kaalukam, s.t nende protsenti koguelanikkonna hulgas ületav, osa kapitali omamisel, moodsate suurtööstus- ja suurkaubandusettevõtetet juhtimisel ning viimastes kõrgematel ametikohtadel töötamisel, osalt redutseeritav ajaloolistele põhjustele, mis ulatuvad kaugesse minevikku ning mille puhul usuline kuuluvus ei ilmne majanduslike nähtuste põhjusena, vaid teatud määral nende tagajärjena. lk. 36-37
Mitte ainult Benjamin Franklini enda iseloom, mis ikkagi otse harukordse aususega tema autobiograafiast ilmneb, ning mitte ainult see asjaolu, et ta vooruse „kasulikkusest“ teadlikuks saamise fakti enda taandab jumalikule ilmutusele, mis seeläbi tahab teda vooruslikkusele juhtida, ei näita, et siin peitub veel midagi peale puhtalt egotsentriliste motiivide ilusamaks tegemise. Sest eelkõige on selle „eetika“ summum bonum'iks [ülimaks hüveks] raha ja üha rohkem raha teenida igasugustest loomulikest naudingutest kõige karmimalt loobudes, nii täielikult vabana kõigist eudaimonistlikest ja hedonistlikest seisukohtadest, nii puhtalt eesmärgina iseeneses, et see paistab üksikisiku „õnne“ või „kasu“ suhtes täiesti transtsendentne ja koguni irratsionaalne. Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga, enam pole teenimine inimesele tema materiaalsete elutarvete rahuldamise vahend. See objektiivsele tundmusele lausa mõttetu „loomuliku“ asjade seisu pahupidipööramine on tingimata täiesti ilmselt üks kapitalismi juhtmotiive samal määral nagu ta kapitalismi hingusest puudutamata inimesele võõraks jääb. Aga see sisaldab ühtlasi rea teatud usuliste kujutlustega tihedalt kokku puutuvaid tundeid. lk. 50
Tõepoolest: see omapärane, tänapäeval meile nii tuttav ja ometi tegelikult nii vähe endastmõistetav kutsealase kohustuse idee: mõte kohustusest, mida üksikisik peab tundma ja tunneb oma "professionaalse" tegevuse sisu ees, ükskõik milles see seisneks, iseäranis ükskõik, kas ta peaks seda tunnetama puhtalt oma tööjõu või ainult oma ainelise varanduse (kui „kapitali“) ärakasutamisena – see idee on kapitalistliku kultuuri „sotsiaaleetikale“ iseloomulik ja teatud mõttes põhjapaneva tähendusega. lk. 51
See on näide säärasest käitumisest, mida tuleb nimetada „traditsionalismiks“: inimene ei taha „loomu poolest“ raha ja ikka rohkem raha teenida, vaid tahab lihtsalt elada, ja elada nii, nagu ta on harjunud elama, ning nii palju teenida, kui selleks vaja on. lk. 55
Muidugi soovib kapitalism enda arenguks rahvastiku ülejääkide olemasolu, mida ta saab odava hinna eest tööturul palgata. Ent „tagavaraväe“ liigpaljusus soodustab küll teataval juhul kapitalismi kvantitatiivset levimist, takistab aga tema kvalitatiivset arengut, eriti üleminekut ettevõttevormidele, mis tööd intensiivselt ekspluateerivad. Madalam palk pole mingil juhul identne odavama tööga. lk. 56
Küsimus kaasaegse kapitalismi ekspansiooni käivitavatest jõududest pole esmajoones küsimus kapitalistlikult kasutatavate ressursside päritolust, vaid eelkõige kapitalistliku vaimu arengust. Seal, kus see vaim elustub ja suudab mõju avaldada, hangib ta endale ressursse oma toimimise vahendina, aga mitte vastupidid. lk. 62
Nüüd on ilmne, et juba saksakeelses sõnas Beruf, ja ehk veel silmatorkavamalt ingliskeelses calling'is, vähemalt kõlab kaasa usuline – Jumala poolt antud ülesande – motiiv ning mida enam seda sõna igal konkreetsel juhul rõhutatakse, seda mõjuvam ta on. lk. 69
Ja nagu sõna tähendus, nii on ka – see peaks olema ju üldiselt teada – tema mõte uus ning reformatsiooni toode. Mitte et teatud varjundeid sellest ilmaliku argise töö hindamisest, millega tolle kutsemõiste puhul on tegemist, poleks olnud olemas juba keskajal ja koguni (hilishellenistlikul) antiikajal: - juttu tuleb sellest hiljem. Eelkõige oli uus just ilmalike elukutsete alal oma kohusetäitmise pidamine kõrgeimaks sisuks, mida kõlbeline eneseteostus üldse omandada võib. Selle paratamatu tagajärg oli kujutlus ilmaliku igapäevase töö usulisest tähendusest ning kutsemõiste esmakordne loomine selles mõttes. Seega väljendub „kutse“ mõistes kõigi protestantlike denominatsioonide see keskne dogma, mis heidab kõrvale ristiusu kõlbeliste ettekirjutuste katoliikliku jaotamise praecepta'ks ja consilia'ks ning tunnistab ainsaks viisik Jumalale meelepäraselt elada mitte munkliku askeesi abil ilmalikust kõlblusest üleolemise, vaid eranditult maiste kohustuste täitmise varal, nii nagu need tulenevad üksiku inimese kohast elust, mis seeläbi saab tema „kutseks.“ lk. 70
Nõnda jäi Lutheril seega kutsemõiste seotuks traditsionalismiga. Kutse on see, mida inimene peab Jumala tahtena vastu võtma ja millesse ta on „saadetud“: - see varjund summutab teised samuti olemasolevad mõtted selle kohta, et kutsealane töö olevat üks Jumala poolt antud ülesandeid või ehk just see ülesanne. lk. 74
Askeetlikul protestantismil selle väljendi siinses tähenduses on olnud peamiselt nelja liiki ajaloolisi kandjaid: 1. kalvinism sellisel kujul, nagu ta selle oma Lääne-Euroopas domineerimise peamistel aladel omandas; 2. pietism; 3. metodism; 4. anabaptistlikust liikumisest arenenud sektid. lk. 81
Selleks konfessiooniks, mille nimel peeti 16. ja 17. sajandil suuri poliitilisi ning kultuurilisi võitlusi kapitalistlikult kõige enam arenenud kultuurriikides Madalmaadel, Inglismaal ja Prantsusmaal ning mille poole me seetõttu kõigepealt pöördume, oli kalvinism. Tema kõige iseloomulikumaks dogmaks oli tollal ja on üldiselt ka tänapäeval õpetus predestinatsioonist (Gnadenwahl). lk. 84
Reformatsiooniaegsele inimesele tähtsaimas asjas, igavese õndsuse saavutamises, oli tema osaks käia üksi oma teed igavesti ettemääratud saatusele vastu. Mitte keegi ei saanud teda aidata. Mitte ükski jutlustaja – sest Jumala sõna võis spiritualiter [vaimselt] mõista ainult äravalitu. Mitte ükski sakrament – sest sakramendid on küll Jumala poolt määratud tema ausära suurendamiseks ning püsivad seetõttu vankumatult, kuid nad pole vahendid Jumala armu saavutamiseks, vaid on subjektiivselt ainult usus externa subsidia [välised abinõud]. Mitte ükski kirik – sest lause extra ecclesiam nulla salus [väljaspool kirikut pole lunastust] kehtib küll selles mõttes, et tõelisest kirikust eemalehoidja ei saa enam iialgi Jumala äravalitute hulka kuuluda; ent (välisesse) kirikusse kuuluvad ka hukatusse mõistetud ning nad peavad sinna kuuluma ja alluma kiriku karistusvahendeile; mitte selleks, et seeläbi õndsust saavutada – see pole võimalik -, vaid et ka nemad peavad olema sunnitud Jumala käskudest kinni pidama tema ülistuseks. Ja lõpuks ei saa aidata Jumalgi – sest ka Kristus on surnud ainult äravalitute eest, kelle Jumal tema ohvrisurma läbi otsustas igaveseks ajaks lunastada. lk. 88
Kui nüüd küsida edasi, et millised on need viljad, mille järgi reformeeritu suudaks eksimatult ära tunda õige usu, siis on selle vastuseks: kristlik eluviis, mis on kasuks Jumala au suurendamisele. lk. 96
Õigupoolest tähendab see: Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad, nii et järelikult "loob" kalvinist, nagu seda vahel ka väljendatud on, ise endale lunastuse – õieti peaks ütlema: veendumuse enda lunastuses, aga et see loomine ei saa olla nii nagu katoliikluses tunnustusväärsete üksiktegude järkjärguline talletamine, vaid igal hetkel alternatiivi "äravalitu või hukkamõistetu" ees seisev süstemaatiline enesekontrollimine. lk. 96
Kalvinistide Jumal ei nõudnud neilt üksikuid "häid tegusid", vaid süsteemiks tõstetud pühadust tegude kaudu (Werkheiligkeit). Polnud juttugi katoliiklikust, võltsimatult inimlikust üles-alla kõikumisest patu, kahetsuse, pihtimise, patukustutuse ja uue patu vahel või kogu elu maiste karistustega lunastatavast ning kiriklike armuvahenditega tasutavast saldost. Tavalise inimese eetiline praktika vabastati nõnda plaanitusest ja süsteemitusest ning allutati järjekindlale meetodile, mis hõlmas kogu eluviisi. lk. 98
Kui nüüd võtta kätte Baxteri "Pühastatute igavene rahu" või tema Christian Directory või ka teiste autorite samasugused teosed, siis arvamustes rikkuse ja selle omandamise kohta torkab esimesel pilgul silma just Uue Testamendi kuulutuse ebioniitlike elementide rõhutamine. Rikkus kui selline on ränk hädaoht, tema kiusatused on lakkamatud, tema püüdlemine polnud mitte ainult mõttetu jumalariigi erakordse tähtsuse kõrval, vaid ka kõlbeliselt kahtlane. Askees näib siin eitavat igasugust ajalise vara omandamise püüdu ning seda palju teravamalt kui Calvin, kes vaimulike rikkuses ei näinud mingit takistust nende tegevusele, vaid pidas seda täiesti soovitavaks, selleks et lugupidamine vaimulike vastu kasvaks, ning andis neile nõu oma varandust kasulikult investeerida, vältides ainult pahandusi. Puritaanliku kirjanduse põhjal saab kokku kuhjata ükskõik kui palju näiteid raha- ja varahimu hukkamõistmise kohta ning vastandada neid palju vahetuma eetilise kirjandusega hiliskeskajal. Ning need kahtlused on täiesti tõsiselt mõeldud — neid tuleb ainult veidi lähemalt vaadelda, et märgata nende seost eetikaga, isegi määravat tähendust sellele. Tõeliselt taunitav kõlbeliselt on just omandil puhkamine, rikkuse nautimine koos selle tagajärjeks oleva jõudeelu ning lihalike lõbudega, eelkõige hälbimine "püha" elu taotlemisest. Ja ainult sellepärast, et temaga kaasneb sellise puhkamajäämise oht, on omand kõlbeliselt kahtlane. Sest "pühastatute igavene rahu" tuleb taevas, maa peal peab inimene, et oma äravalituses kindel olla, ka "selle tegusid tegema, kes teda on läkitanud, niikaua kui päeva on". Mitte jõudeelu ja nautlemine, vaid ainult tegutsemine suurendab Jumala selgelt ilmutatud tahte kohaselt tema au ja kuulsust. Järelikult on esimeseks ja põhimõtteliselt raskeimaks patuks ajaraiskamine . Elamiseks antud aeg on lõpmatult üürike ja kallis, et oma kutset "kindlaks teha". Aja kulutamine seltskonnaeluks, "labaseks lobisemiseks", luksuse tagaajamiseks, isegi rohkemaks magamiseks kui tervisele vajalik — 6 kuni kõige rohkem 8 tundi — on kõlbeliselt absoluutselt hukkamõistetav. See ei kõla veel nii nagu "aeg on raha" Benjamin Franklinil, ent too tees kehtib nii-öelda spirituaalses tähenduses — aeg on lõpmatult väärtuslik, sest iga kaotatud töötund jääb puudu teenistusest Jumala kiituseks. Seetõttu on väärtusetu ja eventuaalselt otse hukatuslik ka tegevusetu kontemplatsioon vähemalt sel juhul, kui see toimub kutsetöö kulul. Kontemplatsioon on Jumalale vähem meelepärane kui tema tahte aktiivne teostamine kutsetöös. Pealegi on selle jaoks olemas pühapäev ning Baxteri arvates ei leia need, kes on oma kutsetöös laisad, kunagi aega ka Jumala jaoks, kui see tund tuleb. Vastavalt sellele läbib Baxteri põhiteost pidevalt korduv, vahel peaaegu kirglik visa ja püsiva kehalise või vaimse töö jutlustamine. Siin toimib koos kaks motiivi. Kõigepealt on töö vanast ajast peale äraproovitud askeetlik abinõu, nii nagu Õhtumaa kirik teda, teravas vastuolus mitte ainult idakirikuga, vaid peaaegu kõigi kloostrieeskirjadega kogu maailmas juba ammust ajast peale on hinnanud. Eriti on töö spetsiifiliseks tõkendiks kõigile neile kiusatustele, mille puritaanlus võtab kokku mõistega unclean life [Ebapuhas elu], ja nende osa pole sugugi väike. Seksuaalne askees erineb puritaanluses munkade omast ainult astme, mitte aluseks oleva põhimõtte poolest, ja ulatub seetõttu, et ta hõlmab ka abielulist seksuaalsust, munkade askeesist kaugemale. Sest ka abielus on suguelu lubatav ainult Jumala tahtel tema kiituseks vastavalt käsule "Olge viljakad, teid saagu paljuja täitke maa!". Nii nagu usuliste kõhkluste ja rafineeritud enesepiinamise vastu, nõnda kästakse ka kõigi seksuaalsete kiusatuste vastu "teha visalt oma kutsetööd"— peale mageda dieedi, taimetoidu ja külmade vannide. Pealegi on töötamine üldse eelkõige Jumala poolt ettekirjutatud elueesmärk omaette. Tingimusteta ja igaühe kohta kehtib Pauluse ütlemine "kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu". Töötahte puudumine on Jumala armu puudumise tundemärk. Selles on selgelt märgata kõrvalekaldumist keskaegsest hoiakust. Ka Aquino Thomas interpreteeris seda Pauluse lauset. Ent tema arvates on töötamine vajalik ainult naturali ratione [Loomulikel põhjustel] üksiku inimese ja kogu inimkonna elu alalhoidmiseks. Seal, kus seda eesmärki pole, kaotab maksvuse ka Pauluse ettekirjutus, mis peab silmas ainult inimsugu, mitte iga üksikut inimest. See ei laiene neile, kes võivad elada ilma tööta enda omandist, ja samuti seisab kontemplatsioon jumalariigis tegutsemise vaimse vormina kõrgemal Pauluse käsust selle sõnasõnalises tõlgenduses. Rahvapärase teoloogia jaoks oli ju munkade "tootlikkuse" ülimaks vormiks thesaurus ecclesiae suurendamine palvetamise ja koorilaulu abil. Baxteril ei jää aga endastmõistetavalt ära mitte ainult need eetilise töökohustuse rikkumised, vaid ta tuletab rõhutatult ning pidevalt meelde põhimõtet, et ka rikkus ei vabasta selle tingimusteta ettekirjutuse täitmisest. Ka jõukas inimene ei pea sööma, kui ta ei tööta; sest kui ta ka ei tarvitse töötada oma vajaduste rahuldamiseks, on ikkagi olemas Jumala käsk, millele ta peab alluma samuti nagu vaenegi. Sest eranditult igaühe jaoks hoiab Jumala ettehoole valmis mingit ametit (calling), milleks ta peab õppima ning mida ka pidama, ja see kutse pole mingisugune saatus luterliku käsituse kohaselt, millega tuleb leppida ning rahul olla, vaid see on Jumala käsk igale inimesele tema auks nii toimida. Sellel näiliselt tähtsusetul nüansil on kaugeleulatuvad psühholoogilised tagajärjed ning ta on seotud selle juba skolastikuile tuttava majandusliku maailma providentsiaalse tõlgenduse edasiarendamisega. lk. 127-130
Ent edaspidi peaks tulema päevavalgele ka see, kuidas protestantlik askees omakorda on oma tekkimises ja eripäras mõjutatud sotsiaalkultuuriliste tingimuste kogumist, sealhulgas eriti veel majanduslikest. Sest ehkki kaasaegne inimene pole tavaliselt isegi parima tahtmise juures suuteline endale sellisel määral ette kujutama seda tähendust, mis usulise teadvuse sisul oli eluviisile, kultuurile ja rahvaiseloomule, nagu see tegelikkuses aset leidis, pole mul sellegipärast loomulikult kavatsust paigutada selle teadvuse mingi ühekülgse „materialistliku“ interpretatsiooni asemele mõni sama ühekülgne spiritualistlik kultuuri ja ajaloo kausaalne tõlgendus. Mõlemad nad on võrdselt võimalikud, kuid mõlemast on võrdselt vähe abi ajaloolise tõe tarvis, kui nad ei pretendeeri uurimuses mitte ettevalmistustöö, vaid lõpetatuse rollile. lk. 147

"Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim" (1904)

Tsitaadid väljaandest "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim". Tõlkinud Jaan Isotamm. Kirjastus Varrak 2007 (Ajalugu. Sotsiaalteadused) ISBN 978-9985-3-1389-3

Kaasaegse "individualismi" üheks kõige olulisemaks ajalooliseks aluseks on eriti askeetlike palveringide ja sektide tekkimine koos patriarhaalse ja autoritaarse seotuse radikaalse purustamisega ning nende pühakirja seletamisviisiga, et Jumalat peab rohkem kuulama kui inimesi. lk. 167

"Poliitika kui elukutse ja kutsumus" (1918)

Tsitaadid väljaandest Max Weber: "Poliitika kui elukutse ja kutsumus." Tõlkinud Jaan Isotamm. Max Weber: "Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus." Tõlkinud Jaan Isotamm, Henn Käärik, Kaia Sisask. Koostanud Marek Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2010. lk 37-122

Mida me mõistame poliitika all? See mõiste on erakordselt lai ning hõlmab igasugust iseseisvat juhtivat tegevust. lk. 39
Täna me tahame poliitika all mõista üksnes mingi poliitilise ühenduse, tänapäevases tähenduses seega riigi juhtimist või juhtimise mõjutamist. lk. 40
Pigem võiks moodsat riiki sotsioloogiliselt defineerida lõppude lõpuks ainult ühe spetsiifilise vahendi kaudu, mis sellele, nagu üldse igale poliitilisele ühendusele, omane on – füüsilise vägivalla kaudu. lk. 40
Poliitika tähendaks seega meie jaoks püüdlust võimus osaleda või võimu jaotamist mõjutada, toimugu see riikide vahel või siis inimgruppide vahel mingi ühe riigi piires. lk. 41
Sarnaselt talle ajalooliselt eelnenud poliitilistele ühendustega on riik legitiimse (s.t legitiimseks peetava) vägivalla vahenditele toetuv inimeste domineerimissuhe inimeste üle. Selleks et see püsiks, peavad valitsetavad seega parajasti valitsetavate poolt taotletavale autoriteedile alistuma. lk. 42
Põhimõtteliselt on olemas, et nendest alustada, kolm seesmist õigustust, s.t domineerimise [Herrschaft] legitiimsusalust. Esiteks "igavese eilse" autoriteet: iidse kehtivuse ja harjumusliku seadumuse laudu tema säilitamiseks pühitsetud komme - „traditsionaalne“ domineerimine nagu seda teostasid patriarh ja muistne patrimoniaalne vürst. Edasi on selleks ebatavalise isikulise jumala armuanni [Gnadengabe] (karisma) autoriteet, täiesti personaalne andumus ja personaalne usaldus kellegi üksikisiku ilmutuste, sangarluse või teiste juhiomaduste vastu - "karismaatiline" domineerimine, nagu seda avaldavad prohvet või – poliitilises valdkonnas – valitud sõjapealik või rahvahääletuse teel võimule tulnud valitseja, väljapaistev demagoog ja poliitiline parteijuht. Lõpuks on olemas domineerimine "legaalsuse" alusel, s.o usu alusel legaalsete määruste ja ratsionaalselt loodud reeglitele rajatud asjakohase „kompetentsuse“ kehtivusse, seega: seadumus täita kuulekalt määrustele vastavaid kohustusi – domineerimine, mida teostavad moodne „riigiteener“ ning kõik need võimukandjad, kes temaga selles suhtes sarnanevad. lk. 43
On olemas kaks viisi teha poliitikast oma elukutse ja kutsumus. Kas elatakse "poliitikale" ["für" die Politik] või "poliitikast" ["von" der Politik]. See vastandus pole sugugi välistav. lk. 52
Kõigele sellele aga vastandub moodsa ametnikkonna kujunemine aastatepikkuse erialase koolituse käigus spetsialiseerunud, kõrge kvalifikatsiooniga vaimutöötegijateks oma terviklikkuse huvides kõrgelt arenenud seisusliku autundega. Ilma viimaseta ripuks saatusena meie kohal hirmuäratava korruptsiooni ja labase väikekodanlikkuse oht, ähvardades ka riigiaparaadi puhttehnilist toimimist, mille tähtsus majandusele on eriti seoses suureneva sotsialiseerumisega pidevalt kasvanud ning kasvab edaspidi veelgi. lk. 57
Nagu me nägime, kujunesid „kutselised poliitikud“ välja vürstide teenistuses seoses vürstide minevikuvõitlusega seisuste vastu. lk. 63
Advokaatide tähtsus õhtumaises poliitikas parteide tekkimisest alates pole sugugi juhuslik. Poliitiline tegevus parteide kaudu tähendab ju tegelikult huvitatute tegevust – me näeme varsti, mida see endas sisaldab. Ajada mõjukalt kellegi huviosalise asja aga ongi koolitatud advokaadi ametiks. lk. 67
Ehtne ametnik – ja see on meie endise režiimi hindamise puhul otsustav – ei peaks oma tõelisele kutsumusele vastavalt tegelema poliitikaga, vaid „haldama“ ning seda eelkõige erapooletult. See kehtib, vähemalt ametlikult, ka „poliitiliste“ haldusametnike kohta – sel määral, mis ei ohusta „riigi ideed“ [Staatsräson], s.t valitseva korra elulisi huve. Sine ira et studio ("viha ja eelistusteta") peab ta oma ametikohustusi täitma. Seega ei tohi ta teha just seda, mida poliitikul, nii juhil kui ka tema kaaskonnal, alati ja vältimatult teha tuleb: võidelda. Sest erakondlikkus, võitlus, kirg – ira et studium – on poliitiku ja eelkõige poliitilise juhi loomulik keskkond. Tema tegevust määrab hoopis teistsugune, ametniku omale vastupidine vastutuse printsiip. Ametniku au seisneb võimes jääda kindlaks – hoolimata oma vastuväidetest – talle kõrgema instantsi poolt antud ja talle väärana näivale korraldusele ning täita see korralduseandja vastutusel kohusetruult ja täpselt nii, nagu vastaks see tema enda veendumustele. lk. 68
Ajakirjanik jagab kõikide demagoogide ning muuseas ka – vähemalt mandril ning vastandina inglise ja ka varasematele preisi oludele – advokaadi (ja kunstniku) saatust: neil puudub kindel sotsiaalne klassifikatsioon. Ta kuulub omamoodi paariate kasti, mida „ühiskonnas“ hinnatakse ikka selle eetiliselt kõige madalamal seisvate esindajate järgi. lk. 69-70
Ent igal juhul jääb ajakirjanduslik karjäär üheks kõige olulisemaks teeks elukutselise poliitilise tegevuse juurde. Kuid see pole mitte igaühe jaoks. Kõige vähem sobib see nõrkadele iseloomudele, eriti nendele, kes oma sisemist tasakaalu suudavad säilitada üksnes majanduslikult kindlustatud seisuslikus olukorras. Kuigi juba noore õpetlase elu näib õnnemänguna, on tema ümber siiski kindlad seisuslikud konventsioonid, mis teda rööbastes hoiavad. Ajakirjaniku elu on aga lausa igas suhtes õnnemäng ja nimelt tingimuste tõttu, mis panevad inimese sisemise kindluse sel viisil proovile, nagu vaevalt küll ükski teine olukord. lk. 73
Hämmastav pole mitte see, et on olemas palju inimesena mõõdutunde kaotanud või mandunud ajakirjanikke, vaid tõik – mida kõrvalseisjatel pole kerge aimata -, et hoolimata kõigest hõlmab just see kiht nii suurt hulka väärtuslikke ja üsna ehtsaid inimesi. lk. 73
Ent alternatiiviks on üksnes kas juhikeskne demokraatia [Führerdemokratie] koos "masinavärgiga" või siis juhita demokraatia, s.o selliste „elukutseliste“ poliitikute domineerimine, kelle puudub kutsumus ["Berufspolitiker" ohne Beruf], puuduvad need seesmised karismaatilised omadused, mis just teevadki juhiks. Ning siis tähendab see seda, mida alatine parteisisene opositsioon nimetab tavaliselt "kliki" domineerimiseks. lk. 97
Võib öelda, et poliitiku jaoks on otsustavad eelkõige kolm omadust: kirg, vastutustunne ja silmamõõt. Kirg just asjalikkuse [Sachlichkeit] tähenduses: kirglik andumus mingile "asjale", selle asja käskijaks olevale jumalale või deemonile. Mitte selle seesmise hoiaku tähenduses, mida minu kadunud sõber Georg Simmel "steriilseks erutatuseks" tavatses nimetada, nagu see oli teatud tüüpi, eeskätt vene intellektuaalidele (muidugi mitte kõigile neist!) omane ning mis nüüd sellel karnevalil, mida "revolutsiooni" uhke nimega ehitakse, etendab ka meie intellektuaalide hulgas nii suurt rolli: see tühjusesse suunduv „intellektuaalselt huvitav romantika“ ilma mingi asjakohase vastutustundeta. Sest palja kirega, kui ehtsalt seda ka ei tuntaks, pole muidugi midagi peale hakata. See ei tee veel poliitikuks, kui see just mitte mingi "asja" teenimise juures ka vastutust sellesama asja eest tegutsemise otsustavaks teenäitajaks ei tee. Ning selleks on vaja – ja see on poliitiku otsustavaks psühholoogiliseks kvaliteediks – silmamõõtu, võimet realiteetidel seesmise meelekindluse ja rahulikkusega endale mõjuda lasta, ühesõnaga: distantsi asjadest ja inimestest. "Distantsi puudumine" puhtalt sellisena on iga poliitiku üheks surmapatuks ning üheks nendest omadustest, mille viljelemine meie intellektuaalide järelkasvu poolt mõistab nad poliitilisse võimetusse. Sest probleem ongi selles: kuidas saaks tulist kirge ja kainet silmamõõtu ühte ja samasse hinge kokku sundida? Poliitikat tehakse peaga, mitte keha või hinge teiste osadega. lk. 99-100
Seepärast peab poliitik iga päev ja iga tund endas ületama üht triviaalset, liiginimlikku vaenlast, milleks on täiesti tavaline edevus, igasuguse asjale andumise ja igasuguse distantsi – antud juhul distantsi enda suhtes – surmavaenlane.

Edevus on väga levinud omadus ning võib-olla pole sellest täielikult vaba mitte keegi. Ning akadeemilistes ja õpetatud ringkondades on see omamoodi kutsehaiguseks. lk. 101

Sest lõppude lõpuks on poliitika valdkonnas ainult kaks surmapattu: asjakohatus [Unsachlichkeit] ja (sageli, kuid mitte alati, sellega identne) vastutustunde puudumine. Edevus, s.o vajadus ennast võimalikult nähtavalt esiplaanile nihutada, on see, mis viib poliitiku kõige tugevamalt kiusatusse sooritada üht (või mõlemat) neist pattudest. Seda enam, et demagoog on sunnitud arvestama "mõjuga" - just seetõttu varitseb teda pidevalt oht muutuda näitlejaks ning vastutust oma tegemiste tagajärgede eest kergelt võtta ja ainuüksi endast jääva „mulje“ vastu huvi tunda. Tema asjakohatus paneb ta tõelise võimu asemel püüdma võimu sädelevat näilikkust, tema vastutustundetus aga – nautima võimu üksnes selle enda pärast, ilma mingi seesmise eesmärgita. Sest kuigi võim on igasuguse poliitika vältimatuks vahendiks ning võimupüüdlus seega selle üheks liikumapanevaks jõuks – või pigem just selle tõttu-, pole olemas poliitilise teovõime hukatuslikumat moonutamist, kui seda on tõusiklik võimuga ärplemine ning edev eneseimetlemine võimutundes – üldse igasugune võimu kui sellise kummardamine. Pelk "võimupoliitik", keda agaralt pealekäiv kultus üritab ka meil ausse tõsta, võib küll tugevalt mõjuda, kuid ta mõju on tegelikult tühi ja mõttetu. lk. 101-102
Ent "tagajärgedest" absoluutne eetika just nimelt ei küsi. lk. 108
See, mis tingib poliitika kõigi eetiliste probleemide eripära, on just inimühenduste kätes olev legitiimse vägivalla spetsiifiline vahend puhtalt kui selline. lk. 116
Kes tahab poliitikaga üldiselt ning poliitika kui elukutsega seda enam tegeleda, peab olema teadlik neist eetilistest paradoksidest ning oma vastutusest selle eest, mis temast endast selle surve all saada võib. Ta seob end, ma kordan, saatanlike jõududega, mis varitsevad igas vägivallas. lk. 118
Tõepoolest, poliitikat tehakse küll peaga, kuid üsna kindlasti mitte ainult peaga. lk. 119

"Teadus kui elukutse ja kutsumus" (1919)

Max Weber: "Teadus kui elukutse ja kutsumus." Tõlkinud Henn Käärik. Max Weber: "Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus." Tõlkinud Jaan Isotamm, Henn Käärik, Kaia Sisask. Koostanud Marek Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus Tallinn 2010. lk 123-161

See vastandlikkus tähendab põhiliselt seda, et meil on teadusmehe karjäär üldse rajatud plutokraatlikele eeldustele. Sest noorel õpetlasel, kellel pole mingit varandust, on ülimalt riskantne üldse akadeemilist karjääri valida. Ta peab kõigepealt rea aastaid vastu pidama, ilma et tal oleks aimugi, kas tal on hiljem šansse saavutada seisund, millest piisab äraelamiseks. lk. 124
Kindlasti valitseb siin juhus ja pealegi ebaharilikult suures ulatuses. Ma ei tea maailmas ühtki teist karjääri, kus juhuse osa oleks nii suur. lk. 126
Ja ma kujutan ette, et mul on selle kogemuse põhjal terane silm märkamaks nende paljude teenimatut saatust, kelle juures juhus on mänginud ja mängib otse vastupidist rolli ning kes hoolimata kogu oma tublidusest pole sellise valikumehhanismi raames saavutanud kohta, mida nad vääriksid.

Et just õnnemäng ja mitte võimekus kui selline etendab nii suurt osa, ei olene ainult ja isegi mitte esmajoones inimlikest nõrkustest, mis sellise selektsiooni juures loomulikult täpselt niisamuti esile tulevad kui iga teise mooduse puhul. Oleks ebaõiglane teha teaduskondade või ministeeriumide personali kõlbmatus vastutavaks asjaolu eest, et nii paljud keskpärasused mängivad ülikoolides silmapaistvat rolli. lk. 127

Edasi tuleb endale selgeks teha: see, et akadeemilise saatuse otsustamine on nii laialdaselt „õnnemäng“, ei olene mitte ainult kollektiivse tahte kujundamise kaudu teostuva selektsiooni puudulikkusest. Iga noor inimene, kes tunneb kutsumust saada õpetlaseks, peab endale pigem selgeks tegema, et teda ootav ülesanne on kahepalgeline. Ta ei tohi olla kvalifitseeritud mitte ainult õpetlasena, vaid ka õpetajana. Ja need kaks asja ei lange hoopiski kokku. Keegi võib olla üsna silmapaistev teadlane ja lausa kohutavalt halb õpetaja. lk. 128
Demokraatia olgu seal, kuhu ta kuulub. Teaduslik koolitus aga, nagu meie sellega Saksamaa ülikoolide traditsioonide kohaselt tegelema peame, on vaimuaristokraatlik küsimus, seda ei peaks me salgama. lk. 129
Seega on akadeemiline elu pöörane õnnemäng. lk. 130
Sest millelgi, mida ta ei suuda teha kirega, pole inimese jaoks mingit inimlikku väärtust. lk. 131
Keegi võib olla eeskujulik töötaja, ilma et tal oleks kunagi olnud mingit väärtuslikku ideed. lk. 133
Inspiratsioon ei etenda teaduses – nagu seda ette kujutab õpetlaslik upsakus – sugugi suuremat rolli kui praktilise elu probleemide lahendamisel kaasaegse ettevõtja poolt. Teiselt poolt – mida samuti tihti ei tunnistata – ei mängi ta siin väiksemat rolli kui kunstis. lk. 133
See, kas kellelgi on teaduslikku inspiratsiooni, sõltub meie eest varjatud saatusest , ent peale selle veel „andest.“ Mitte viimases järjekorras pole selle vaieldamatu tõe alusel täiesti mõistetavalt just noorte hulgas väga populaarne kujutlus asunud teenima mõningaid ebajumalaid, kelle kultuse levimist näeme kõigil tänavanurkadel ja kõigis ajakirjades. Need ebajumalad on „isiksus“ ja „elamus.“ Nad on omavahel tihedalt seotud: valitseb ettekujutus, et teine loovat esimest ja kuuluvat tema juurde. lk. 134
Isiksus on teadusvallas ainult see, kes teenib puhtalt teadust. lk. 134
Kasvav intellektualiseerumine ja ratsionaliseerumine ei tähenda niisiis üldiste teadmiste kasvu tingimustest, milles elatakse. See tähendab hoopis midagi muud, nimelt teadmist sellest või usku sellesse, et kui ainult tahetakse, siis võidakse seda igal ajal teada saaga, et seega pole põhimõtteliselt olemas mingeid salapäraseid äraarvamatuid jõude, mis sellele mõjuvad, et pigem saab kõigi asjade üle – põhimõtteliselt . Valitseda ettearvestamise kaudu. lk. 137
Noor ameeriklane ei tunne respekti millegi ega kellegi, ühegi traditsiooni ega ameti ees peale oma isikliku edukuse: seda nimetab ameeriklane „demokraatiaks.“ Ükskõik kui moonutatult ka esineks reaalsus sellise arusaamise puhul, ta on selline, ja selles asi ongi. Oma õpetajast on tal täiesti kindel ettekujutus: see on inimene, kes müüb mulle oma teadmisi ja meetodeid minu isa raha eest, täpselt niisamuti, nagu juurviljakaupleja müüb minu emale kapsast. lk. 152
Mõelge järele: inimese väärtus ei sõltu sellest , kas tal on juhiomadusi. Ja igal juhul ei tee need omadused, mis teevad kellegi väljapaistvaks õpetlaseks või akadeemiliseks õpetajaks, teda juhiks praktilises elus või kitsamalt, poliitikas. See on puhas juhus, kui kellelgi on ka see omadus, ja murettekitav on see, kui igaüks, kes kateedris seisab, tunneb end olevat seatud õigustamata nõudmise ette seda kasutada. Veelgi ohtlikum on see, kui igale akadeemilisele õpetajale jäetakse voli auditooriumis juhti mängida. Sest need, kes peavad end kõige võimekamaks, on seda sageli kõige vähem, ja kõigepealt: kas nad on seda või mitte, selle hindamiseks ei paku kateeder mingit võimalust. lk. 153
Lõpuks võite küsida: kui see kõik on nii, siis mida positiivset teadus üldse annab praktiliseks ja isiklikuks eluks? Ja sellega oleme jälle teaduse kui „kutsumuse“ probleemi juures. Kõigepealt annab loomulikult teadmisi tehnikast, kuidas saab elu, nii väliseid asju kui ka inimese tegevust, kalkuleerimise abil valitseda – ent see on ju ainult ameerika poisikesest juurviljamüüja, võite öelda. Täiesti minu seisukoht. Teiseks seda, mida see juurviljamüüja enam ei anna: mõtlemismeetodeid, sinna juurde tööoskusi ja väljaõpet. Võib-olla ütlete: noh, see pole küll juurvili, aga see pole ka midagi enamat kui vahendid juurvilja hankimiseks. Hea küll, jätame selle küsimuse praegu lahtiseks. Ent sellega pole teaduse panuse küsimus õnneks veel ammendatud, ning me oleme suutelised teid juhtima millegi kolmanda juurde: see on selgus. lk. 153-154
Ükski teadus pole absoluutselt eeldustevaba ja ükski teadus ei suuda tõestada oma väärtust sellele, kes lükkab tagasi tema eeldused. lk. 158
Selles on midagi õpetlikku: igatsuse ja ootamisega üksi ei tee midagi ära, tegutseda tuleb teisiti: on vaja pöörduda oma töö juurde, olla "päeva nõudmiste" tasemel nii inimese kui ka professionaalina. See aga on lihtne ja kerge, kui igaüks leiab deemoni, kes tema elulõnga hoiab, ja on sellele kuulekas. lk. 161

Välislingid