Georg Simmel

Georg Simmel (1. märts 1858 Berliin – 28. september 1918 Straßburg) oli saksa sotsioloog.

"Raha psühholoogiast" (1890)

Tsitaadid "Raha psühholoogiast" (1890). Tõlkinud Ene Kelder, Akadeemia nr 5, 2004, lk 949–963.

Tõsiasjadel, nii nagu me neid näeme, võib olla loendamatuid põhjusi, ja samal ajal kui vaim neid kinnistab, on ettekujutus nende põhjustest ja nende põhjuste põhjustest lakkamatus muutumises ja süveneb üha; ja nii muutuvad meie kõrgeimad sihid ülimalt aeglaselt — vahendite leidmise paratamatu liikumise ja teleoloogilise ehitise vundamendi rajamise ning kõrgemale arendamise katkematu töö kõrval näivad need eesmärgid paigal seisvat. (lk. 949)
Seetõttu kajastab ühiskondliku intellekti arengut institutsioonide rohkus, mille kaudu üksikindiviid võib vähemalt kaudsel teel jõuda eesmärkideni, mille vahetu saavutamine on tema jaoks raske või vähe tõenäoline. (lk. 950)
Raha niisugune olemus võimaldab esile tulla järgmisel psühholoogilisel iseärasusel. Inimhinge üks mõjusamaid omadusi seisneb selles, et tühipaljad, iseenesest tähtsusetud vahendid muutuvad eesmärgiks, kui neid on piisavalt kaua teadvustatud, või muutuvad need vahendid lõpuks ise teadvuse jaoks lõppeesmärgiks, kui nende abil saavutatav siht asub hõlmamatus kauguses; väärtus, mis neil oli esialgu vaid eesmärgi tõttu, mida nende abil püüti saavutada, muutub iseseisvaks ning omistub neile psühholoogiliselt vahetult, mitte vahendatult. (lk. 951)
Meil on järgmised teleoloogilise protsessi tasandid: mõistlik lõppeesmärk on ju vaid nauding objekti kasutamisest; vahendid selle saavutamiseks on: 1. raha omamine, 2. raha kulutamine, 3. objekti omamine; igaühe juures nendest kolmest vahejaamast võib sihiteadvus pidama jääda ja teha sellest omaette eesmärgi; ja nimelt niivõrd jõuliselt, et igaüks neist kolmest sisust võib omandada maniakaalsed jooned. (lk. 952)
Valdavat osa elust saatev püsiv kohustus pidada lähima püüeldava eesmärgina silmas raha muretsemist võib tekitada usu, nagu kogu õnn ja eluga rahulolu oleks tingimata seotud mingi kindla rahasumma omamisega; vaid siis, kui see raha omadus muutuda ise eesmärgiks on suutnud olulisel määral kinnistuda, paneb niisugune usk end maksma ja teadvuses püsib visalt õnnis tunne, mis on seotud suure rahaomandiga; kui raha muutumine eesmärgiks on jäänud toppama allpool seda kinnistumise kristallisatsioonipunkti, tekivad peagi tapva igavuse ja pettumuse nähud, mida võib nii sagedasti märgata ärimeeste puhul, kes on peale teatud summa kogumist taandunud rantjee-ellu; nad ei oska siis oma suure varandusega midagi peale hakata, ja pärast asjaolude äralangemist, mis võimaldasid väärtushinnangutel rahale keskenduda, paljastub raha oma tegelikus loomuses tühipalja vahendina, mis on kasutu ja ebarahuldav niipea, kui elus enam midagi muud ei olegi.

Nii nagu lihtsa rahu seisund näib meile tihti keset maailma piinu ja hirme kõrgeima ideaalina, nii nagu me unustame, et see ei ole ju rahu iseenesest, mida me igatseme, vaid rahu kui teatud asjadest vabanemine ja teatud asjade omandamine, mis on positiivse rahulolu eeltingimuseks; ja nii nagu enamik inimesi, kes on saavutanud selle näilise lõppeesmärgi, tunneb üsna pea olemise talumatut tühjust ja sihitust: niisamuti maksab end kätte raha vaid suhtelise ja tingliku loomuse mitteäratundmine, eksitus, mille kaubandussüsteem on otsekui “trükitähtedega kirjutatult” nähtavale toonud. (lk. 952-953)

Psühholoogiliselt vastupidine ilming avaldub sugugi mitte harvadel juhtudel neil veidratel inimestel, kes kingivad ilma pikalt mõtlemata kellelegi 100 marka, samas kui paberilehe loovutamine kirjapaberivarudest või midagi sellesarnast nõuab neilt tõelist eneseületust. Erinevalt ihnurist, kes keskendub rahale kui asjade omandamise vahendile, loobub asjade endi muretsemisest ja muutub nende väärtuse suhtes ükskõikseks, koondub antud juhul teadvus vastupidiselt ainuüksi objektile, mõtlemata vahendile, mille abil on võimalik seda objekti iga hetk uuesti hankida; temale on oluline vaid asja väärtus, rahasõltlasele aga vaid vahendi väärtus.

Raha ajaloolisest arengust lähtudes on alust arvata, et tal pidi algselt olema omaette eksisteeriv väärtus; sest niikaua, kui riiklik sekkumine ei taganud veel üksikindiviidile mingi kauba eest saadud tasu edasist väärtustamist, poleks keegi nii rumal olnud, et oleks oma kauba ära andnud, saamata selle eest vastu arvestatavat väärtust; mida ebakindlam on vahetusvahendi kui sellise funktsioon, seda vähem saab see olla tühipaljas vahetusvahend, seda enam nõutakse talt konkreetset väärtust; vahetusvahendi enda väärtus võib langeda võrdeliselt tema vahetusjõu tõusuga. (lk. 954)

Raha väärtusetusest kõrgemas tähenduses on küllap tingitud ka nähtus, et naiste kohtlemine on vähearenenud rahvaste puhul kõige halvem seal, kus neid ostetakse, ja muutub mõningal määral paremaks alles seal, kus kosilane ei lunasta pruuti mitte mingi kindla rahasumma, vaid isiklike teenete eest naise vanematele.

Seepärast on rahakink kõige madalam, surudes isiksust maha kõige tugevamalt. Igatahes on see kummaline ilming, et teise inimese ülimaid ohvreid: elu, kannatust, au ja kõike muud arvatakse võivat oma au riivamiseta vastu võtta, ainult mitte rahakinki. (lk. 957)

Samuti võimaldab raha impersonaalsus heategevuse levikut. Raha kinkides tekib vähem kõhklusi kingi adressaadi suhtes kui isiklikumat laadi heategevuslikke teeneid osutades; samuti kaldub sinna suunda heategevuslike annetuste mitmekordne anonüümsus. Sellega võib aga heategevusel omakorda olla ühendav ja lepitav tagasimõju annetajale endale. (lk. 958)
Püha Aquino Thomas seevastu teeb sellestsamast raha olemuslikust omadusest vastupidise järelduse, mis on küllaltki iseloomulik tema paremale elu- ja maailmatundmisele.

Ta peab küll liigkasuvõtmist hukkamõistu väärivaks, kuid lisab, et raha, mis on juba spekulatsiooni teel kellegi teise poolt omandatud, on siiski kasutuskõlblik kapital, mida võib viletsuse leevendamiseks ja heategeval otstarbel õiguspäraselt kasutada; sest sel määral on meil võimalik, ütleb ta, jäljendada Jumalat, kes ju samuti rakendas inimeste patud omaenda heade eesmärkide teenistusse. (lk. 958-959)

Raha kvaliteeditus toob endaga kaasa inimese kui raha andja ja raha vastuvõtja kvaliteedituse.

Mis raha vastu ära antakse, saab selle omaks, kes kõige rohkem selle eest maksab, ükskõik kes ta on või millega tegeleb; kui aga mängu tulevad teised väärtused, kui millestki loobumine on seotud au, isiklike teenete või tänulikkusega, siis vaadatakse täpsemalt, mis inimene see on, kellele antakse; ning vastupidi, kui ma ise ostan raha eest, on mul ükskõik, kellelt ma ostan selle, mida soovin ja mis oma hinda väärib; kui aga hinnaks on mingi teene, eraviisilisema või kaudsema suhtega seostuv isiklik kohustus, siis uurin ma kõigepealt põhjalikult, kellega on tegu, sest igale suvalisele ei taha ma küll endast midagi enamat kui raha anda.

Märge pangatähel, et selle väärtus tuleb esitajale välja maksta, “isikut tuvastamata”, iseloomustab üldse raha olemust. Põhjus, et rahalisel läbikäimisel on üks isik täpselt sama palju väärt kui teine, seisneb selles, et mitte kellelgi ei ole mingit väärtust, see on vaid rahal. Seetõttu on täiesti õige täheldada: heasüdamlikkusel on lõpp seal, kus tulevad mängu rahaasjad; raha on see absoluutne objektiivsus, kus lõpeb igasugune isiklikkus. (lk. 959)

Siit tuleneb ka hinnamääramise nõiaring: kui pakkuja laseb hinnal langeda, langeb ka väärtushinnang kauba kohta ning see omakorda surub hinna veelgi rohkem alla.

Kuid ka varasematel aegadel on see raha omadus toonud endaga kaasa iseäraliku ilmingu, nimelt et ühiskonnaklassid, kellele nende kodanliku seisuse tõttu on paljud isiklikud eesmärgid, mille poole püüelda, juba algusest peale kättesaamatud olnud, on väga edukalt sukeldunud rahateenimisse; nii talitasid vabastatud orjad Roomas, hugenotid Prantsusmaal ja juudid terves maailmas. (lk. 960)

Raha ei suutnud enam rahuldada kõlbelis-religioosseid nõudmisi mitte hoolimata sellest, et tema eest võis saada sama hästi kui kõike, vaid just nimelt sellepärast, et tema eest võis saada sama hästi kui kõike. (lk. 961)
Nende tertium comparationis on rahu ja kindlustunne, mida just rahaomand erinevalt igasugusest muust omandist suudab pakkuda ja mis psühholoogiliselt vastab sellele, mille jumalakartlik inimene oma Jumalas leiab; mõlemal juhul me leiame igatsetud objektis tõusmise üksikust kõrgemale, usu selle kõrgeima printsiibi kõikvõimsusesse pakkuda meile igal ajahetkel üksikut ja madalamat, end nii-öelda uuesti selleks teisendada.

Nii nagu Jumal on uskumise kujul ülim abstraktsioon, on raha konkreetsuse kujul ülim abstraktsioon, milleni praktiline mõistus on suutnud tõusta. (lk. 963)

"Võõras" (1908)

Tsitaadid esseest "Võõras." Tõlkinud Krista Läänemets. Akadeemia nr 7, 1996, lk 1487–1492.

Kuigi rändamine mõistelise vastandina iga antud ruumipunkti fikseeritusele tähendab igasuguse seotuse puudumist, kujutab "võõra" sotsioloogiline vorm endast siiski teatud määral mõlema määratluse ühtsust — väljendades küll ka siin seda, et suhe ruumiga on vaid ühelt poolt tingimuseks, teiselt poolt suhete sümboliks inimestega. Seega ei käsitata võõrast siin seni nii palju kasutatud tähenduses — rändajana, kes täna tuleb ja homme läheb, vaid inimesena, kes täna tuleb ja homme siia jääb — nii-öelda potentsiaalse rändajana, kes pole küll enam edasi liikunud, ent pole ka suutnud end täiesti tulemiste-minemiste lahtisusest üle saada. (lk. 1487)
Võõras on grupi kui niisuguse element, täpselt niisamuti nagu vaesed ja mitmesugused "seesmised vaenlased". Võõras element, mille immanentne ja liikmete asetus ühtaegu hõlmab nii väljaspool kui vastas olemist. Viisile, kuidas repelleerivad ja distantseeruvad aspektid siin koosolemise ja vastastikuse toimega terviku moodustavad, võivad vihjata järgmised, mitte mingil juhul ammendavana mõeldud määratlused.

Kogu majandusajaloo vältel esineb võõras kõikjal kaupmehena ja kaupmees võõrana. (lk. 1487-1488)

Võõras ei ole oma loomu poolest maaomanik, kusjuures maad ei tule mõista mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka ühe elusubstantsi ülekantud tähenduses, mis on seotud kui mitte ruumilise, siis ühiskondliku ümbruse mõttelise asupaigaga. Intiimsemates inimestevahelistes suhetes võib võõras ju avaneda atraktiivselt ja tähendusrikkalt; ent niikaua, kui temasse suhtutakse kui võõrasse, ei ole ta teiste jaoks "maaomanik". (lk. 1488)
"Võõra inimese objektiivsusega on seotud ka üks eespool puudutatud nähtus, mis peamiselt, ent ometi mitte eranditult käib edasiliikuja kohta: et talle langeb sageli osaks kõige üllatavamat avameelsust ja ülestunnistusi, kuni pihile omaste joonteni välja, mida lähedalolijate eest hoolega varjatakse. (lk. 1489)
Objektiivsust võib nimetada ka vabaduseks — objektiivne inimene ei ole seotud mingite kindlalt paikapandud asjaoludega, mis võiksid ennetavalt mõjutada tema arusaamu, tema kaalutlusi antud olukorra suhtes. (lk. 1489)
Teiselt poolt on olemas teatud liik "võõrust", mille puhul on välistatud just ühtsus kõige üldisema, eri pooli haarava pinnalt: selleks on tüüpiline kreeklaste suhe , kõik need juhtumid, mil teise inimese puhul eitatakse just neid üldisi omadusi, Võõras mida õigupoolest tajutakse õigetena ja lihtsalt inimlikena. Ainult et siin ei ole "võõral" positiivset tähendust, suhe temaga polegi suhe, ta pole see, kellena teda siin vaadeldakse — grupi enda liikmena.

Sellisena on ta pigem ühtaegu nii lähedane kui kauge, nii nagu suhetele aluse panemisel on tegu ainult üldise inimliku sarnasusega. Nende kahe elemendi vahel aga tekib eriline pinge, kusjuures teadvus, kuigi ühised on ülepea vaid üldised jooned, toob eriti rõhukalt välja just selle, mis ühine ei ole. See aga ei ole päritolumaa, linna, rassi jm poolest võõraste inimeste puhul aga jällegi midagi individuaalset, vaid võõras päritolu, mis on või võiks olla ühine paljudele võõrastele. Seepärast ei tajuta võõraid ka õigupoolest indiviididena, vaid ühte kindlat tüüpi võõrastena üleüldse, võõruse aspekt ei ole nende puhul vähem üldine kui läheduse oma. (lk. 1491-1492)

"Sild ja uks" (1909)

Tsitaadid esseest "Sild ja uks." Tõlkinud Krista Läänemets. Akadeemia nr 7, 1996, lk 1481–1486.

Ainult inimesele on looduse suhtes antud võime ühendada ja lahutada, ja nimelt sel omapärasel viisil, et üks on alati teise eelduseks. (lk. 1481)
Inimesed, kes esimesena rajasid tee kahe koha vahele, said hakkama ühe suurima inimliku saavutusega. Nad võisid olla nende kahe koha vahel kui tahes tihti edasi-tagasi käinud ja neid seega nii-öelda subjektiivselt omavahel ühendanud — alles siis, kui nad rajasid maapinnale silmaga nähtava tee, olid kohad omavahel objektiivselt ühendatud, ühendamistahtest oli saanud asjade kujundamine, mis pakkus end sellele tahtele välja kõikvõimalikeks kordusteks, olemata veel sõltuvuses selle sagedusest või harvaesinevusest. Teedeehitamine on nii-öelda spetsiifiliselt inimlik saavutus: ka loom läbib pidevalt ja sageli kõige osavamal ning keerukamal moel teatud vahemaid, ent selle teekonna algus ja lõpp jääb ühendamata, see ei too endaga kaasa tee imet — lasta liikumisel tarduda millekski kestvaks, mis sellest alguse saab ja milles see ka lõpule jõuab.

See saavutus jõuab haripunkti silla ehitamisega. Näib, et siin ei tööta inimliku ühendamistahte vastu mitte ainult ruumilise eraldatuse passiivne vastuseis, vaid ka erilise konfiguratsiooniga aktiivne vastuseis. Sellest takistusest võitu saades sümboliseerib sild meie tahtesfääri laienemist ruumile. Ainult meie jaoks ei ole jõe kaldad mitte ainult lahus, vaid ka "eraldatud"; kui me neid eeskätt oma praktilistes mõtetes, oma vajadustes, oma fantaasias ei ühendaks, ei oleks lahutatusemõistel mingit tähendust. Nüüd aga tuleb loomulik vorm siin sellele mõistele otsekui positiivsete kavatsustega vastu, siin näib elementide vahel iseendast olevat toime pandud lahutamine, mida vaim nüüd lepitavalt, ühendavalt hõlmab. (lk. 1482)

Samal ajal kui sild lahutatuse ja ühendatuse korrelatsioonis laseb rõhul langeda viimasele ning ületab samal ajal distantsi oma toetuspunktide vahel, muutes need vaadeldavaks ja mõõdetavaks, näitab uks otsustavamal viisil, kuidas lahutamine ja ühendamine on vaid ühe ja sama akti kaks eri külge. Inimene, kes esimesena oma onni püsti pani, ilmutas nagu esimene tee-ehitajagi looduse suhtes spetsiifiliselt inimlikku oskust, lõigates ruumi pidevusest ja lõputusest välja väikese tükikese ning kujundades selle kindla mõtte järgi eriliseks ühtsuseks. Üks osa ruumist oli seega iseeneses ühendatud ja kogu ülejäänud maailmast eraldatud. Seeläbi, et uks seab üheaegselt liigendi inimese eluruumi ja kõige selle vahele, mis jääb sellest väljapoole, kaotab ta eraldatuse seesmise ja välise vahelt. Just sellega, et teda on võimalik ka avada, loob tema suletus tugevama isoleeritustunde kõige sellest ruumist väljapoole jääva suhtes kui harilik liigendamata sein. Too on tumm, ent uks on kõnekas. Inimesele on tema sisimas oluline, et ta endale ise piiri seaks, ent vabadusega, s.t nii, et ta saaks seda piiri ka jälle kaotada, asetuda sellest väljapoole. (lk. 1483)
Sellal kui sild kahe punkti vahele tõmmatud joonena kirjutab ette täieliku kindluse ja suuna, hoovab elu uksest omaetteolemise eraldatud piiratusest kõigi teesuundade piiramatusesse üldse.

Silla puhul puutuvad lahutatuse ja seotuse aspekt kokku nõnda, et esimene näib olevat rohkem looduse, teine aga rohkem inimese asi, ent uksega koonduvad mõlemad ühtlasemalt inimsaavutuse valdkonnas inimsaavutusena. (lk. 1484)

Ent teleoloogiline tunne akna suhtes kulgeb peaaegu ainult seestpoolt väljapoole — aken on mõeldud välja, mitte sisse vaatamiseks. Ta loob ühenduse seesmise ja välise vahele küll tänu oma läbipaistvusele ühteaegu pikaldaselt ja pidevalt; ent ühekülgne suund, milles see ühendus kulgeb, viib samuti nagu tema piiratuski selleni, et olles teeks vaid silmale, saab aknale osaks vaid üks osa ukse sügavast ja põhimõttelisest tähendusest. (lk. 1484)
Elu maisel tasandil aga, mis iga hetk loob silda asjade ühendamatuse vahele, on samuti olemas igaühes nii sees- kui väljaspool ust, mille kaudu ta siseneb oma omaetteolemisest maailma, ent ka maailmast enda omaetteolemisse. (lk. 1485)
Otsustades vastuoluliste rõhuasetuste põhjal, mis oma mõjus valitsevad, näitab sild, kuidas inimene ühtlustab puhtloomuliku olemise lahutatuse, uks aga, kuidas ta lahutab loomuliku olemise ühtlustatud, pideva ühtsuse. (lk. 1485)
Et inimene on ühendav olevus, kes alati peab lahutama ning et ei saa ühendada lahutamata, siis tuleb meil kahe kalda lihtsat indiferentset eksistentsi käsitada kõigepealt vaimselt lahutatuna, et seda hiljem silla abil ühendada. Ja samuti on inimene piiriolend, kellel pole piire. Tema kodusolemise lõpuleviimine uksega tähendab küll, et ta eraldab tükikese loomuliku olemise katkematust ühtsusest. Aga nii nagu vormitu piiratus kindla kuju võtab, leiab ka tema piiratus oma mõtte ja väärikuse alles sellest, mis mõtestab ukse liikuvust — võimalusega sellest piiratusest igal hetkel vabadusse astuda. (lk. 1486)

Välislingid