Au

Au on üksikisiku või inimrühma väärikus ja maine.

Proosa

[Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."

"Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"

"Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"

"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"

"Krahv Lewen."

"Kas olete selles kindel, härra?"

"Kuulsin seda oma kõrvaga." (lk 554)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

[Hastings:] "Läbi lukuaukude ma vaatama ei hakka," katkestasin ma ägedalt.

Poirot sulges silmad. "No hea küll. Te ei hakka läbi lukuaukude vaatama. Te jääte inglise džentelmeniks ja keegi tapetakse. See ei tähenda midagi. Au tuleb inglasel esimeses järjekorras. Teie au on tähtsam kui kellegi teise elu. Bien! Olgu siis nii."

"Ei, aga pagan võtaks, Poirot..."

Poirot ütles külmalt: "Saatke Curtiss minu juurde. Minge ära. Te olete kangekaelne ja äärmiselt rumal ja ma tahaksin, et oleks olemas keegi teine, keda ma saaksin usaldada, aga arvatavasti pean leppima teiega ja teie absurdsete ausa mängu ideedega. Et te ei saa kasutada oma halle ajurakke, sest neid teil pole, siis vähemalt kasutage oma silmi, kõrvu ja vajaduse korral nina, nii palju kui autunne teid lubab." (lk 191)

Agatha Christie, "Eesriie", rmt: "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, 1984

Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.

Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.

Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:

— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.

Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.

Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.

Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51-52)

Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944

Vanasõnad

Anna au ülemale ja alamale!
Au ei anta asjata ega tarkust tasuta.
Au enam kui hea põli.
Au maksab raha.
Au sellele, kes au väärt (teeninud).
Ega puust pulma tehta ega au aiateibast.
Habe mehe au, tütar mehe kõrgus, naine mehe nõu.
Hea õlu näitäb oma au välja.
Hirmuta kasvab, auta elab.
Kadeda kodu ei suitse, õela au ei õitse.
Keegi ei keeda au pärast leent ega tee ilu pärast kalja.
Lühike au, suur häbi.
Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
Müts mehe au.
Naine mehe nõu, kübar mehe au.
Oma au, oma hais.
Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
Perenaise au enam kui vaese mehe viis lehma.
Rikkal au ja vara kallis, vaesel toit ja uni magus.
Tee pulmi puust ja otsi au aiateibast!
Õnnelik (õnnis), kes rahul (aus) võib surra.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid