Lehm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anders Askevold, "Lehmalaut" (1856)
Otto Bache, "Lehmade väljaajamine" (1885)
Elizabeth Nourse, "Šveitsi karjamaal"(1904)
Niels Pedersen Mols, "Vaade Ribe poole Lõuna-Jüütimaale viivalt teelt" (1918)
Émile Claus, "Lehm"

Lehm on vähemalt korra poeginud emane koduveis (või muu veislane). Alla pooleaastast või alla aastast veist nimetatakse vasikaks, veidi vanemat, aga veel poegimata või paaritumisikka jõudmata looma mullikaks. Koduveise kohitsemata isasloom on pull, kohitsetud isasloom härg. Piima saab inimene peamiselt lehmadelt.

Proosa[muuda]

  • Eestlaste kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. Hirm lehma ees tegi eestlasest inimese. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui inglane rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt. (lk 180-181)
  • Ülikoolis kohtasin veel teisigi inimesi, kellel oli allasurutud veisekasvatustrauma, see tähendab, et nad ei käinud malevas ja ootasid suve teatud raskesti sõnastatava õudusega. Me olime omamoodi heinaautistid, kelle vaimse sättumuse alustalad kujunesid välja äärmise vaimse deprivatsiooni seisundis, kus elu kulges hangu ja reha ähvardavas varjus.



  • Lapsekäed võivad väga hästi tööd teha, kui neil ainult keelata puukoorest laevukesi lõigata, pajuvilesid vesta ja künkanõlvadele mängumaju ehitada, lapsekäed suudavad Myra lehmi lüpsta ja härgade latreid puhastada, lapsekäed võivad teha kõike, kui neid ainult eemal hoida kõigist laevukestest, mänguonnidest ja muust, millega nad hoopis meelsamini tegeleda tahaksid.


  • "Arvatavasti otsite vana lahinguvälja?" ütles juht.
"Ei," ütlesin ma, "ma pole kuulnudki mingist lahingust."
"Aastal 561," alustas ta leebel giidihäälel, "löödi siin ainus lahing maailmas autoriõiguse pärast." Ma vaatasin talle pead raputades otsa.
"See on tõesti nii," ütles ta. "Püha Columba poolehoidjad olid kirjutanud ümber psaltri, mis kuulus Pühale Finianile, ning Püha Finiani ja Püha Columba poolehoidjate vahel läks lahinguks. Kolm tuhat surnut - aga kuningas lahendas tüli ära, öeldes: "Nii nagu iga lehma juurde kuulub vasikas, kuulub iga raamatu juurde ärakiri." (lk 62-63)
  • Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6



  • See hull lehm tõmbas häälekalt kopsud hapnikku täis ja tiris isa käest päitsed lahti, tormates otsejoones minu suunas. Meie vahe oli kõigest mõni meeter, aga milline uskumatu jõud minus ilmnes, kui elu ohus oli. Lidusin lehma eest minema - rekordkiirusel. Maasu mul kohe järel ja siis mu isa - sportlane, kaugel maas. Mõtlesin, et äkki ta ei tulegi mind päästma! Mind on alati painanud, kuidas ta ikka nii aeglane oli, ise veel sportlane.
Jooksin tiiru ümber lauda ja jõudsin külainimesteni, kes lehmast teada olid andnud. Ohtlikku olukorda jälginud hirmust oimetu külamees avas oma kirsipunase Žiguli ukse ja ma hüppasin elu eest sisse. Hull Maasu lõi sarvega auto paremasse külge mõlgi, aga Žiguli salongi ta end murda ei suutnud.
Lõpuks jõudis sportlasest isa ka meile järele, keel vestil.
Olen ikka juurelnud, mis Maasul mu vastu olla sai, aga see küsimus jääb vastuseta.
Plätud, mis jooksu ajal jalast olid lennanud, vedelesid lauda taga veel aastaid. Tekkinud hingehaavad ei lubanud neile järele minna ja hiljem tundus kena nad sinna jättagi. Maasut meenutama. Tema märatsemised said toona lõpu. Ma ei ole kunagi teada tahtnud, kuhu ta saadeti, aga olen kindel, et ta maine teekond lõppes. Ema nutt näis lõputu. (lk 185-186)


  • Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kohud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks.
— Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima.
— Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega.
Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid.
Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7)
  • Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.
Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48)


  • Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)

Vanasõnad[muuda]

  • Kes kellaga lehma otsib, see ronisaba saab.
  • Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
  • Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
  • Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
  • Perenaise au enam kui vaese mehe viis lehma.
  • Põld põllumehe piimalehm.
  • Võõrad veised ei seisa karjas.
  • Võõrast veist teised ikka pusklevad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel