Viiest minutist saab peagi kakskümmend viis, aga sadamat ei paista kusagilt. Ma ei tunne oma labajalgu, mis terve päeva plätudes olnud ja külmast võetud. Raju vihm segatuna liivaga peksab valusalt vastu sääri. Ja ma hakkan naerma. Keegi ei kuule - ma ise ka ei kuule ennast, aga ma tean, et ma naeran. Lootusetusest. Lohutamatusest. (lk 73)
See hull lehm tõmbas häälekalt kopsud hapnikku täis ja tiris isa käest päitsed lahti, tormates otsejoones minu suunas. Meie vahe oli kõigest mõni meeter, aga milline uskumatu jõud minus ilmnes, kui elu ohus oli. Lidusin lehma eest minema - rekordkiirusel. Maasu mul kohe järel ja siis mu isa - sportlane, kaugel maas. Mõtlesin, et äkki ta ei tulegi mind päästma! Mind on alati painanud, kuidas ta ikka nii aeglane oli, ise veel sportlane.
Jooksin tiiru ümber lauda ja jõudsin külainimesteni, kes lehmast teada olid andnud. Ohtlikku olukorda jälginud hirmust oimetu külamees avas oma kirsipunase Žiguli ukse ja ma hüppasin elu eest sisse. Hull Maasu lõi sarvega auto paremasse külge mõlgi, aga Žiguli salongi ta end murda ei suutnud.
Lõpuks jõudis sportlasest isa ka meile järele, keel vestil.
Olen ikka juurelnud, mis Maasul mu vastu olla sai, aga see küsimus jääb vastuseta.
Plätud, mis jooksu ajal jalast olid lennanud, vedelesid lauda taga veel aastaid. Tekkinud hingehaavad ei lubanud neile järele minna ja hiljem tundus kena nad sinna jättagi. Maasut meenutama. Tema märatsemised said toona lõpu. Ma ei ole kunagi teada tahtnud, kuhu ta saadeti, aga olen kindel, et ta maine teekond lõppes. Ema nutt näis lõputu. (lk 185-186)
