Kakao

Proosa[muuda]

Võid ju lehmale kakaod anda, šokolaadi sa temast ikkagi ei lüpsa.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 7

Tüdruk klopib kastrulis terasvispliga. Nad ei vaheta sõnagi, seisavad kõrvuti ja vaatavad, kuidas vispel tumepruuni segu potipõhjas ühtlaseks liigutab. Tüdruk valab potti piima ja nad jälgivad, kuidas see keema tõuseb.

Tüdruk paneb kastruli lauale ja kallab tassidesse kakaod. Nad istuvad teineteise vastas, joovad lurinal ja saavad ülahuulele helepruunid vuntsid. (lk 63)

Hanne Ørstavik, "Armastus", tlk Sigrid Tooming, 2021

Luule[muuda]

See pilt juba naljalt ei kao -
veel soe, aga tühi ase;
külm, joomata jäänud kakao,
mis poisikest õue ei lase.

Juhan Viiding, "Joomata jäänud kakao", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 255

Minevik paiskub peale, kui kümneeurone magustoit maheda muusikaga kohvikus
on hoopis 20 aastat vana kakao, suhkru ja piima mõrkjas segu,
mida "MacGyverit" vaadates tassist lusikaga süüa.
"No mis sa tuhnid seal kapis, meil ei ole midagi magusat, ma ju ütlesin, ainult kakaod on, suhkur saab kohe otsa, ära pane nii palju!"

Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019