Jorge Amado

Jorge Leal Amado de Fariа (10. august 1912 Itabuna – 6. august 2001 Salvador) oli Brasiilia kirjanik ja poliitik.

Eesti keeles ilmunud teosed

"Gabriela, nelk ja kaneel". Eesti keelde tõlkinud Aita Kurfeldt, värsid tõlkinud Ain Kaalep. Sari XX sajandi raamat. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963; 2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1978
"Quincas vesikuradi kolm surma". Portugali keelest tõlkinud Meelike Palli. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 1986

"Gabriela, nelk ja kaneel"

Viited 2. trüki järgi (1978).

Imeliku kokkusattumuse tõttu - nagu ütleks dona Arminda - algas see armastusromaan just samal säraval päikesepaistelisel kevadpäeval, kui fazendeiro Jesuino Mendonca tappis revolvrilaskudega oma abikaasa, dona Sinhàzinha Guedes Mendonca, kohalikku seltskonda kuuluva daami, täidlasevõitu brüneti, kes väga armastas kiriklikke pidustusi, ja hambaarsti doktor Osmundo Pimenteli, elegantse luuletajakalduvustega noormehe, kes alles mõne kuu eest oli Ilhéusesse asunud. (lk 7, romaani algus)

Nagu Ilhéuse intellektuaalse keskuse, raamatu- ja kirjutusmaterjali kaupluse «Papelaria Modelo» omanik João Fulgêncio, väga haritud inimene, hiljem arvas, oli päev halvasti valitud. Seesugune ilus päev, esimene päikesepaisteline pärast pikka vihmaperioodi, päev täis hellitavat päikesesoojust, ei olnud verevalamiseks kohane. Aga kuna kolonel Jesuíno Mendonça oli tugeva autundega, julge ning meelekindel mees, kes vähe hoolis lugemisest ja esteetilistest kaalutlustest, siis ei tulnud säärased mõtted tema «sarvedest» valutavasse pähegi. Kellad olid just parajasti teist pärastlõunatundi kuulutanud, kui kolonel, keda kõik arvasid fazendas viibivat, ootamatult hambaarsti majja ilmus ja ilusasse Sinhàzinhasse ning tema võrgutajasse Osmundosse kummassegi kaks hästi sihitud kuuli kihutas. (lk 7)

Olid lõppenud võitlused maa vallutamise pärast ja aja jooksul oli kustumas viimaste paukude kajagi, aga noist kangelaslikest aastaist oli iljeuslaste veres säilinud verevalamise iha. Ja mõningad kombed: hoobelda vahvusega, kanda päeval ja ööl revolvrit, juua ja hasartmänge mängida. Ning mõned nende elu juhtivad seadused. Üks neist, kõige vaieldamatum, oli tol päeval jälle rakendamist leidnud: petetud abielumees võis oma au ainult süüdlaste verega puhtaks pesta. Seda vanast ajast pärit seadust polnud üheski koodeksis kirjas, ta elas ainult inimeste teadvuses, muistsed senjoorid, kes esimestena metsa maha võtsid ja kakaod istutasid, olid ta järeltulevaile põlvedele pärandanud. (lk 8)

OFENÍSIA RONDOO
...
On söed tema mustad silmad,
(«Need on keisri enda silmad!»)
minu silmad süttisid neist.
Ta habe unede lina,
(«See on keisri enda habe!»)
et sisse mässida mind.
Tema naiseks saada tahan,
(«Ei või saada sa keisri naiseks!»)
tema juurde heita tahan,
tema habemes uinuda.
(«Õde, sa häbistad meid!»)
Luís Antônio, mu vend,
mis sa ootad, et mind ei tapa?

Ei taha ma parunit, krahvi,
ei taha ma suhkruhärrat,
ei taha Teodoro värsse,
ei taha roose või nelke
või teemandist kõrvarõngaid.
Ei taha ma muud kui habet,
kui keisri habet nii musta!

lk 13-14

Nad rääkisid saagist, mis tõotas saada erakordne, ületada kaugelt kõik endised. Ja et kakaohinnad pidevalt tõusid, siis tähendas see veelgi suuremat rikkust, õitsengut, küllust. See tähendas kolonelide laste õppima minekut suurte linnade kõige kallimatesse kolledžitesse, uusi perekonnaelamuid uutes hiljuti rajatud tänavais, Riost tellitud luksusmööblit, tiibklavereid saalide ehteks, mitmesuguste kaupluste arvu suurenemist, äritegevuse tõusu; tähendas, et kabareedes voolab ojadena viin, et iga laevaga saabub naisi, et baarides ja hotellides käib kõrge mäng, lühidalt, tähendas progressi, toda paljukõneldud tsivilisatsiooni. (lk 15)

Rahvahulk liikus pühaku kuju järel läbi tänavate ja palvetas koos preestritega. Uhkesti ehituna, käed hardumuses kokku pandud, näol patukahetsusilme, lausus isa Basílio kõlava häälega palvesõnu. Ta oli valitud selle tähtsa kohustuse täitmiseks oma erakordsete, kõigi poolt hinnatavate ja lugupeetavate vooruste tõttu, kui ka selle tõttu, et püha mees oli maade ja istanduste omanik ning taevasest vahelesegamisest otseselt huvitatud. Nii palvetas ta siis kahekordse tarmuga. (lk 16)

Võimsalt kajas preestri siirast tundest nõretav hääl innukas palves, kostis vanapiigade nohisev laul, üksmeelseks kooriks liitusid kolonelid, nende naised, tütred ja pojad, kaupmehed, eksportöörid, pidustuseks linna tulnud maatöölised, laadijad, meremehed, prostituudid, äriteenijad, elukutselised mängijad ja kõiksugu kelmid, vaimulike koolide õpilased ja Maria kongregatsiooni tütarlapsed. Palve kerkis läbipaistva, pilvitu taeva poole, kus tapva tulekerana lõõmas halastamatu päike, mis oli võimeline kakaopuude äsja eostunud viljad hävitama. (lk 16)

Nii jälgis siis tagumistele jalgadele tõusnud hobuse seljas istuv pühak selle São Jorge dos Ilhéuse rahutut saatust juba ligikaudu nelisada aastat. Ta oli näinud, kuidas indiaanlased metsikult tapsid esimesed kolonisaatorid ja kuidas neid omakorda metsikult tapeti ning orjastati, oli näinud tekkivat esimesi enženjosid, väikesi ja ka suuremaid kohviistandusi. Oli näinud seda maad sajandite kestel kiratsevat vähimagi lootuseta paremale tulevikule. Hiljem oli ta kaasa elanud esimeste kakaoistikute saabumise ja oli župaraadele käsu andnud kakaopuude paljunemise eest hoolt kanda. Võib-olla tegi ta seda ilma kindla eesmärgita, ainult selleks, et pisut muuta maastikku, millest ta nii paljude aastate kestel juba tüdinud pidi olema. Ta vahest ei kujutlenudki, et ühes kakaoga tuleb rikkus, saabub uus ajastu tema kaitse all olevale maale. Ta nägi tol ajal hirmsaid asju: nägi, kuidas inimesed üksteist reetlikult tapsid, et orgusid ja künkaid, jõgesid ja mägesid oma valdusse saada, kuidas nad metsa maha põletasid ja üha uusi ning uusi kakaoistandusi rajasid. Ta nägi, kuidas piirkond äkki kasvama hakkas, kuidas külad ja asulad tekkisid, kuidas progress Ilhéusesse jõudis, tuues kaasa piiskopi, nägi, kuidas asutati uued munitsipaliteedid Itabuna ja Itapira, avati nunnade kool, kuidas laevad üha uusi inimesi kohale tõid, nägi nii palju kõike, et talle enda arvates enam miski mõju avaldada ei võinud. Ja ometi avaldas talle mõju sügav jumalakartlikkus, mida ootamatult ilmutasid kolonelid, need karmid mehed, kes tavaliselt seadustest ja palvetest vähe hoolisid, talle avaldas mõju isa Basilio Cerqueira meeletu tõotus, sest preestri taltsutamatu ja kirglik loomus sundis pühakut kahtlema, kas ta oma vannet lõpuni pidada suudab. (lk 17-18)

Tõepoolest, paar päeva pärast rongkäiku kogunesid taevale vihmapilved ja õhtu eel hakkas sadama. Aga nähtavasti oli püha Jorge palvete ja tõotuste ulatusest, senjoorade paljastest jalgadest ja isa Basílio hämmastavast karskusevandest niivõrd mõjutatud, et ta oma imeteoga liiale läks, ja nüüd ei tahtnud sadu enam lakata, vihmaperiood oli juba enam kui kaks nädalat üle tavalise aja kestnud. (lk 18-19)

Ühtedele oli see sadamasuudme probleemi lahendamise aastaks, teistele kakaoeksportöör Mundinho Falcão ja vana kohaliku kasiiki kolonel Ramiro Bastose vahelise poliitilise võitluse aastaks. Kolmandad mäletasid seda kui kolonel Jesuíno Mendonça sensatsioonilise protsessi aastat, mõned jälle kui aastat, millal saabus esimene rootsi laev ja tegi algust kakaoväljaveoga otse Ilhéusest. Aga keegi ei räägi sellest saagirikkast 1925/26. aastast kui Nacibi ja Gabriela armastuse aastast, ja isegi kui nende romaani vaheldusrikast käiku puudutatakse, siis ei anta endale aru, et selle meeletu kire lugu oli enam kui ükski teine sündmus linna elu keskpunktis tol ajal, kui hoogne progress ja tsivilisatsiooniga kaasaskäivad uuendused Ilhéuse ilme ümber kujundasid. (lk 19-20)