Mine sisu juurde

Hanne Ørstavik

Allikas: Vikitsitaadid
Hanne Ørstavik (2011)

Hanne Ørstavik (sündinud 28. novembril 1969 Deatnu vallas Finnmargi maakonnas) on norra kirjanik.

"Armastus"

[muuda]

Hanne Ørstavik, "Armastus", tlk Sigrid Tooming, 2021.


  • Kui ma vanaks saan, sõidame rongiga ära. Nii kaugele kui saab. Vaatame aknast mägesid, linnu ja järvi, räägime välismaa inimestega. Oleme kogu aeg koos. Ei jõua kunagi kohale. (lk 5, romaani algus)
  • Jon katsub mitte pilgutada. See ei õnnestu. Silmaümbruse lihased tõmbuvad krampi. Ta põlvitab voodil ja vaatab aknast õue. Kõik on hääletu. Ta ootab, et Vibeke tuleks koju. Ta katsub hoida silmi lahti ja rahulikult, vahib ühte punkti akna taga. Lund on oma meetri jagu. Lume all maapinnal elavad hiired. Neil on urud ja käigud. Nad käivad üksteisel külas, mõtleb Jon, võib-olla viivad külakostiks süüa. (lk 5-6)
  • Ta on kindlasti väsinud, mõtleb Jon. Ta avab toosi ja võtab sealt kaks tikku. Ta paneb ühe kummassegi silmakoopasse, et lauge paigal hoida ja mitte pilgutada. Küll sa sellest välja kasvad, ütleb Vibeke, kui on heas tujus. Tikud on nagu jämedad palgid, takistavad nägemist. Ta mõtleb mudelraudteele, ei suuda teisiti; ükskõik mida ta ka ei mõtleks, sõidab mõtetesse mürinal rong, vajub käänakus kreeni ja kihutab huilates mööda. (lk 7)
  • Jon seisab elutoa uksel ja vaatab teda. Ta katsub mitte pilgutada. Ta tahab Vibekelt küsida midagi sünnipäeva kohta, ta saab homme üheksa-aastaseks. Nüüd mõtleb ta, et see võib oodata, Vibeke magab. Raamat süles. Jon on harjunud teda nii nägema. Raamat, põrandalambi ere valgus. (lk 10)
  • Ta vaatab akna taga lund, mõtleb, kui palju läheb lumehange tegemiseks lumehelbeid vaja. Ta püüab mõttes loendada, kui palju neid on. Nad võtsid seda täna koolis läbi. Neid nimetatakse lumekristallideks. Ükski kristall ei ole täpselt teise moodi. Kui palju neid lumekuulis võiks olla? Või aknal, pisikeses lumetupsus? (lk 10)
  • Tal on ikka veel seljas lühike seelik, küll vana, aga voogab nii pehmelt ümber reite ja tagumiku. Õhukesed sukad on luksus, mida ta endale lubab. Enamik riietub ilma järgi. Paksud sukkpüksid ja veel üks lisapaar, mille nad tööle jõudes tualetis maha koorivad. Elu on liiga lühike, et mitte ilus olla, mõtleb ta. Parem juba külmetada. (lk 11-12)
  • Tal käivad neelud hea raamatu järele, korraliku tellise järele, mis mõjuks vägevama ja tõelisemana kui elu ise. (lk 12)
  • Ta heidab voodisse ja suleb silmad. Ta mõtleb, et kui ta millelegi ei mõtle, on peas ilmselt kottpime nagu suures toas, kus on tuli kustutatud. (lk 12)
  • Jon paneb valmis järgmise vorsti. Need kuhjuvad ta kõhtu nagu palgid metsas, alati on võimalik veel üks sisse pigistada. (lk 14)
  • Jon läheb Vibeke autost pikuti mööda. Ta peatub, pigistab loosiraamatu põlvede vahele, riibub pagasiruumi luugilt lund ja pätsib seda kokku. Kuuli sellest ei saa, lumi on tuhkkuiv. Ta puhub selle käpikutelt ära, lööb kindaid vastamisi. Plaksud on valjud ja heledad. Krõbe külm teeb hääled nii lenduvaks. Kõik muutub lenduvaks. Nagu oleks ta õhumull, mis võib iga hetk õhku tõusta ja maailmaruumi hõljuda. (lk 19)
  • Kiiktooli kohal seinal on kolm ümmargust raami, mille sees on vana näopilt, seda tüüpi, mis äärest hajub, nagu hakkaksid fotod kustuma. Nurgas seisab õngeritv. Äkki on see lendõng, mõtleb ta. Möödunud aastal oli Vibekel kallim, kes tahtis Jonile lendõngepüüki õpetada. Meie, poisid, kahekesi, ütles ta, võttis maakaardi välja ja näitas, kuhu nad lähevad, osutas jõele, rääkis erinevatest võrendikest. Sealt saad suure purika, ütles ta. Ta vaatas Vibekele naeratades otsa. Aga siis ta lihtsalt kadus. Jon ei kuulnud neid isegi tülitsemas. (lk 21)
  • Vibeke läheb vannituppa ja vaatab ennast peeglist. Ta märkab üldmulje põhjal, et tal on olnud hea päev. Ta paistab rahulolev, energiline. Tasakaalus. Parema ninasõõrme juures vilgub imepisike kristall, ta pilgutab vastu. Minu väike õnnetäht. (lk 22)
  • Jon keerab ringi, mehel on käes kaks pruuni uisku.
"Käsitsi õmmeldud. Ma sain need isalt kingiks."
Mees sirutab uisud Joni poole, et poiss neid katsuks. Jon astub paar sammu lähemale ja puudutab plinki nahka sõrmeotstega, uisud vabisevad, vana mehe käed värisevad.
"See oli tookord suur asi," lausub ta. "Rauast tritsud, saapad käsitsi õmmeldud. Külas polnud kellelgi teisel säherdusi. Ma võitsin nendega Kalottløpet', sinna tulid poisid Rovaniemist, Utsjokist, Neidenist ja kaugemalt, venelased ka. Uisutasime Storvannet'l. Tuhat meetrit. Enne Stalinit ja Hitlerit ja seda kuradi ilmatut mäsu. Mustal jääl. See on enne lume tulekut, kui järv külmub haljalt." (lk 24)
  • Ei tea, mis kell võiks olla. On kolmapäev, kas ta ei pidanud telekast midagi vaatama. Tal ei tule meelde, mis see võis olla. Ta sätib hommikumantli ettevaatlikult õlgadele, läheb elutuppa ja vajutab sõrmepadjaga nupule. Muidugi. Ongi alanud. Inglise seep, ütles keegi tööl. Ja mis sest, ikkagi pakub keelelist naudingut ilutsev Briti ning mitte lahja ja labane Ameerika inglise keel. (lk 32)
  • Minu tädil on klaassilm, ütleb tüdruk. Tal oli lapsena komme lukuaugust piiluda ja ühel päeval torkas isa kruvikeeraja lukuauku, et rahu saada. (lk 35)
  • Klaasuste taga on pime, uksel on lahtiolekuaegadega silt. Vibeke näeb, et pani mööda. Raamatukogu on õhtuti lahti teisipäeval ja neljapäeval. Kolmapäeval suletakse kell kolm. Mul läheb ikka meelest, et see on väike koht, mõtleb ta. Ta pistab raamatud tagastuspilusse, lausa valus on vaadata, kuidas need kukuvad maha ja jäävad põrandale hunnikusse. Nagu lahkuda armsaks saanud inimestest. (lk 37)
  • Ta toetub seljaga vastu ust, süütab sigareti ega teagi kohe, mida peale hakata, värskelt duši alt tulnud ja puha. Ta saadab pilguga autot, mis lohiseb üle parkla külitsi lähemale. See keerutab üles lund; ta vaatab eri värvi pirne, mis kroonivad tivoli sissepääsu. Värvid eretavad tumeda taeva taustal, nagu näitaksid näpuga enda peale ja ütleksid, et siit on võimatu mööda minna. Meie aja karneval, mõtleb Vibeke. (lk 38)
  • Jon istub ühele voodile. Tüdruk istub teisele. Vaatab Jonile otsa. Seejärel heidab tüdruk päevatekile näoga Joni poole, kes näeb tema pilgust, et ta kuulab muusikat. Nad vaatavad teineteisele otsa. Jon tunneb seda kõhuga. Rong saabub suure mürinaga. Jon seisab keset rööpaid, rong tuleb joonelt tema poole, niidab ta kohe jalust, vedur on viie korruse kõrgune. See ei taba teda, vaid tõstab üles, viib kaasa. Ta istub rongi ees taskus ja kantakse minema, pehmelt ja õrnalt, tuul piitsutab silmi, aga see ei tee midagi, sest tema taga on rong ja ta nõjatuks nagu soojale, elusale loomale. (lk 39-40)
  • Vibeke läheb kasti juurde, kuhu saab pista mündi, et juhtida paar sekundit mingisugust hooba, mis roobitseb auhindu renni. Kastis on erinevaid asju, mitut värvi pastakaid, mille otsas on taskulamp; vanaaegse huulepulgahülsi koopiaid, mis on huulepulga täitmiseks, need on kullatud ja küljel on väike peegel; mitut sorti kelli ja läbipaistvaid plastkarpe, kus on siidsall ja lips. Asjad lebavad läbisegi kullakarva tsellofaanil. Väikesed lambid kastikaanes valgustavad paberit ise nurga alt ja panevad selle sillerdama. Tsellofaanil lebavad ka kirevad nipsukivid. Nipsukivid jätavad eemalt mulje, nagu oleksid kastis teemandid, mõtleb Vibeke endamisi naeratades. Ta pistab mündi pilusse ja püüab hooba huulepulgakoopia poole juhtida. Huulepulk hakkab just renni kukkuma, kui hoob üles kerkib. Renni kukub ainult viis nipsukivi. Vibeke paneb need taskusse. (lk 40-41)
  • "Kas võitsid midagi?" küsib ta suitsu süüdates. Vibeke võtab taskust nipsukivid. Need on peopesas. Iga kivi keskel on värviline propeller, mida ümbritseb läikiv klaas.
"Ma kaotasin ükskord oma lemmikkuuli ära," ütleb mees. "Kooli välisukse ette raske raudresti alla, võisin olla teises klassis. Seal see oli, nägin seda igal vahetunnil, seda oli täiesti võimatu kätte saada ja ma ei julgenud valvurit paluda. Oleksin tahtnud surra." (lk 42-43)
  • Vibeke, ütleb Vibeke endale, tule mõistusele. Mitte ometi tivolimees.
"Oli sul lõbus?" küsib mees tema ette seisma jäädes. Seejärel ütleb ta: "Rohkem ma täna neid kärutama ei pea." Ta lausub seda vaikselt ja vaatab Vibekele silma. Hetk otsekui avarduks ning omandaks suurema ja sügavama mõõtme kui see, milleks ta häälestatud oli. Vibeke vaatab mehe saapaid kõvaks tambitud lumel, libistab pilgu tumesinist kombinesooni pidi üles, märkab reiel kollast ilmaratast, vaatab edasi silmade poole. Ta mõtleb, et mehel on terane, läbitungiv pilk.
"Kas tahaksid tassi kohvi?" küsib mees. Naeratab uuesti. Vibeke tunneb, kui külm tal on, eriti jalgadel.
Mõtted peas vahetuvad nagu slaidid. Rändav tivolimees. Aga see on ainult kohv. Ta naeratab ja ütleb jah. (lk 48)
  • Mees sammub Vibeke ees sirge seljaga, märkab ta. See meeldib Vibekele, näitab kõrget enesehinnangut, mees tunneb oma väärtust. (lk 48)
  • Vibeke järgneb mehele vagunisse ja istub sinna, kuhu too viipab. Nad on elutoaosas, seal seisab hall laud ja rohelisekirju hoburauakujuline diivan. Kolmest küljest ümbritseb seda aken. Kardinad on ette tõmmatud, neil on kirevate papagoidega džunglimuster.
"Siin on nii avar," ütleb Vibeke, "see on ju lausa väike kodu. Ma ei mäletagi, millal ma viimati haagissuvilas käisin. Aga tõtt־öelda polegi inimesele rohkem vaja. See on minimalistlik ja funktsionaalne."
Ta tõstab pilgu laua kohale lakke. Sinna on kleebitud plakat, foto sinakasrohelisest taevast, mille keskel on oranž päikeseketas.
Mees seisab köögis ja vaatab kappi sisse, otsib pilguga, valgus tabab tema nägu alt ja tekitab silmade kohale varju.
"Selline avatud köögilahendus on super, saab osaleda suhtluses ja samal ajal süüa teha," lausub Vibeke.
"Meil on vist ainult lahustuvat kohvi," ütleb mees keedukannu vett lastes.
Vibeke vastab, et see sobib hästi. Paari lihtsa võttega saaks selle elamise päris kenaks kujundada, mõtleb ta, õmmelda toon toonis padjakatted, võtta eest need räiged, kriiskavad kardinad ning riputada asemele midagi ühevärvilist ja lihtsat, mis läbi kumaks. Ja koristada laest see jube plakat. (lk 50-51)
  • Mees istub teisele poole lauda diivanile, kummardub kohvikruusi kohale ja torkab nina sinna peaaegu sisse. Mm. Ta naeratab, nõjatub seina äärde patjadele ja aina vaatab Vibeket, vaatab ja naeratab, nagu ei ootaks midagi muud kui seda, mis on. Ah, kui hea, mõtleb Vibeke, olla niiviisi koos. Ta tunneb, et suudab vaistlikult aru saada, mis sorti mehega on tegu. Mida too vajab. Kuhu minna tahab. (lk 55)
  • "Noh, ega kõik päriselt nii roosiline ka ei ole."
Mehe hääl on soe. Vibeke tajub endal jälle tema pilku, nagu oleks see nii võimas, et suudab ta maast lahti ja lendu tõsta.
"Roosid polegi nii ohutud, nagu võiks arvata," märgib Vibeke. (lk 56)
  • Mees naeratab jälle. See on minu masti mees, mõtleb Vibeke. Tajub kehas, et see on tõsi, tunneb füüsilist tõmmet. Keha võib usaldada. (lk 56)
  • Jon paneb ukse kinni. Just praegu piinatakse kedagi kusagil maailmanurgas. Äkki on ka selles majas piinakamber, äkki on keegi seal vangis ja Joni ülesanne on ta üles leida ja vabastada. Ta ei tea, kust alustada. Ta avab teise ukse, mis paistab nagu kapiuks, aga on korraliku keeratava käepidemega. Ta leiab uksepiida kõrvalt lüliti ja paneb tule põlema. Ruumi kaldseina all on puust prill-lauaga vetsupott.
Ta joonistab potti pissijoaga ringe. Seal lõhnab teisiti kui kodus. Ta vaatab vett, kui seda peale tõmbab, ja talle turgatab meelde suvine valgus, kuidas ta lamab voodis ja vaatab aknast välja, kui taevas on lumivalge, ja tunneb, kuidas ta sinna hajub. (lk 58)
  • Mees küsib, millega ta tegeleb.
"Ma olen valla kultuurinõunik," vastab Vibeke. "Ma olen värskelt ametis, mul on toredad kolleegid ja tegelikult palju põnevaid ülesandeid, mille kallale siin äärealal asuda. Tähtis on teha tööd identiteedi- ja paiksustundega, et töötada vastu ääremaastumisele, ja kultuur on selleks sobiv meede." (lk 59)
  • Mees vaatab kardinat Vibeke kõrval. Vibeke tajub, et nende vahel on nüüd midagi. Tal on tunne, nagu lükkaks ta paadi vette, see hetk, kus paat naksatab liivast lahti ja muutub vees sulgkergeks. (lk 59-60)
  • Tüdruk paneb kastruli lauale ja kallab tassidesse kakaod. Nad istuvad teineteise vastas, joovad lurinal ja saavad ülahuulele helepruunid vuntsid.
"Kus te varem elasite?"
"Lõuna pool, aga pidime ära kolima."
"Kas sa käisid seal suures koolis?"
"Jah," vastab Jon.
Tüdruk küsib, kuidas seal sõpru saadakse. Jon mõtleb natuke.
"Ma ei tea," vastab ta, "see lihtsalt juhtub. Kas oma klassis või huviringis või kuskil pärast tunde Mina käisin rollimänguringis, aga nad etendasid ainult ajaloolisi näidendeid viikingitest ja nii. Mulle meeldib rohkem ulme." (lk 63-64)
"Jah, ema pidi ära tulema," ütleb Jon. "Ta oli liiga noor, et ennast siduda. Ma olin siis veel väga väike, nii et olen sellega harjunud."
"Ma olen sind koolibussis näinud," ütleb tüdruk.
Jon katsub meenutada, kas tema on tüdrukut näinud. Ta ei mäleta tema nägu, küll aga mäletab naeru bussi taga, ta on keeranud ringi ja näinud heledat pead tumedama kõrval; ta mõtleb, et heledapäine naerja võis ehk tema olla. (lk 64)
  • Mees jutustab ühest seigast tivolis. Vibeke manab ta silme ette, kujutleb, et nad on metsas, on suvi ja mees kõnnib pisut maad temast eespool, murrab mõne rao, pistab marja suhu. Seejärel keerab ta Vibeke poole ja naeratab. Aeglaselt, nagu aegluubis, mitu korda. Metsas puude vahel on häil, kus mehele kallab peale pimestavat valgust, nii et ta muutub Vibeke kujutluses valgeks laiguks, nagu vaataks ta päikesesse. (lk 66)
  • Ta seisab köögi akna all ja näeb, kuidas vastasmaja teeotsalt põikab sisse koer ja nuusib põõsaste tagant välja prügikasti. Peaaegu kõigil siin on säärane valge koer, valge mustade või pruunide laikudega. Nad jooksevad vabalt ringi; Vibeke ütleb, et tal on kahju neist, kes koeri kardavad, sest nad ei saa üldse välja. Koer kaob põõsaste taha ja ilmub nähtavale vaatevälja teises ääres, jookseb mööda sissesõiduteed edasi majaukse poole. Põleb ainult ukselatern. Koer ilmub laternavihku, on uksest paari-kolme meetri kaugusel. Uks ei avane. Keegi ei tule välja, ei kutsu teda, ei vilista. Koer sörgib edasi nurga taha, Jon ei näe teda enam. Mõni sekund hiljem ilmub ta välja teisel pool maja. Koer seisatab, tõstab jalga ja jookseb seejärel kergelt läbi tuhklume uuesti tee poole. (lk 69)
  • Ilmselt tundis Jon külma tõmbust, sest keerab näo ukse poole. Seal seisavad naine ja mees. Nad seisavad kõrvuti, käed rippu nagu vanal fotol. Äkki hakkavad nad liikuma, nagu käiksid patareidega.
Naine palub, et tüdruk hääle vaiksemaks keeraks, ütleb Jonile tere ja nad istuvad laua äärde. Jon saab aru, et need on tüdruku ema ja isa. Nad räägivad teineteisega rahulikult mingitest Jonile tundmatutest inimestest. Ema tõuseb ja toob kaks tassi, kuhu valab ülejäänud külma kakao. Ta annab mehele ühe ja joob ise teisest. Jon mõtleb, et nad on Vibekest vanemad. Näib, et neil pole mingit kiiret. Mehe juuksed on sassis. Emaga rääkides lehitseb ta põllumasinate reklaamprospekti. Tema käed on suured ja täitsa pruunid, kuigi on talv, mõtleb Jon. (lk 70)
  • Mehe pilk paneb keha surisema, annab Vibekele uut energiat. Kes on öelnud, et hallid silmad ei ole tulised, mõtleb Vibeke. Mees embab teda silmadega ja Vibeke võtab vastu. (lk 73)
  • Vibeke kallutab pead tahapoole, lükkab juuksed näolt, kohendab neid, vaatab mehele avali hingega otsa. Puhh. See läks napilt. Tal on hea meel, et tal õnnestus seda takistada. See ei tundu õige. Mitte veel, mitte siin. See on niivõrd ilus mees, et kui nad peaksid teineteisele anduma, siis mõnes säärases kohas, mis on nendega kooskõlas. Kohas, mis on selleks loodud. (lk 73)
  • Vibeke õhetab. Ta naerab, tunneb end ilusa ja rõõmsana. Õhetus mõjubki erutavamalt, mõtleb ta, sillutab teed edaspidiseks; ta näeb, et mees on tuld võtnud. (lk 73)
  • Jon vaatab seinale köögi ukse kõrval. Seal on lüliti kõrval paabulinnu pilt. See on tehtud mustaks värvitud puuplaadist, kuhu on linnukujuliselt naelad löödud. Joni silme ette kerkib Jeesuse käelaba, kuhu taotakse naela. Naelte vahele on tõmmatud eri värvi siidniiti. Linnu piirjoonel on palju kihte oranži. (lk 73)
  • Nii harva vast võib, mõtleb Vibeke ja hoiab klaasi, mida mees talle ulatab, samal ajal kui mees sinna viskit valab. Viski on kuldne nagu sula tuli. (lk 81)
  • Mees on end rahalugemise juurest sirgu ajanud ja vaatab Vibekele otsa. Tema pilk on läbitungiv ja mõistatuslik.
"Valmis," ütleb ta ja lööb käed heleda plaksuga kokku. "Nüüd kavatsen ma sõita kuhugi, kus on rõõmsat rahvast."
Vibeke ei olnud mõelnud, et võiks veel kuhugi sõita. Ta kujutleb neid vaimusilmas hämaral tantsupõrandal, mees hoiab teda tugevalt embuses ja sosistab midagi kõrva, häälitsused, pisiasjad. Et ta ise selle peale ei tulnud. Aga see näitabki ju vaid, et me vallandame teineteises võimalusi ja aitame teisel avaneda, mõtleb ta.
"Jah," ütleb ta ja naeratab, "see kõlab suurepäraselt." (lk 83)
  • Mees sikutab üle pea paksu villase kampsuni, nahktagi, vaatab ennast peeglist, kui mütsi pähe tõmbab. Tema silmad paistavad veel suuremad, kui juuksed enam nägu ei raami. Äkitselt ei taha Vibeke, et mees kaoks. Tema pilgus on miski, mille Vibeke peab välja selgitama, peab selle lähedal olema. (lk 83)
  • Mees vaatab talle süütevõtit keerates otsa. Tema pilk otsekui küsiks Vibekelt midagi, aga too ei taipa, mida. Vibeke naeratab talle, et ta end kindlalt tunneks. Ta soovib, et mees oleks pisut konkreetsem. Talle meeldivad inimesed, kes esindavad iseennast, sellistega on lihtne suhestuda. (lk 85)
  • Vibeke vaatab aknast teed, saadab pilguga lumeritvade helkureid. Öösel on maanteel autosid hõredalt, mõdeb ta. Kui tulla autoga pimedas lõuna poolt, võib jääda mulje, et keegi on inimtühjale teelõigule tänavavalgustid paigutanud. Alles siis, kui oled sõitnud mitusada meetrit mööda valgustatud teed, jõuad viidani, kust tee keerab külasse, ja näed, et siin tõesti elatakse. (lk 86-87)
  • Jon tunneb, et pilgutab silmi, pigistab silmad kinni ja surub neid rusikaga, püüab silmad pea sisse suruda. Kui ta surub need küllalt sügavale, siis äkki tilpnevad need peas ringi ega leia teed tagasi aukudesse, kust välja vaadata. Siis peab mul sünnipäev haiglas olema, mõtleb Jon, valge side ümber pea. Siis peab Vibeke pakid ja koogi sinna tooma. (lk 91)
  • Mida enam nad lähenevad kesklinnale, seda kõrgemaks muutuvad majad ja seda tihedamalt neid on. Tuleb poeaknaid ja neoontulesid, nad sõidavad mööda juuksurisalongist, kus Vibeke on hakanud käima. Sees on tuli ära lastud. Tema silme ette kerkib salongipidaja, tolle lühikesed läikivad juuksed ja rääkivad huuled. Tema veeniski Vibeket sõõrmesse kivikest panema. Ta serveeris seda nii, nagu oleks see ainuõige tegu. Rääkis raamide avardamisest, piiride ületamisest, samase ja erineva ühitamisest. Ta on erakordne kõnetalent, mõtleb Vibeke. Minu häda on see, et ma rääkides mõtlen, mis võtab aega, ega jõua kunagi kiiret vahemärkust teha. (lk 94)
  • Vibeke mõtleb, kui suur kergendus see on, et ta ei pea rääkima, vaikus nende vahel räägib enda eest. Talle meenub laulusalm, midagi sellist, et olla enda vastu aus ja muretu, kui venib paus. (lk 95)
  • "Kas ema ei ole sulle öelnud, et võõrasse autosse ei tohi istuda?"
Rääkides tuhlab naine rämpsu hulgas ringi.
"Miks ei tohi?"
"Kõik inimesed ei ole head."
Naine vaatab talle otsa ja naeratab. Hambad on tõesti üpris väikesed, Jon tahaks katsuda oma esihambaid, et võrrelda.
"Ema ütleb, et südames on kõik inimesed head." (lk 102-103)


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel