Karneval

Proosa

Kord, ühel karnevalipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni meega kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks linnuks, keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama, matsid hakkasid teda mõnitama, lapsed loopisid kividega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui jõkke hüpata. Ta ujus nagu kala, kuid vesi oli jäine, Scarron aga üleni higine. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud. (lk 216)
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see öö väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud hirmuga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja veiniojad asenduda vereojadega.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, lk 103

Luule

Tiigrid piiluvad tiikide kaldail, käpad külmas poris.
Ei olegi nii lihtne vastu talve taimetoitlaseks saada.
Üht raamatupidajat kroonitakse kuningaks.
Ta arvutab välja, mis kroon maksma läheb.
Pärast seda uputatakse ta vahuviinas.
Korraldatakse karneval, mille käigus neli neitsit jäävad
(ja jäävadki) rasedaks.
Kaugetest maadest tulevad delegatsioonid uudistama
nende kõhtude kasvamise kasutegurit.
Hiljem rajatakse sinna trampliinid ja korraldatakse hüppefestivale.

Artur Alliksaar, "Realistlik sügismüsteerium" kogus "Olematus võiks ju ka olemata olla", LR 9/10 1968, lk 51

Kirjandus

Maie Remmel, "Polüfooniline karneval". Tallinn: Eesti Raamat 1985