Maie Remmel

Maie Remmel (aastatel 1969–1976 Maie Valt; sündinud 20. mail 1940 Tallinnas) on eesti bioloog, teadusajaloolane ja luuletaja.

"Polüfooniline karneval"

Maie Remmel, "Polüfooniline karneval", 1985.

Nii nagu koletislik kala jahmatanud Joona
Läks sülgas välja oma kihisevast kõhust
Raatmaale lainerüüstes rannikule
Nii uni oma pehmest soojast kõhukoopast
Mu välja heitis halli varahommikusse
Puuasemele mille jalus nahistasid hiired

"Hommik", lk 5

Su suul on meele petlik naer:
ma oimetuna seista
võin hallil surnud taevalael,
kus tuulelippe heiskab
torm tunane.

Jah, mina, pilvilkõndija,
jah, mina, elusmaetu!
Sa imesid ei uskunud.
Üks naine poolekssaetu
on igal õhtul tsirkuses
ning teenib leivakõrvast.

"Hääletud monoloogid" 3, lk 7

Oh naine vaatame kord peeglist tõtt
Mis tõtt Ei ole tõde enam sinus
Tõeks saanud julma vale omaksvõtt
Ja nende silmist peegeldub miraažidena
See painav rõhk Hall vale Meelekatk
Ning päike laskub lubamatult vara looja

"Hääletud monoloogid" 5, lk 8

Tuul hõlmu lohistades tormas mööda vanu puid,
all jalge rägisedes murdus hapraid oksi;
seal korjas tüvede alt raage naisi naerutuid,
maas kumaras, kui päike nende silmi otsis.
Ristluudel tallas tuul ja tasa huilgas.
Ta naeris naisi nõtru läbilõikavalt ja külmalt.
...
Need naised, jalas kotad, silmade all nahakotid,
on kindlameelsed nagu murenevad müürid.

"Naised tuules", lk 10

Hoolimatult mõõtis teiste eluindu
Vandlist vaatetorni vaht luupäine luger
Silmad tühjad mõõdulindilt arve luges
Aeg sai mõnel surelikul täis vahkvalu laskis rindu
Võttis veres vikati ja elurohtu niitis
Kustus küünlaid kokkuhoidu ülemused kiitsid
Säästet vahast luger valada võis uusi eluküünlaid
Nagu rattas puuriorav pidas ühte sihti
Ei ta niitnud üleliia tihti
Plikad tänavalt said aega olla kuivetanud moorid

"Plikad ja luger", lk 11

Näed, su kätel on saatusejooni
ning su randmeis on rahutus.
Püüad linguga laule kui loomi,
tasud teekäija tursunud sooni,
unenägudes lahustud.

"*Vastu valgust on lehitud võrad...", lk 14

Hei, mõtted kui karvased loomad!
     Mets kuulatab hiirekõrvul.
Alles põgenedes sa hoomad,
     et see hiis oli täis miasme,
        mürgist udu ja halvavat auru,
et ta piilus ja pealt kuulas, et ta kuivanud tüvede kaudu
muutis sinugi sama puiseks. Nagu rabedaid surnud oksi
hoidsid tuulte sees sõlmiseid sõrmi

"*Ja see on siis püha hiis...", lk 15

Jää õõtsus täis õhumulle Oli värske veel rohekas
All koplis kees allikas Ning paekivist ääs oli alles
Olid padjad täis udusulgi Terve maja oli neid täis
Ning näljane kasuõde õhtuhämaras kosuvat näis
NING ISA KARASTAS RAUDA NING EMA EI LEIDNUD TÕTT
SIIS ME ISTUSIME LAUDA Pliidil auras pajatäis seakartuleid

"Leekide vaskised väravad" 5, lk 19

nad ruunasid ta
mäletan veel meeletuses märatseva sälu silmi
ta vikerkesta turbapruuni tumelillat
ning punetavat veresoonte võrku
ning lehmalikku nahka mustavalgekirjut
me õue kiviklibust mulda peksvaid kapju
ta karjus hirnudes
ta mässas rakendite vastu
ta ihkas igaveseks sälu vabadust
neid kaugeid metsakopleid turbamulla eripärast lõhna
vahus vett ja näkinurga karjamaade öid
oo looma salakavalust
ta ootas kannatlikult teda taltsutavat isa
siis tuhmilt hirnatas ning kapjadega rindu lõi
läks aega kuni isa teadvusele tuli
toodi arst
ka lapsed said kakaod
seejärel ruunaja

"Isa inkarnatsioon" 4, lk 24

Nad mööduvad öö kurvist, vaevalt teades,
et ühes majas ema süles hoiab nutvat last
ning annab talle endast nagu paju elumahla.
Ning tärkab ise, võrseid võsub.

Kord tuleb sügis. Vana naine nurmelt küpset vilja õsub
ning murdub kõrrelt. Kustub. Lakkab elamast.

"Isa inkarnatsioon" 7, lk 26

Pimedus on tihe, turvaline sein.
Nagu kummaliselt hele kala ujud läbi öö.
Suurtes pudelites käärib koduvein.
Seisab kell, ei tiksu ega löö.
...
Nagu maa su ihu piinles suvepõuas.
Soontes settib tahket jahedust.
Kui sa lepid, rohkem kannatada jõuad.
Kuula summutatud häälte nukrat mahedust.

"Põhjamaa pime öö", lk 28

Kui praguneksid seinad, põgeneksin küll ma.
Kuid seni lasen aknast alla niidi otsas loe,
maa õõtsatuste aega rikkis liivakellalt loen
ning unimagunate mustad seemneivad tuulde külvan.

Kas õõtsus maa või üksnes minu tool?

"Kui praguneksid seinad" 1, lk 30

Laps tihkus. Mõtlesin: ta on kui loom,
kes aimab inimeseks olemise ohtu.

"Kui praguneksid seinad" 3, lk 31

On liivaluited nagu ennast õõtsumisse unustanud maa...
On kumerad kui ennast seisma ehmatanud merelained.
Ning lendav liiv võib aegamisi lämmatada maa.
Ning seisvad liivalained võivad teha merehaigeks.
Liiv voolab sõrisedes läbi metsakalmistu.
Ma sõrmesoaga oma pulstund juukseid soen,
maa õõtsatuste aega rikkis liivakellalt loen —
ning igaveseks eluks endamisi valmistun.

"Kui praguneksid seinad" 7, lk 32

destilleeritud vesi on liiga puhas
sestap joojale saab temast mürk
jooge pilvede vett kurnake laukamärga
nõristage kraanist kloreeritud joogivett
kummarduge ojale kui olete luhas
otsige siniallikaid
ammutage mereveest kamaluga millimallikaid
nad on vereleeme sarnasest veest
jooge kruusidest karikaist kamaluist
jooge jooge meie januste eest
keset elu küberneetilist kiirendit
keset ülipuhast keemilist vett

"Joobugem!", lk 37

Maastik võib olla jabur.
Näen päikselist talveteed,
perved on hanges.
Lumeväljadel hoolikalt reas
valge kupliga laualambid.
Tee viib sillatu jõeni, seal ujub
lame laev nagu Valge Vaal.

"Maastik", lk 38

Linn suleb üksijärge õhuaknaid.
Ta pisut pelgab lõõridesse takerdunud keravälke
ning ruute põristavat kõuekõminat ning kaugeid öiseid pälke.
Linn ajab piksevardad turri nagu ehmund siil.

"Aastaring" 3, lk 43

Rebaserusked pihlade tarjad.
Küüvitsamarjad ja hundipiim.
Koovitajad on kogunud parve.
Tuul puhub puu otsas sokusarve.
Mina ei põgene siit.

"Aastaring" 6, lk 44

Sügis tuleb hiljukesi
ruugeil juukseil pärjad
ploomidest ja pihlamarjust,
huulte vahel ihar kirss,
silmad luitunud ja märjad,
kulmukarvuks tuulehirss.

"Aastaring" 7, lk 45

Sügis süütas suure linna.
Tuules talve tuhavalget.
Mere serva muulile
täna tahaksin ma minna,
lasta õhku õhupalle,
õhutada emakalu
emakalad olema.

"Aastaring" 8, lk 45

nii nagu üksik automaadivalang
ööd laiska läbistab see mälestustepalang

"Ükskõiksus südamete haavu armistab" 1, lk 46

Sa tõused voodist nagu narrilaevast
ja jõuad hommikute hiirjalt halli uttu.
Sa põlvi nõtkutad ning tõstad silmad vastu tühja taevast.
Ei ole ainsatki, kes hooliks teise salavaevast.
Ükskõiksus südamete veritsevaid haavu armistab.
Sa tõused voodist nagu narrilaevast.

"Ükskõiksus südamete haavu armistab" 3, lk 47

     AEG — TIIBADEGA KELL
MIS LENDAB LINNA KOHAL
ning laskub raskelt läbi linna katuste
  ning läbi lagedest ja lagipeadest
    ta tuksub tasakesi südameis
kui lind ta lendab üle lumelagendiku
  ja keset lagendikku kähisedes karjatab
    on aeg kui tiibadega kell
kui kellukestest lõhestatud pendel
  mis õõtsub aeglaselt ja ähvardavalt
    mis kilisedes külvab unustust
kui lendab üle lumelagendiku
  ning üle kevadvete kohina
    ning üle suve sumbe õhu
      ning üle punastuva sügise
        ning üle lumivalge talvemaastiku
kuu kohal pilvis — tiibadega kell

"Ükskõiksus südamete haavu armistab" 4, lk 48

"К. E. v. Baer ja darvinism"

Maie Valt, "К. E. v. Baer ja darvinism. Etüüd arenguideede draamast bioloogias". Valgus, 1977.

On leigemeelseid inimesi. On õletulena põlemapahvatavaid ja kustuvaid. On talitsetud kirgedega inimesi: kui neil meeli lummav tundepalang kord süttib, jääb see hinge kui ravimatu haigus — varjatult, kuid vääramatult. Keerulises elumängus muutuvad sellised inimesed tihtigi dramaatilise siseeluga isiksusteks. Mõnedki neist saavad kirjanduslike kangelaste prototüüpideks. (lk 11)
Baerile on õpetus looduslikust valikust vastuvõetamatu, Baerile on darvinismi materialistlik hingus vastuvõetamatu, väitis Haeckel. Ta ei teadnud või ei tahtnud teada, et Baerile polnud vastuvõetamatu mitte niivõrd Darwini "Liikide tekkes" esitatud õpetus looduslikust valikust, kuivõrd Saksamaal 19. saj. keskel levima hakanud vulgaarse materialismi vaim, mida õhkus kohati ka Haeckeli töödest. Baerile oli vastuvõetamatu hoopis midagi muud — Haeckeli biogeneetiline reegel. Sellepärast "Organismide üldine morfoloogia" Baeri nii väga ärritaski. Muudesse darvinismi ideedesse suhtus Baer tavalise teadlasele omase rahuga. (lk 21)
Evolutsionisti võis huvitada see, miks kaelkirjakul on pikk kael, ja ta seletas selle evolutsioonilist teket ühtede või teiste eelistega, mis pikk kael täiskasvanud kaelkirjakule annab (saab kõrgetelt puudelt paremini lehti süüa). Kuna kaelkirjakute füsioloogiat polnud siis veel uuritud, ei teadnud evolutsionistid, et pikk kael on kaelkirjakule suuremaks nuhtluseks kui eeliseks: aju on südamest nii palju kõrgemal, et südamepump vaid vaevalt-vaevalt jõuab aju verevarustust normaalseks elamiseks vajalikul tasemel hoida. Kaelkirjakud elavad pidevalt teadvuse kaotuse piiril, ütlevad meie päevade füsioloogid. (lk 43)
Baer valis uurimismaterjali nii, et see annaks võimalikult ülevaatliku ja tervikliku pildi kõrgtaksonite taset puudutavate morfoloogiliste (võrdlev-embrüoloogiliste) seaduspärasuste kohta. Darwin valis sellise uurimismaterjali, mis pakkus rikkalikke andmeid liigisisese muutlikkuse kohta. Juba ainuüksi niivõrd silmatorkav erinevus uurimismaterjali valikus lubab oletada, et erinev uurimismaterjal surus kummalegi peale erineva järeldamisvõimaluse — Darwinil liigi tasemel, Baeril kõrgtaksonite tasemel. (lk 45)
Bioloogias puudub niisugune loogiliselt sidus mõttelaad, mis on omane täppisteadustele. Bioloogilist mõtet iseloomustavad arvukad hajali olevad üksikkontseptsioonid, mille vahel puuduvad matemaatiliselt tõestatud kindlad loogilised sillad. (lk 49)
... nii napi mahuga kui keskaegne teoreetiline mõte oligi, soosis ta siiski füüsikalise maailmapildi sugemeid, taunides samas bioloogilist. Õigupoolest aheldas ta viimase piibliloo ning mõnede nuditud Aristotelese-ümberjutustustega ehitud Prokrustese sängi (kui jutt puutus filosoofilisemasse) või jättis ta kas või habemeajajatest tohterdajate ja saagiahnete meresõitjate hooleks (kui tegemist oli praktikaga). (lk 79)
... kujunev füüsikaline maailmapilt sulatas endasse teadmisi bioloogilistest organismidest väga kaugete asjade kohta. Keskse tähendusega olid astronoomilised harrastused ja maisemad mehhaanika seadused. Mõisted nagu jõud, inerts, trajektoor polnud seda laadi, mis nõuaksid mõtisklusi bioloogiliste organismide üle. Polnud seda vedru, mis taevase või maise mehhaanika ideedekellavärgi oleks sättinud bioloogiaga kaasa tiksuma. Kunsti sidus bioloogiaga inimene ise — renessansiajastu kunsti keskne objekt ühelt poolt ja bioloogiline objekt teiselt poolt. Renessansiajastul oli kunst bioloogilise maailmapildi murrangu tegurina olulise toimega. (lk 80)
Geomeetriata poleks Leonardo da Vincist saanud ei perspektiiviõpetuse edasiarendajat ega morfoloogi. Geomeetria lisas ta ruumitajule esialgse teoreetilise korrastatuse. (lk 85)
Keemia loengud meeldisid noorele Darwinile, kuid anatoomia tundus äärmiselt igavana. Anatoomialoengud ei ole tõesti köitvad. Põnevamaks võib osutuda anatomeerimine — laipade lahkamine, kuid selleks tuleb ületada teatud psüühiline barjäär — üle saada esialgsest vastikustundest. Selle barjääri taha jäigi Darwin pidama, hiljem aga oli tal põhjust seda kahetseda. Anatoomia vähene tundmine oli talle tõkkeks teel mitmetegi bioloogiliste küsimuste juurde. Tähendas ju möödunud sajandi bioloogiale võrdlev anatoomia umbkaudu sama mis meie sajandi bioloogiale geneetika või ökoloogia. (lk 94)
Teadlased on tundlikud baromeetrid, madalrõhkkond paneb nende emotsiooniosutid närviliselt võbisema. (lk 109)
... nii Baer kui Darwin heitsid mõlemad pilgu looduse toidulaua ümber tunglevatele arvukalt siginud järglastele. Seejärel läksid nad oma järeldustega teine teist teed. Baer hakkas uurima, kuidas seda toidulauda kaetakse, jälgima looduse majapidamise põlde ja aitu. Nentis, et need, kes toidulaua ääres alustavad, satuvad enamasti ise lõpuks toidulauale. Orgaaniline aine ringleb. Darwin jälgis neid, kel õnnestus suguküpseks saamiseni toidulaua äärde jääda. Leidis, et nad annavad palju tublisid järglasi, kel on jõudu toidulaua äärde trügimiseks. Nemad annavad oma pärilikud omadused edasi, teised mitte. (lk 145-146)