Õhuaken

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Samuti nagu kümmekond aastat varem haige ja vana poeet Ševtšenko, tulnud tagasi pagendusest ning haaratud kirglikust tungist omaenda töönurga järele, kujundas paberil oma tuleviku "onnikese" plaani, eraldades seal koha nii kamina jaoks kui ka "elava natuuri" jaoks, ning paigutades kõik nõnda, kuidas ainult kunstnik võis teha — köök ja vöörus lõunasse, töötuba aga põhja poole —, targutles Ilja Nikolajevitš armunult oma esimese kooli projekti kallal ja kaalus samuti iga elulist pisiasja. Õhk, õhk! Ta ei unustanud iialgi õhku, — ja plaanile ilmusid akende piirjooned, kus õhuaken selguse mõttes oli joonistatud kaks korda: suletud kujul ja pärani lahti. Egas kõigil kaupmeeste kahe- või kolmekorruselistel elumajadelgi — kuid milleks rääkida neist — isegi mitte kõigil kubernerilossidel selles kubermangus polnud neil aastail veel õhuaknaid. Seda märkimisväärseni oli Uljanovi projekt. Ta ei unustanud ka kõrvalhooneid, puukuuri ja käimlat koos kivitatud teeradadega nende juurde, et lapsed sügisel jalanõusid poriseks ei teeks. Imetlusväärne asi! (lk 44-45)