Tarass Ševtšenko

Tarass Ševtšenko (9. märts 1814 (vkj 25. veebruar), Morõntsi, Kiievi kubermang (tänapäeval Tšerkassõ oblast) – 10. märts 1861, Peterburi) oli ukraina prosaist, näitekirjanik ja luuletaja, etnograaf ja kunstnik, tänapäevase ukraina kirjanduse rajaja.

Luule

Kuis möirgab võimas Dnepr ja voogab;
tuul kurjalt undab laial veel
ja tõstab kõrgeid laineid hooga
ning pajud maani muljub teel.
Kuu vahel pilvest välja põikab,
ta pale kaame jälle kaob
kui paat, mis laineharju lõikab,
kord kerkib, kord taas alla vaob.

Tarass Ševtšenko, "*** Kuis möirgab võimas Dnepr ja voogab" (1837), tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar" (1961), lk 5

Pöördun ümber: tagujalul
ratsu kerkib kaljult!
Istub ratsameeski ratsul;
küll on kuub sel mehel!
Kübara asemel kolbal
on vaid mingid lehed.
Hobu hullab - nüüd... nüüd hüppab
üle jõe... veel pisut...
Mehel õieli on käsi
just kui võtta isuks
tervet ilma. Kes see on siis?
Astun lähemale -
kaljusse on taotud kiri,
et Esimesele
Teine selle püstitanud.
Nüüd mul kahtlust pole:
just seesama Esimene
lõi Ukraina risti,
Teine aga vaese lese
tappis kogunisti.
Röövlid! Röövlid! Inimsööjad!
Kas vähe siin sõite,
riisusite! Mis te kaasa
teise ilma saite?
Raskeks, raskeks läks mul süda
nagu loeksin praegu
taas Ukraina ajalugu,
meenutades aegu...

Tarass Ševtšenko, "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 132-133

Vaikis laul; taas üles vaatan:
katab halli taevast
valge pilv. Ja just kui metsloom
pilves uluks vaevast, —
Pole pilv see — valged linnud
parves kogunevad
sünge vaskse tsaari üle,
kurvalt häälitsevad:

"Ka meiega, verejooja,
ühte seob sind ahel!
Hirmsa kohtu ees me sinu
ja Jumala vahel
seisame, ei näe sa Loojat.
Paljalt kihutasid
meid Ukrainast, näljastena
lumes surra lasid
võõral maal; ja meie nahad
purpurmantliks tehti
soontest niidiga su käsul —
just see rüü sind ehtis,
kui rajasid linna! Käi nüüd
kirikuis, paleedes!
Ilutse, vereimeja!
needus sulle, needus!"

Tarass Ševtšenko, "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 134

Vabu kahureid ei kuule
kõmavat Ukraina.
Ei isa Ukrainas hakka
surnuks pistma poegi
au ja vabaduse nimel —
talle need ei loegi
Ei, ta poputab veel lapsi,
et siis maha müüa
neid moskaalidele tapaks —
sakslastele süüa.
Eks ju seegi leseveering
toeta troonialust!
Olgu, vend! On meie osaks
naerda, nutta valust.

Tarass Ševtšenko, "Gogolile", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 139

Maailmas on vaid üks Ukraina
ja Dneprit ka ei leidu teist;
kuid teid — teid ahvatlevad aina
muud maad: te otsite vaid neist
nii hüvesid kui pühi aateid.
Ja priiust! Priiust! Vennameelt!
Te tassite küll vabu vaateid
ja suuri sõnu võõralt teelt
Ukrainasse, ent üksnes keelt
te kulutate. Teete kisa,
et pole loonud Taevaisa
teid valskust teenima! Mis sest!
Te ikka koolutate selga!
Maaharijat, vaest ligimest,
te ikka nülgida ei pelga.
Ning juba arvategi heaks
taas minna saksa vaimuvainult
tõevalgust tooma!... Puudub ainult,
et kogu krempli kaasa veaks,
mis riisutud on meelevallas —
siis küll teid taga nutma peaks
me pühad mäed, lai Dnepr ja kallas!

Tarass Ševtšenko, "Surnud, elus ja sündimata kaasmaalastele", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 161

Rämps, orjad, Moskva kõnts ja sopp,
Varssavi pühkmed on te panid
ja hetmanid ja atamanid!
Miks on küll viimne kui holopp
nii ülbe õnnetus Ukrainas?
Et taltsalt käite ikkepainas,
veel taltsamalt kui isad, eks?
Neid, juhtus, sulatati rasvaks,
nüüd aga nahka, et see kasvaks,
teilt nülitakse rihmadeks.

Tarass Ševtšenko, "Surnud, elus ja sündimata kaasmaalastele", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 165

Kiitlete, et kord ka Poola
murdis teie uljus!
Õige, ent kui Poola langes,
teidki lömaks muljus!
...
Võitles viimseni Ukraina,
väsis kogunisti.
Hullemini poolakastki
poovad teda risti
omad lapsed. Nagu õlut
verd ta rinnast joovad.
Hooplevad, et nüüdisaegset
vaimutuld nad toovad
ema silmavalgustuseks —
püüdes igakanti
kaasa viia kidakeelset
ja pimedat santi
sajandi ja sakslastega...
Tubli! Viige aga!
Las näeb ema, mis on uutel
lastel hinge taga.

Tarass Ševtšenko, "Surnud, elus ja sündimata kaasmaalastele", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 166

Ununevad ammuaegsed
häbistavad haavad
ning Ukraina au ja kuulsus
taas elusaks saavad,
jälle kirgas koiduvalgus
lööb särama meile...
Kaelustage üksteist, vennad,
on mu palve teile!

Tarass Ševtšenko, "Surnud, elus ja sündimata kaasmaalastele", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 167

Ükskõik on mulle, kas ma eales
saan kodumaale või ei saa.
Kas mõtleb keegi veel mu peale
või unun võõrsil lumes ma —
ükskõik see minule on ka.
Ma orjana ju kasvanudki,
ei leina oma rahva nuttki,
kui lõpeb orjuses mu piin,
kui endaga kõik kaasa viin
ja jäängi unustusse aina
ma meie toredas Ukrainas —
ei olnud mulle kohta seal.
Ei ütle pojale vist: "Palu!"
küll mitte ükski isa eal:
"Et palu tema eest, kes valu
Ukraina eest on kandnud ju."
Ükskõikseks jätab seegi mu,
kas lausub palvet poja suu.
Ükskõik ent see ei ole mulle,
et suigutanud magama
õel röövlijõuk on kodumaa
ja heitnud oma ohvri tulle.
Oo, siin ükskõikne pole ma!

Tarass Ševtšenko, "*** Ükskõik on mulle, kas ma eales...", "Kasematis" III, tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 183

Ning raske mõte rõhub rinda;
ei maeta mind Ukraina pinda,
ei sõpru armastada ma,
ei elada seal enam saa.

Tarass Ševtšenko, "*** Nii ränk on vangis — ehkki näinud...", "Kasematis" X, tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 194

Ma Loojalt andeks palun üha.. .
Nii kalliks, kalliks teda pean,
Ukrainat vaest, nii põues kannan,
et püha Jumalatki nean
ta eest ja hinge ära annan!

Tarass Ševtšenko, "Unenägu" ("*** "Minu mäed, mu künkad kõrged..."), tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 202

Ja hallpea härdalt nutma hakkas
ning hoopis sulges piibligi.
Käis kongis ringi, muremõttes
siis ohkas pingil istet võttes:
"Misjaoks, misjaoks ma ometi
Ukrainat armastasin nii?"

Kui palvusele hüüdes kajas
suur tornikell, end püsti ajas
ka vana munk; põsk nutumärg,
lõi risti ette, võttis saua ...
Siis kirikus, käes roosipärg,
Ukraina eest ta palus kaua.

Tarass Ševtšenko, "Munk", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 210

On kohutav, on õudne saatus
nii rännata kesk kõrbemaid!
Ent õudsem elada Ukrainas,
kõik kuulda, näha — olla vait!

Ukrainast eemal, kodunt kaugel
näed tõelust nagu uneraugel:
nii õnnelik ja vaikne stepp,
mäenõlvad, nende vahel Dnepr
kui laps, kes kosub piimast aina.
   Küll säreleb, küll väreleb
   tema voos Ukraina.
   Tema kaldail suured haljad
   külad rahvarikkad,
   rõõmust kajab iga maja
   alati ja ikka.
   Tõesti see võiks olla tõelus,
   kui panide õelus
   jäljetult kord kaoks Ukrainast...

Tarass Ševtšenko, "*** Ma võõrsil kasvasin, ja pea...", tõlkinud Jüri Šumakov. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 239

Koduteed on kasvand umbe,
läinud okkaliseks.
Küllap pean Ukrainast lahku
jaama alatiseks.
Ei ma pääsegi vist iial
koduradadele?
...
Oo Issand!
Lase kordki mind sa
näha mu rõhutud rahvast
ja Ukraina pinda!

Tarass Ševtšenko, "*** Koduteed on kasvand umbe...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 272-273

Ma paradiisis muud ei palu,
kui väikest taret keset salu
mu Dnepri kaldal kingu peal,
et kas või surra saaksin seal.

Tarass Ševtšenko, "*** Hardad palved lugemata...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 283-284

Sa hävid, hukka saad, Ukraina!
Ei jälgegi jää maa peal sust.
Kuid ükskord oli toredust
ja rikkust küllalt suil Ukraina!
Mu süütu maa! Miks Issand aina
sind nuhtleb nõnda raskelt nüüd!

Tarass Ševtšenko, "Hoosea", ptk XIV, , tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 315

Välislingid