Miraaž
Proosa
[muuda]- Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev meri kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus peeglite reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu seebimull. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "miraažiks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid haid, harjusid nad nende müsteeriumidega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad õhtul ei märganud imelisi tukslevaid tähti. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning silmapiir muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus.
- William Golding, "Kärbeste Jumal", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 49
Luule
[muuda]Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraaž.
Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
- Artur Alliksaar, "Janud" 6, rmt: "Päikesepillaja" (3. tr 1997), lk 46
