Õhupall

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paul Klee, "Punane õhupall" (1922)

Proosa[muuda]

  • "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab?"
"Mina," vastas Puhh.


  • Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada. (lk 32)
    • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010


  • Ta oli seapõie täis puhunud. Sellest sai pisike õhupall ja Papa sidus selle otsa kõvasti nööriga kinni ning andis selle Maryle ja Laurale mängimiseks. Tüdrukud said seda õhku loopida ja käte vahel teineteisele visata. Seda võis ka vastu põrandat põrgatada. Kuid seasabaga sai veel rohkem nalja kui õhupalliga. (lk 12-13)