Nadine Gordimer

Nadine Gordimer (20. november 1923 Springs – 13. juuli 2014 Johannesburg) oli Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1991. aastal. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "July rahvas" Riina Jesmini tõlkes. 1981. aastal ilmunud romaan lisati Lõuna-Aafrika Vabariigis kohe keelatud teoste nimekirja.

"July rahvas"

Tsitaadid väljaandest: Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010.

Naine oli mehele naeratanud nii, nagu ta ikka naeratas, kui mees temast ette tormas ja tegi, mida hing himustas, näidates oma seda külge, mis paariselus maha surutakse. (lk 12)
Tal oli üks raamat - möödaminnes kaasa haaratud paks pehmes köites romaan, mis oli ammuaegu ostetud ja tänini läbi lugemata: Manzoni "I promessi sposi", tõlkes "Kihlatud" - võib-olla ootas see just sellist hetke. Maureen ei tahtnud raamatut lugema hakata, sest mis saab siis, kui ta selle läbi loeb? Rohkem raamatuid ei olnud. /---/ Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada. (lk 32)
Humaansed tõekspidamised (nagu kõik teised, nii pidas ka Maureen enda omi lõplikuks) sõltusid sellest, kuivõrd usuti inimestevaheliste lähisuhete absoluutsusse. Kui kõik inimesed ei koge emotsionaalset rahuldust ja rahuldamatust ühtemoodi, kuidas saab siis rääkida vajaduste võrdsusest? Seda emotsionaalset absoluuti oli hirmutav ja ohtlik mingiski mõttes avatuks pidada; ajukaalujad, need, kes võtavad endale jumaliku voli hinnata moraalset otsustusvõimet juuste käharuse põhjal ja kontseptuaalseid võimeid huulte suhtelise lopsakuse alusel - nemad hoidsid silmad lahti ja ruttasid ära kasutama kõike, mida andis nõnda väänata, et neid uskuma jäädi. (lk 63)
Seal, kus igas majapidamises keerleb inimtegevus iga päev ühesuguste toimingute ümber, ei tähenda see, et sind nähakse, tingimata, et sellest välja tehakse. Kõik olid kõigile tunnistajaks ja see tingis erilise diskreetsuse. (lk 64)
Maureen ei tahtnud enam näha oma äravisatud toredusasju siin, kus need eraldasid Julyd teda ümbritsevate inimeste elustiilist, nii nagu ta polnud neid näha tahtnud ka seal, kus need eraldasid Julyd tema elustiilist. (lk 65)
Esimene loom korralikult kokkunöörituna käe külge kinnitatud, laskus mustanahaline poiss kükakile ja jäi ootama, et teine siga hinge heidaks. Bam viipas, et ta kõrvale astuks, ja tulistas seale pähe. Looma noored luud olid nii haprad, et kärss lendas tükkideks. See oli jube: verd nuttev ja veresegust tatti nõristav verine seanägu; puhas surm aseptiliselt püssiõli järele lõhnavatest kroomitud torudest. Metslindudel (keda Bam tavaliselt küttis) polnud õiget nägu; veretu nokaga ja lihatu kõhn luine esteedipea, tükike sarvetaolist nahka, silmalaud kui käkrus paber - pärlkana nägu ei paista surnult kuigivõrd teistsugune kui elusalt. Sodiks lastud seanägu ripnes ja sellest tilkus verd kogu tee onnideni, kus lihahankija roll kinnistus Bamile kui seisund. (lk 75)
Üle aastaaegade ulatus pikk mehetaolek; see laotus üle külviaja ning saagikoristuse, vihmaste suvede ja kuivade talvede ning vaheldus - eri aegadel, ehkki kõigil enam-vähem samade vahemike järel - üürikese ajaga, mil mees kodus oli. Ehkki July naine töötas ja elas teiste seas nagu tavaliselt, polnud ta praegu tsükli tolles järgus, mille sundisid kõigile peale looduse väest tugevamad imperatiivid. Päike tõuseb, kuu loojub; raha peab tulema, mees peab minema. (lk 80)
Bam rebis lehe ühelt tualettpaberirullilt, millega naisel oli meeles olnud neid varustada, ja läks põõsaste vahele. Temast jäi maha higise une lõhn; linnas polnud naine teadnud, kuidas mees lõhnab (armatsemise higi oli teistsugune ja vastastikune). Dušš ja vann võtsid mõlemalt võimaluse teist sel kombel tundma õppida. Maureen polnud iseennastki tundnud - lõhnu, mida võis eritada tema enda keha. Saviseintes polnud aknaid, mida valla lüüa, et mehe hapukat lõhna välja lasta. Ihu, mida Maureen oli voodis nii tihti keelega hellitanud - kogu aeg oli see olnud substants, mis tootis seda. (lk 98)
Bami rinnas polnud hirmu - oli veendumuse tinaraskus. Pealik tahtis, et nad edasi liiguksid; /---/ Käsib neil ära minna. Miks peaks pealik neile ütlema, kuhu? Tema polnud neid siia kutsunud. Lai käeviibe; kohti, kuhu minna, on küllalt. Ja see polnud nende, vaid kultuurrahvaste komme; kui valge farmer talu ära müüs või suri, ütles järgmine omanik seal sündinud, seal elavatele ja töötavatele mustanahalistele lihtsalt: minge. (lk 99)
Nende meelest kirik või koolimaja - seda laadi elukondlik rajatis, pigem "hoone" kui suur onn tänu telliskonstruktsioonile ja neljakandilisele kujule, mille kohta Bam oli kord loengu pidanud ("Aafrika külaarhitektuuri vajadused ja vahendid"). Mitte iga kogukond ei saanud endale lubada plekktorni või teravatipulise katusega väliseeskoda, mille olid ette kirjutanud esimesed misjonärid - ilmselt ei saanud Jumal musta mehe ümaras majas elada. (lk 102)
Kui teda [Julyd] leebelt tögati, oli tal kombeks nimetissõrme vastu pöialt hõõruda. Nägu laia naeru täis: Igaüks armastab raha. Muidugi — Shylocki žest nii vaeselt mehelt, et linnas polnud tal pakkuda muud kui naela omaenda ihust, ja võita midagi muud peale raha; raha teenrile tuttavates kerjuslikes nimiväärtustes. (lk 103)
Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik - Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
Maureen õmbleb poja lühikeste pükste lahti tulnud palistust - hea vastupidav Woolworthi kraam, nad ei riietunud kunagi peentesse Ameerika stiilis vabaajarõivastesse, mida osteti jõukate valgete poegadele, ega tillukeste härrasmeeste kodanlikesse ülikondadesse, millele raiskasid raha vaesed mustanahalised. (lk 145)
Maureen jookseb: usaldades end kogu eluaja vältel maha surutud usaldusega, virge nagu üksildane loom aastaajal, mil ta ei otsi paarilist ega hoolitse poegade eest ning elab vaid oma üksildase ellujäämise nimel, olles vaenujalal kõigega, mis nõuab vastutust. Ta kuuleb ikka veel mürinat nende ja nonde puude taga ja jookseb sinnapoole. Ta jookseb. (lk 147-148)

Välislingid