Ülikond

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
May Wilson Preston, illustratsioon Scribner Magazine'is 1915

Proosa[muuda]

  • "Teie Eminentsi võidakse ära tunda."
"Isegi sellises riietuses?" küsis Mazarin.
Ta tõstis mantli, mis lamas tugitoolil. Selle all oli täielik helehall ja granaatpunane aadlikuülikond hõbedaste tikandustega.
"Kui Teie Eminents end maskeerib, muutub kõik lihtsamaks." (lk 502)
  • Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus. (lk 34)
  • D'Artagnan haaras Athose käed.
"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)


  • Maureen õmbleb poja lühikeste pükste lahti tulnud palistust - hea vastupidav Woolworthi kraam, nad ei riietunud kunagi peentesse Ameerika stiilis vabaajarõivastesse, mida osteti jõukate valgete poegadele, ega tillukeste härrasmeeste kodanlikesse ülikondadesse, millele raiskasid raha vaesed mustanahalised. (lk 145)
    • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010


  • Tegemist oli mugava tviidülikonnaga, mille värv ja muster olid pisut silmatorkavamad kui Wimsey endale harilikult lubas. Kuigi seda sobis ka linnas kanda, õhkus sellest siiski kerget mägede ja mere meeleolu.
"Ma tahan jätta küll sundimatu, kuid mitte mingil juhul pealetükkiva mulje," jätkas ta. "Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma mõtlen siiski, kas poleks nõrk tumepunane triip olnud ikkagi parem, kui see silmapaistmatu roheline."
Paistis, et soovitus ajas Bunteri segadusse. Saabus vaikus, mille kestel Bunter toda nõrka tumepunast triipu endale ette kujutas. Kuid lõpuks näis, et tema mõtetes võbisevad kaalukausid jäid kindlalt paigale.
"Ei, milord," lausus ta otsustavalt. "Minu meelest ei oleks tumepunane parem. Huvitav — seda küll, aga hoopiski mitte nii sõbralik, kui ma nõnda väljenduda tohin." (lk 26)
  • [Peter Wimsey Bunterile:] "Kas sa oled ikka kindel, et oled kogu uudsuse eemaldanud? Ma ei salli uusi riideid."
"Olen selles täiesti veendunud, milord. Kinnitan teie lordlikule kõrgusele, et see ülikond näeb igas suhtes välja nii, nagu seda oleks mitu kuud kantud." (lk 26)


  • Kui elasime Kaupmehe tänaval, siis puhastas ja pressis Ruut oma riideid ikka köögilaual. Ühel päeval helises uksekell. Noorevõitu naine seisis ukse taga, kaks paari pükse ja pintsak käsivarrel, ning palus need rätsepmeistril ära pressida ja puhastada. Vaatasin segaduses talle otsa ja vastasin:
"Teil on vist aadressiga eksitus, meie majaski ei ela rätsepat."
"Aga siin ju pressitakse ja puhastatakse ometi ülikondi, meie aknast on näha," käidi mulle peale.
Siis taipasin. Ruut pressis jälle parajasti köögis pükse. Kõigest jõust tõsiseks jäädes laususin:
"See rätsep korrastab ainult oma riideid."
  • Mari Möldre, "Eesriie avaneb". 2. trükk. Tallinn: Eesti Päevaleht; Akadeemia, 2010, lk 352


  • Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)

Luule[muuda]

...Oli kord siin nõudlik koolinõunik,
olid postijaam ja voorimees.
Sõitis voorimehel koolinõunik,
sõiduk peatus väikse kooli ees.

Ja siis "kooli katsuma" ta astus,
hallis ülikonnas mees, pedant.
Päike rannakõrkjatesse laskus
ja jäid vaikseks lossipark ja rand.

  • Helgi Muller, "Koolinõunik Ernst Enno", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 9