Madis Jürgen

Madis Jürgen, 2016.

Madis Jürgen (sündinud 9. juunil 1962) on eesti ajakirjanik.

"Rindeoperaator Ivar Heinmaa"

Tsitaadid väljaandest: Madis Jürgen, "Rindeoperaator Ivar Heinmaa", 2014.

• Üksildases Soome raudteejaamas - sellises, kus pole ootepaviljoni, vaid ainult kerge katusealune, kõnnib prillidega, pikk, kõhetu mees ja suitsetab.

Ta võtab taskust telefoni, helistab raudteeinfosse ja uurib, millal sõidab jaamast läbi järgmine rong.

Infokeskuse neiu ütleb kellaaja ja kõne lõpeb.

Paar kuud varem oli sama mees - Soome tuntud ajakirjanik Hannu Väisänen - helistanud sõber Ivar Heinmaale Eestisse. Tänanud ühiste videolugude eest, mida nad kümne aasta jooksul sõjakoledustest üles olid võtnud.

"Minu töö on tehtud," ütles Hannu.

"Hannu, mis sa räägid, küll me teeme veel ägedaid asju!" vastas. Ivar.

"Еi, sõber," ütles Hannu.

"Hannu, ära nüüd jama!"

"Ei, ei, ei!" Hannu oli endas kindel. "Minuga on lõpp!"

See oli Ivari ja Hannu viimane jutuajamine, kevad 2001.

Nüüd on Hannu raudteejaamas ja rong läheneb täie hooga, sest selles jaamas ei ole peatust ette nähtud.

Hannu viskab sigaretiotsa liipritele, teeb paar kiiremat sammu ja hüppab.

Vedurijuhil ei ole enam midagi päästa. (lk 7)

• Ivar kutsuti televisiooni vestlussaatesse, kus ta pidi pool tundi rääkima oma ohtlikust tööst. Aga Ivaril polnud kodus pintsakut, ülikonnast rääkimata. Läksid Siiriga poodi ja Siiri soovitas, et võta midagi kevadist, kerget, elegantset ja vaba.

Ivar kuulas nõuanded ära, ostis musta ülikonna ja istus vestlussaates nagu president. (lk 194)

• Vesa läheb siin kuraasi täis ja teeb kindlasti ära oma kotletinalja.

See käib nii.

Vesa tellib kotleti, mida kõik endistel Jugoslaavia aladel elavad rahvad (serblased, bosnialased, horvaadid) peavad oma rahvustoiduks ja mis näeb välja nagu kiievi kotlet, ainult et selles on kõvasti juustu.

Serblased kutsuvad seda kotletti rahvuskangelase vürst Karadžordževi järgi odrežak karadžordzeva; Bosnias nimetatakse sama asja bosanska odrežak, Horvaatias zagrebački odrežak.

Vesa teab neid nimesid suurepäraselt, aga küsib alati risti vastupidi.

Horvaatias ja Bosnias pöördub ta ettekandja poole ja palub tuua karadžordževit (nii nagu oleks kohane Serbias) ja Serbia trahterites tellib bosanskat või zagrebačkit (nagu oleks õige vastavalt Bosnias ja Horvaatias).

Ja siis hakatakse seletama ja õpetama ja lõpuks lähevad ettekandjad närvi ja noad-kahvlid hakkavad maha kukkuma ja mõni klaas läheb katki ja Vesal on päev jälle asja ette läinud. (lk 195-196)

• Ivar tuli baarist viinaga, Vesa ajas silmad suureks, lolliks läinud, kõige odavama viina võtsid!

Vesa polnud viinasokkidest elu sees midagi kuulnud ja rääkis pärast mitu aastat, kuidas Ivar sokid viinaga üle valas, ja ümber maailma käis nali - kujutate ette, Eestis on operaator, kes viinaga sokke leotab! Järgmisel päeval oli palavik kadunud. (lk 192)

• Ivar räägib, et kui ta oleks Tansaanias vedru välja visanud, oleks ta teine Jõelähtme mees, kes Arushas on hinge heitnud. Tahvel Jõelähtme kiriku seinal räägib, et kohalik mees, misjonär Evald Oviir (Ewald Ovir) loobiti Ida-Aafrikas Arushas neegrite poolt kividega surnuks. Õpetaja Margus räägib seda kiriku külastajatele tihtilugu. (lk 191-192)
• Läks viis aastat mööda, Ivar filmis Vesaga Beirutis Hezbollah kvartaleid, mille juudiarmee oli maatasa pommitanud.

Ja Vesa jäi haigeks.

Samuti jube kõrge palavik, õudselt paha olla.

Proovime viinasokke, pakkus Ivar. Prooviti ja järgmisel päeval oli Vesa naksti terve ja lõppes ära see jutt, et Eestis on operaator, kes viinaga sokke kastab.

Ivar oli Siiri käest kuulnud, et kui kurk on haige, panevad vanad Hiiu naised heeringa ümber kaela.

Ivar soovitas Vesale, et tahad, paneme sulle heeringa ka kaela ümber. Vesa hakkas kätega vehkima ja läks ruttu teise tuppa. (lk 192)