Mine sisu juurde

Usaldus

Allikas: Vikitsitaadid
Cecilia Beaux, "Usaldus videvikus" (1888)

Usaldus on veendumus, et kui anda võim enda üle mingis ulatuses kellelegi teisele, siis too seda võimu ei kuritarvita. Inimeste puhul enamasti alusetu.

Proosa[muuda]

  • Lubades suurt rahasummat, veenis Aubrey röövleid, et need viiks tema haavatud sõbra lähedalasuvasse onni, ja olles lunaraha suuruses kokku leppinud, ei häirinud nad teda enam, ja piirdusid vaid onni ukse valvamisega, samas kui üks mees läks raha järele, mille kättesaamiseks tal oli kaasas kirjatäht.


  • Usaldus on julgus ja truudus on jõud. (lk 5)
  • Alatute inimeste heasüdamlikkus sarnaneb virvatulukesega. Pruugib vaid usaldada selle kiiskavat kuma, ja see eksitab sind kindla peale sohu. (lk 7)
  • Usaldus on midagi nii ilusat, et isegi kõige paadunum petis ei suuda hoiduda tundmast teatavat austust selle ees, kes talle seda kingib. (lk 9)
  • Kes usaldas vales kohas, see vastukaaluks ka umbusaldab vales kohas. (lk 11)
  • Me hõikame publikusse asju, mida ei usaldaks isegi oma parimale sõbrale. (lk 40)
    • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 30, 2007



  • Esimest korda elus tundis ta niisugust kurbust. Muidu, ennemalt, kui teda mingi asi piinas, läks ta ema juurde ja rääkis sellele südame pealt ära, leidis siis kohe trööstija tal oli kergem. Aga mis pidi ta nüüd emale kõnelema? Ei võinud ta ju ometi kohe niisama heast peast ema juurde minna ja oma häda kaevata, nagu see tõesti oli. Valetama pidi ta. Ja trööstivad sõnad, mis ema selle vale peale oleks ütelnud, ei võinud ju aidata. Kes troosti tahab saada, peab kurbuse õige põhjuse teisele usaldama. Teisiti ei saa. Amo jäi tummaks ja kannatas üksi oma hingepiina. (VII ptk)
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 25


  • Meil, põrandaalustel revolutsionääridel, ei olnud tol puhtal idealistlikul ajal ilusaid ega inetuid. Meil olid ainult ilusad hinged, sest andunud revolutsionäärid võisid ainult ideeliselt, tähendab hingeliselt ilusad olla. Keha ilu oli tähtis ainult sellele ilmale, kust meie lahkusime, – noile maistele magajatele hingedele, kes polnud veel ideeliselt ärganud. Me ainult kahetsesime neid. Me olime leidnud vendluse, uue sõpruse ja ka uue armastuse naise ja mehe vahel. Meie armastusel ja meie abielul ei tohtinud midagi ühist olla teise ilma armastuse ja abieluga. Meie armastuse aluseks pidi olema puhas, võltsimata sümpaatia, ideeline ühendus ja hingeline kokkukõla. Meie abielu ei sõlmitud kodanliku seaduse põhjal kiriku rüpes, vaimuliku härra õnnistusel, vaid vabal kokkuleppel. Vastastikune usaldus oli abielu kihlaks ja tunnistajateks olid kõik seltsimehed, kellele ilmutati sellest ühendusest. Me leidsime, et säärane kiriklik-seaduslik abielu kinnitamine oli lihtsalt alandav kahele isikule, kes üksteist usaldasid ja armastasid. Selle ametliku talitusega oleksime usku inimesse, peaasjalikult seltsimehesse, eitanud, mis oli püha tol ajal.
    • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk 37


  • Veidi enne "Mill House'i saladuse" väljaandmist tegi "The Bodley Head" mõned ettepanekud. Nad ütlesid, et võivad endisest lepingust loobuda ja sõlmida uue lepingu, samuti viiele raamatule. Selle tingimused oleksid hoopis soodsamad. Tänasin neid viisakalt, lubasin järele mõelda ja siis keeldusin, põhjust seletamata. Leidsin, et nad olid kohelnud noort autorit ebaausalt. Nad olid ära kasutanud tema teadmatust ja indu raamat trükki anda. Mul ei olnud kavatsust nendega selle pärast tülli minna — olin ise rumal olnud. Igaüks on rumal, kui ta ei püüa välja uurida, milline on õige tasu tema töö eest. Teisest küljest, kas oleksin, hoolimata omandatud tarkusest, nüüdki ära öelnud võimalusest välja anda "Saladuslikku juhtumit Stylesis"? Vist mitte. Oleksin ikkagi lasknud ta välja anda nende määratud tingimustel, kuid ma poleks nõustunud nii pikaajalise lepinguga nii paljude raamatute kohta. Kui oled inimesi üks kord usaldanud ja oled neis pettunud, siis sa ei taha neid enam usaldada.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 354


  • "Minu poiss liigub ringi ja tema ütleb, et teid võib usaldada, aga härjapõlvlased on selgeks saanud, et ainult sõna ei tohi usaldada, niisiis sõlmime me lepingu vanamoodi, viisil, mida me kõik oleme aegade algusest peale mõistnud."
Hämmeldunud Billy astus kõrvale, pikk, pikkade küüntega käsi sirutus Porgandi poole, Porgand sülitas pihku ja lõi selle laksuga Langenud Lehtede Kahetsuse pihku, mõtlemata sugugi oma tervisele ja turvalisusele. Vana härjapõlvlasenaine kõhistas jälle naeru. "Seda lepingut ei saa murda, seda ei saa murda. Mitte kunagi." Hetkelise kõhkluse järel lisas ta nagu muuseas: "Peske pärast kätt." (lk 216)




Luule[muuda]

Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.

"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.

Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trükis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.

Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.


Kuninganna ütles, usalda mind,
maailma raskust kannab mu rind.
Las juhin ma sind ja otsustan su eest,
siis oled nutikas mees.
Kuid usaldus on surmakoera veretöö
Usalduse hääl on reetmine öös
Usalduse hääl on hinge turm
Usalduse hääl on surm

  • Robert Jordan, "Usalduse värv" ("Color of Trust"), esineb leitmotiivina Jordani fantaasiaromaanide sarjas "Ajaratas" ("Wheel of Time"), nt romaanis "Kaose isand" ("Lord of Chaos") (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)?


Vanasõnad[muuda]

  • Ega teist maksa enam uskuda kui silmaga näed.
  • Kui rebane räägib usaldusest, vii kanad varjule.
  • Usu meeste sõna, küll siis õndsaks saad!
  • Usu suu sõbrale, aga ära usu südant!
  • Ära usu ilma, ilm ajab puru silma!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel