Kadett

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Päris mäeveerul, kustkaudu Podolile pääses, tuli halli kivimaja eesuksest uhkelt välja kadetijuntsu, hall sinel seljas, kuldne "B" valgetel pagunitel. Kadetijuntsul oli nöpsnina. Silmad vilasid tal reipalt ringi ja suur püss oli rihmapidi selja taga. Möödujad, kes sõelusid siia-sinna, vahtisid relvastatud kadetti õudusega ja jooksid laiali. Kadett seisis veidi aega kõnniteel, kuulatas ülalinnast kostvat laskmist, endal tähtis ja luurav nägu peas, vedas ninaga õhku ja kavatses kuhugi astuma hakata. Nikolka tegi tema plaanidele kiire lõpu, läks risti üle kõnnitee kadetile rinnutsi vastu ja ütles sosinal:
"Visake püss ära ja minge otsekohe peitu."
Kadetijuntsu võpatas, põrkas eemale, kuid haaras siis sõjakalt püssi järele. Vana äraproovitud võttega, rinnutsi trügides, pressis Nikolka ta majauksest sisse ja alles seal, kahe ukse vahel, manitses:
"Ma ütlen teile, minge peitu. Ma olen junkur. On juhtunud katastroof. Petljura on Linna ära võtnud."
"Kuidas ära võtnud?" küsis kadett ja jättis suu lahti, nii et oli näha, et tal puudub vasakul pool üks hammas.
"Niisamuti," vastas Nikolka, viipas käega ülalinna poole ja lisas: "Kas kuulete? Seal on Petljura ratsavägi tänavatel. Ma pääsesin hädavaevu. Minge ruttu koju, peitke püss ära ja hoiatage kõiki."
Kadett kangestus ja niisuguses kangestunud olekus jättiski Nikolka ta trepikotta, sest polnud ju aega temaga õiendada, kui ta oli nii mõistmatu. (lk 134)


  • Hommikul jõime Lizaga kohvi ja ta meenutas, kuidas oli 7. veebruaril Maidanil käinud ja poodiumil peetud jutlust kuulanud. Preester oli jutustanud loo väga korralikust ja ausast noormehest, kes tahtis ohvitseriks saada ja astus sõjakooli. Ta kandis kõikjal palvehelmeid kaasas ja luges vabal ajal piiblit. Teised kadetid naersid tema üle ja narrisid teda. Ühel päeval võttis üks kadett ta palvehelmed ära jä viskas minema. Hiljem leiti need üles ja viidi sõjakooli direktori kätte, kes oli kindral. Kui kadetid rivistusele kogunesid, tõstis kindral palvehelmed kõrgele üles ja küsis: "Kelle omad need on?" Nooruke kadett kostis, vaatamata hirmule tagajärgede ees: "Minu!" Selle peale andis kindral talle palvehelmed tagasi ja ütles kõigile kohalviibijatele: "Kes on nii julgelt valmis oma usku kaitsma, kaitseb sama julgelt ka oma kodumaad." See mõistujutt paigutub ajaliselt ilmselt Nõukogude Liidu hilisperioodi. (lk 100)


  • Pirie'del olid kaasas kaks poega — Harold, kes õppis Eatonis, ja Wilfred, kes õppis vist Dartmouth'is, sest ta valmistus mereväkke minema. Hiljem sai Wilfredist üks mu armsamaid sõpru, kuid ainus, mis ma temast Dinard'i ajast mäletan, on see, et räägiti: iga kord, kui ta banaani näeb, puhkeb ta kõva häälega naerma. Seetõttu jälgisin teda väga tähelepanelikult. Loomulikult ei teinud kumbki poiss minust kõige vähematki välja. Eatoni koolipoiss ja merekooli kadett oleksid vaevalt laskunud selleni, et osutada tähelepanu seitsmeaastasele plikatirtsule. (lk 94)

Luule[muuda]

Ütle mulle, Laboissiere,
kas ei ole mees ma tore?
- Jah, on tõesti tõsi see,
sadulas teil võrdset pole.
Neiuke on nett,
kui ta ümber kaardivägi.
Nende seas ta välja nägi
otsekui kadett.