Püss

Proosa

• [Maroko pulmast:] Väljast kostab püssipauk. Järgneb teine ja kolmas ning siis on paugutajad äkki saalis — salk turbaneis ja karedais džellaabades berbereid, igaühel käes kalleimast kallim — üleni hõbedaga kaunistatud tulelukuga püss, sama pikk kui selle omanik. Kohe läheb lahti püssitants, kusjuures püsse ristatakse, loobitakse õhku ja püütakse kinni. Välkiirelt laskuvad mägilastest tantsijad põlvili ja prauhti käib luud ja liha vapustav kogupauk. Vaat, see oleks lae küll pealt ära põrutanud! Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl. (lk 263)
  • Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997

• "Meie Isa," algas rätsep sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see kuusepuu kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb tuul täie jõuga üle metsa, kostab märgade tiibade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... nemad just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... püss on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi... (lk 20-21)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986