Pasun

Pasun (saksa keeles Posaune) on rahvapärane nimetus kausshuulikuga puhkpillide kohta.

Proosa

"Satiir ei tohi olla naljakas," lausus range seltsimees [...]

Andke voli säärasele kodanikule-halleluujahüüdjale ja ta paneb isegi meestele parandžaa näo ette, ise aga puhub pasunast hommikust õhtuni hümne ja psalme ning arvab, et just nii on tarvis kaasa aidata sotsialismi ehitamisele.

Ja kogu see aeg, mil me "Kuldvasikat" kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale.

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "Autoritelt", [Eessõna raamatule "Kuldvasikas"], tlk Vladimir Pirson, Tänapäev, 2014, lk 8

Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.

Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester.

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 6

[Maroko pulmast:] Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl.

See tuleb muidugi jälle ukse poolt ja sisse marsib sedakorda süda ja vaim pasunapuhujate näol. Oo, milliste "jeeriku pasunatega"! Ei ole need kahe meetri pikkused torud mingid harilikud riistad, need saadavad endast välja päris viimsepäeva kärisevaid helisid. Puhujate palged on lõhkemiseni punnis ja kui mõni mees hinge tõmbab, siis langevad tema kauasest ameti pidamisest väljaveninud põsekotid kaltsudena kaelasoontele.

Pasunad puhuvad ja puhuvad ning äratavad peokülalistes magusa kipitusena mälestusi lapsepõlvest, mis olnud ja juba läinud, mis oma vanamoodsuses kipub juba kaduma, kuid mis ometi on veel tuhande niidiga südame küljes. Neid on tore kuulata, nii ütlemata lõbus! (lk 263-264)

Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997

Luule

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)
Tsaari kroonul öeldi olnud palju pühi -
võrdlemisi meiega too jutt on tühi!
Marsib vahva don Paraadio,
puhub pasunat ja trummi taob,
aina optimismi juurde laob.

August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74

kuulen kuidas tähed laulavad
ja vasksel pasunal saadab neid täiskuu

Jim Ollinovski, "*kõnnin nii kaugele", lk 33, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009

Välislingid