Barett

Proosa

...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.
Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. ptk, tlk Tatjana Hallap

Friquet oli seega vaba, ja nagu me juba kuulsime, kandis ta oma kõige luksuslikumat tualetti. Ta väljanägemist kaunistas eeskätt üks noid kirjeldamatuid mütsikesi, mis on midagi keskaegse bareti ja Louis XIII aegse kübara vahepealset.

Sellise kummalise peakatte oli talle meisterdanud ta ema ja kas siis lihtsalt tujust või vastava riide puudumise tõttu polnud ta hoolinud värvide kooskõlast, nii et see seitsmeteistkümnenda sajandi mütsitöönduse meistriteos oli ühelt poolt kollane ja roheline, teiselt poolt valge ja punane.

Kuid Friquet, kes oli alati armastanud eredaid värve, tundis end selle mütsiga veel uhkemana ja võidukamana.

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 429

Uks lendas lahti, ja mina kangestusin põrandal maas õudusest. See oli tema, polnud vähimatki kahtlust. Hämaras seisis kõrgel minu kohal vägeva nina ja sirgete kulmudega nägu. Varjud vilkusid, ja mulle viirastus, et kandilise lõua alt paistab musta kikkhabeme teravik. Barett oli uljalt viltu ühe kõrva peal. Tõsi küll, sulge ei olnud.

Niisiis — minu ees seisis Mefisto.

Siis tabasin ära, et tal on seljas palitu ja jalas läikivad botikud, kaenla all aga portfell. "See on loomulik," mõtlesin ma, "ta ei saa ju teistsugusel kujul XX sajandi Moskvas ringi käia."

"Rudolfi," ütles õel vaim tenori-, ja mitte bassihäälega.

Mihhail Bulgakov, "Teatriromaan", tlk Vidrik Kivilo, LR 19-21 1966, lk 15

Tegelikult on Murel sõltumatu, ta elatab end oma graafikuandega, voodisse läheb üksnes nendega, kellega ise tahab. Tal on ilmekas nägu suure suu ning lapselike silmade ja naeratusega. Riides käib hästi, tal on hea nina Ameerika riidepakkidega oma garderoobi täiendada; justkui moodsa Joan Madou univorm - vihmamantel, must barett, ülestõstetud krae - see sobib talle suurepäraselt; peab ütlema, et kui mitte milleski muus, siis naisekuju loomises on "Triumfikaar” põlvkonna kõige mõjukam raamat.
- Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 40

Mets polnud pime. Pöögimets. Hall, ei mingit padrikut, alasti tüved, jämedad ja pingul, neil on metallist lihased. Puude taga paistis keegi liigutavat.

Mul oli peas must barett.

Minule mitte keegi vastu ei tulnud.

Aga ma olen Punamütsikese juttu lugenud.

Siis ei ole mõtet ka vastu tulla ega puude taga liigutada, sest kes on lugenud ja kellel on must barett, see ei usu võib-olla iga vastutulija juttu.

Asta Põldmäe, "Kirjad pääsukestele", 2009, lk 83

Võib-olla tänapäeva noored inimesed enam ei teagi, mis asi on pilotka. Kui praegu seda sõna guugeldada, siis saab teada, et tegemist on armee peakattega. Tol ajal seostus pilotka muidugi ainult punaarmeega. Kui otsida soviet pilotka, siis leiate ka selle mütsikese pildid. Ilmselt polnud pilotka venelaste leiutis, aga Vene sõdurid neid kandsid ja kellelgi ei tulnud mõttessegi pilotkat endale pähe tahta enne, kui riukalik mood selle Vene soldati peast üles leidis ja rahvusvahelisse moetaevasse tõstis. Millegipärast säras see leiutis eriti eredalt Nõukogude Eesti moetaevas, kust just äsja oli üle käinud uskumatult suuri masse haaranud valgete barettide invasioon.
- Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 140

Päris kunstnik - sellist tegelast tahaksin ma oma silmaga näha. Minu kujutluses on ta lehvivate mantlihõlmade ja pikkade halliseguste juuste ning tutthabemega vanamees, barett poolviltu peas ja kustunud piip hambus. Vahest veel ka pintsel kõrva taga.
- Sven Mikser, "Vareda", 2023, lk 55

Välislingid