Sven Mikser

Sven Mikser (sündinud 8. novembril 1973 Tartus) on eesti kirjanik ja poliitik. Tema 2023. aastal ilmunud debüütromaan "Vareda" pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse peapreemia ning Emakeele Sihtasutuse keele- ja stiilipreemia.

"Vareda"

Tsitaadid väljaandest: Sven Mikser, "Vareda", 2023.

Mõisahoone on täpselt selline, nagu ma mäletan: suur kahekorruseline kivimaja, mille fassaad on värvitud inetult liharoosaks. Lai kivitrepp viib läbi klaasitud veranda hoone peaukse juurde. Veranda on puust, selle roheline laudis paistab vana ja luitunud ning tubli kolmandik aknaruutudest on aja jooksul mõranenud või puruks löödud. Nähtavasti ei ole kellelegi pähe tulnud neid parandada.

Kunagi, vahest saja aasta eest, võis see näotu majalahmakas isegi ilus olla. Aga see oli ammu. Ammu enne seda, kui mõisast koolimaja sai. (lk 5, romaani algus)

Eksamiteni jääb tänasest täpselt neli nädalat. Kakskümmend kaheksa päeva selles suures rõskes majas siin maailma lõpus, ilma ainsagi tuttava näota. Mu kõhukoopasse poeb õõnes näriv tunne. Võib-olla on see hirm. (lk 7)
Kaks armujumalannat, ühe anatoomiat varjab vooruslik valge rüü, teine on voogava purpurse hõlsti õlgadelt heitnud ja eksponeerib lahkelt oma lopsakat ilu. Udusulis tiibadega pontsakas Cupido sulistab oma pakse sõrmi marmorbasseinis ja on täiesti ükskõikne kõigi suurte kirgede suhtes.

Tizian on üks Joonase lemmikutest. Joonas juba oskaks öelda, kumb neist on taevane ja kumb maine. Mina ei jaga jumalikust armastusest tuhkagi ja lihalikust tean tõtt-öelda niisama vähe. (lk 8-9)

Mõtlen Joonasest ja sellest, mida ta on rääkinud palverändurite kohta. Et mõnikord tuleb julgus kokku võtta ja minna. Mitte alati ei ole päralejõudmine see, mis teekonnale mõtte annab. Vahel võib olla ka vastupidi. (lk 13-14)
"Mispärast nad üldse rändavad?" küsin lihtsameelselt.

"Kes?"

"Palverändurid."

Joonase kulmud kerkivad peaaegu juuksepiirile ja laup tõmbub kipra.

"Mõned otsivad pühasid paiku," ütleb ta. "Teised andeksandmist. Mõned loodavad leida iseennast. Mida sina näed, kui vaatad enda sisse?" (lk 14)

Tütarlaps, kelle too sõber nii elutruult üles on maalinud, on Galatea, jumalikust soost merineitsi. Tema nahk on valge nagu piim, noor lambakarjus näeb teda kaldavees hullamas ja kiindub temasse, ning Galatea omakorda armastab karjuspoissi. Nad lebavad mustadel kividel otse veepiiril tohutu tulemäe jalamil. Nad naeravad, on armunud ja õnnelikud.

Ent veel teinegi armastab Galatead. See on kükloop, inetu ühesilme hiiglane. Kirest hullununa hulgub õnnetu koletis kaljusel rannal ning laulab oma armuvalust, ja tema laul kõlab nagu haavatud looma ulgumine. Galatea ja Acis ei kuule teda, neil on kõrvu ja silmi vaid teineteise jaoks.

"See on Kreeka legend," ütleb Joonas ja krõhvitseb pika kondise sõrmega vasemat meelekohta. "Ovidius räägib sellest hiljem "Metamorfoosides"."

Tema jutt on mulle arusaamatu nagu kreeka keel. (lk 25)

Raadio ainus silm põrnitseb mind etteheitvalt, kui ma logisevat lainealanuppu krutin. Aparaat vilistab ja käriseb, kuid hakkab lõpuks siiski rääkima. Durbanis on kokku tulnud Aafrika rahvuskongress, esimest korda üle kolmekümne aasta koguneb see Lõuna-Aafrika Vabariigi pinnal.

"Kui me haarasime relvade järele, siis üksnes seepärast, et ainus alternatiiv olnuks leppida orjusega. Me ei teinud seda valikut kerge südamega. Me oleme alati olnud ja oleme ka täna valmis kasutama iga võimalust, et tuua oma rahvale vabadus rahumeelsel viisil."

See on Mandela. Õpetaja Ermel on temast ajalootunnis rääkinud, mullu talvel vastlapäeva paiku. Kogu oma elu on see vapper mees võidelnud valgete ülemvõimu vastu. Ta on alla jäänud, aga mitte alistunud. Kahekümne seitsmeks aastaks sulgesid nad ta vangikongi, aga nüüd viimaks on ta vaba. (lk 31)

See, mis juhtub siin ja praegu, tundub ainult tagantjärele iseenesestmõistetavana. On haruldane privileeg olla vahetuks tunnistajaks sündmustele, mis muudavad ajaloo käiku. (lk 32)
Sappho Lesboselt, kümnes muusa. Neljandal sajandil pärast Kristust laseb Kapadookia piiskop Gregorius tema patust armastust ülistavad luuletused kokku koguda ja põletada.

"Nagu maruiil mäele laskudes nuhtleb tammepuid, nii räsib mu südant armastus," deklameerib Joonas mõtlikult ja silmitseb rohekat värvi tilka, mis pintslikarvade otsas vähehaaval suuremaks kasvab ja viimaks põrandale potsatab. "On need värsid sinu arvates nii kõlblusetud, et väärivad tuleriita?"

Ta piidleb mind küsivalt, aga ma ei oska talle vastata. (lk 40)

Teretan. Müüjatädi vastab peanoogutusega ja ajab ennast sirgu. Tal on tugev kont ja pisut mehelikud näojooned. Mida noormees soovib?

Tunnen ennast tema kullipilgu ees abituna. Noormees sooviks veidi ringi vaadata, kui tohib. Poetädi kehitab ükskõikselt õlgu. See pole kunstinäitus, vaid kauplus, aga eks vaadatagu pealegi, kui arvatakse, et siin on, mida kaeda. Tema range kärisev hääl meenutab mulle kooli garderoobitädi, kes eelmise aasta kevadel trepist alla kukkus ja kiirabiga haiglasse viidi. (lk 42)

Akendeta eeskoda on tõeline kolikamber. Äsjasest päevavalgusest pimestatuna koban teed katkiste taburettide, riidevarnade ja mõlkis pesupalide vahel. Ka köögis, mis ühtaegu täidab elutoa aset, leidub rohkesti kõiksugu kola. Ruumi tagaseinas laiutab hiiglaslik puupliit terve hulga malmpannide ja alumiiniumpottidega. Heegeldatud pitslinikuga kaetud laual pooleldi lahendatud ristsõnamõistatuse peal lebavad paksude sarvraamidega prillid ja näritud otsaga pliiats. Veel on siin poolik kudumistöö, katkise sangaga savikruus ja mitu narmendavate kaantega raamatut. (lk 49)
Väljas on päike tõusnud päevatee kõrgeimasse punkti ja kallab oma sära üle väärikate vanade hekikuuskede, mis kõrguvad mõisamajaesise muruplatsi vastasservas ning toa jahe hämarus tundub selle kirkuse taustal sünge ja rusuv. Kuidas ma saan siin joonistada, kui pole ei valgust ega varje ja kõik on ühtemoodi hall?

Caravaggio lõhub oma odava üürimaja katusesse augu. Vihane perenaine viskab ta tänavale ja nõuab kahjutasu. Nõudku pealegi. Caravaggio on harjunud kohtus käima. Raha pole oluline, tähtis on valgus, see peab langema õige nurga all. (lk 52)

Intervjuud

[Kaja Kallasest peaministrina:] See on kindlasti Eestile hea, et meil on sedavõrd rahvusvaheliselt nähtav peaminister. Kuna maailma avalikkuse huvi ei pruugi selle teema suhtes igavesti püsida - avalikkus väsib ning juba näemegi, kuidas mõnes Euroopa nurgas soovitakse naasta tavasuhtluse juurde - siis seda enam on vajalik, et selle lühikese aja jooksul, mis meile on antud, saaksime oma mured ja ootused välja öelda.
- Sven Mikser, intervjuu: Mait Ots, "Eksperdid: Kallase rahvusvaheline nähtavus toob kasu ka Eestile", ERR, 07.05.2022

Tema kohta

[Sven Mikseri "Varedast":] Ajakirjanduse käsitlus Mikseri kirjanikuks hakkamisest oli natukene naljakas. Räägit, et ohoo, poliitik kirjutas romaani. Mind see ei üllata. Ma tean Mikserit kui intelligentset, tundlikku, andekat inimest. Kui Jüri Ratas kirjutaks Tõnu Õnnepalu stiilis õrna loo suureks kasvamisest, siis vat see oleks üllatus.
- Mart Juur, "Mart Juur soovitab uut eesti kirjandust", ERR/ETV "Ringvaade", 30.01.2024

Kirjandus

Mai Vöörmann, "Mikser tahab olla Mikser", Luup 13/1999

Välislingid