Sappho

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Üks varaseimaid säilinud Sappho kujutisi, u. 470 eKr. from c. 470 BC. Pildil hoiab ta barbitosenimelist keelpilli ja plektrumit ning pöördub kuulama Alkaiost.
Rooma naisebüst, millele on kirjutatud ΣΑΠΦΩ ΕΡΕΣΙΑ ("Eresose Sappho").

Sappho oli vanakreeka luuletaja ja pedagoog, antiikaja tuntuim naiskirjanik. Tema sünniaeg jääb vahemikku 630–612 eKr, surmaajaks dateeritakse sageli 570 eKr, ehkki see päris kindel pole. Ta sündis Lesbose saarel, arvatavasti kas Eresose või Mytilene linnas. Enamik tema kirjutistest on hävinenud.


Luule[muuda]

Fragmentide numeratsioon on eri väljaannetes erinev.


1
Üllas kirju trooniga Aphrodite,
Zeusi tütar, seiklusteseadja helde,
palvet kuula, tühjusetunde kütke
mind ära heida,

käskijanna, nii nagu muiste, rutta:
kuulnud kaugelt ootavat hüüdu, kiirelt
valmis seadsid kullase vankri, tiidsalt
tõttasid teele:

õige kärmed varblased tõid su alla
kõrgelt taevast, lõikasid tiibe värtnad
helkjaid pilvi — mustavaid maid ja randu
taamale jättes.
...
Ilmu seegi kord ja mind lahti päästa
raskest piinast — täide et taas võiks minna
see, mis ihkab hing. Ise nüüdki mulle
liitlaseks hakka!


2

Tundub mulle taevaste väärne see, kes
nii su vastas istuda võib ja aina
vaikselt kuulda armsamat häält maailma
kõikidest häältest

ning su värsket naeru, mis, taevad hoidku,
nii mul hinge ehmuma sunnib õnnest,
et kui näen sind hetkekski vaid, ei oska
silpi ma öelda.
...
Kõike siiski julgema peab, sest...


25

Helde Kypris, mänglevad kaunid nümfid,
tehke nii, et tervena siia saabuks
taas mu vend, et kõik, mida põu tal ihkab,
täide võiks minna,

et ta heaks võiks pöörda, mis teinud halba,
meile rõõmu, vaenlastel tuska tuues.
Oh kui ilmas vaenlasi meil ei leiduks
hoopiski mitte!
...
Võta kuulda mind, jumalanna, aita,
kui sind eal on köitnud mu laulud! Kata
tumma ööga möödunu — kõigest kurjast
pääseda aita!


93

- - -

Tõesti soov on mul surra nüüd.
Härdalt nuttes ta jättis mu siia ning

läks ja lausus veel minnes nii:
"Oh kui hirmus, mu Sappho, kuis
enda tahtmise vastu nüüd lahkun sust!"

Talle ütlesin nõnda ma:
"Lahku rõõmsalt, mind meeles pea,
tea, kui kiindunult sind olen hoidnud ma.
...
Palju pärgi sa endale
krookusõitest ja roosidest
otsa ette mu seltsis põimisid,

kõigilt kallitelt lilledelt
kõige kaunimaid õisi siin
ehteks õrnale kaelale lükkisid!"
...


108

Mõrsja, su palg on veetlev, pilgeni su silmad,
arm on su hellund näole kallanud kauni paiste,
rohkesti austust sulle jaotas vist Aphrodite.


109

"Neitsilik meel, neitsilik meel, miks on sul rutt mind jättes?"
"Iialgi ma, iialgi ma teist korda ei või tulla."


Tema kohta[muuda]

  • Naisluuletaja on antiikkirjanduses väga haruldane nähtus ja mõeldav on selline "vabadus" üksnes dooria ja aioolia aladel, kus naised ei elanud nii suletud elu nagu Joonias ja Atikas. Igipõlise kombe kohaselt koondusid Lesbosel naised meeste eeskujul sõpruskondadeks. Ühe sellise tütarlastegrupi juhiks näib olevat olnud ka Sappho. Siit saab ta ka põhiliselt aine oma luulele. Selleks on küllalt kitsa elamusliku piiriga armastuse ja sõpruse temaatika. Harva jätkub poetessil tähelepanu ühiskondlike nähtuste jaoks. Sappho luuleelamus, kuigi liialt väliseid seikasid kirjeldav, on siiras, vahel ka rahvalaululähedane ja naiivne. Luuletustega pöördub ta tihti palves jumalate poole. Leidub ka didaktilisi palasid, pulmalaule kaaslaste abiellumise puhul ja mütoloogilise temaatikaga luulet. Sappho kuulsus põhineb ta luule siirusel ja keele lihtsusel, kuid ka kujukal ilul. (lk 545)
    • "Kreeka kirjanduse antoloogia", 1964 (kommentaari autor teadmata)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel