Istumine

Proosa

Kas mõni mees, kes kirjutab, hästi või halvasti kirjutab, see on kohe selge, aga kas teine, kes midagi ei kirjuta ja vaikselt istub, istub vaikselt tarkusest või rumalusest, seda ei saa ükski surelik selgeks teha.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 21

Iga inimene peaks endale valima tunnikese oma päeva või toimetuste ülevaatamiseks, ja seda mitte õues ringi jalutades, vaid hämaras toas istudes, kus miski tema mõtisklusi ei sega.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 58

Erapooletu inimese koht siin maa peal on kahe tooli vahel; taevas aga istub ta Jumala paremal käel.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 36

Niisiis mina (pange mulle nimeks Mary Beton, Mary Seton, Mary Carmichael või mis nimi teile iganes meeldib — sellel pole mingit tähtsust) istusin paar nädalat tagasi ilusal oktoobripäeval mõttesse vajunult jõekaldal. Rangid, millest ma rääkisin — naised ja ilukirjandus ning vajadus jõuda sellel kõikvõimalikke eelarvamusi ja kirgi ärataval teemal mingile järeldusele —, rõhusid mu lausa vastu maad. Paremal ja vasakul lõõmasid kuldselt ja karmiinselt mingid põõsad, olid kuumusest koguni kõrbenud, tulekarva. Kaugemal kaldal nutsid lakkamatult halades pajud, juuksed õlgadel laiali. Jõgi peegeldas taevast, sillast ja põlevast puust huupi valitud kilde, ja kui üliõpilane oli oma paadi läbi peegelduste sõudnud, läksid need uuesti nii täpselt kinni, nagu poleks kedagi olnudki. Siin võinuks mõttesse vajunult istuda ööd-päevad läbi. Mõte — et nimetada teda uhkema nimega, kui ta oli väärt — oli oma õnge jõkke lasknud.
- Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, LR 44-45 1994, lk 6

Kui vaheldusrikas peab küll olema inimese elu, kes on kakskümmend aastat jutti istunud iga päev kõrtsitoas ühel ja samal toolil!
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 37

See, kes kiirustab, on targem jõudeistujast, ehkki jõudeistuja võib saada targemaks sellest, kes kiirustab.
- Maria Jotuni, kogust "Lahtine laegas" [1929], tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 18

See, kes jaamas oma kohvril istub, on otsekui maailmast väljatõugatu. (lk 19)
Nudistide juures on halb see, et istudes kleepuvad nad tooli külge. (lk 24)
Kui meid, lokk laubal, juuksuritoolile istuma jäetakse, tunneme end kes Napoleonina, kes Velazqueze Kristusena. (lk 45)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Püksid kuluvad isegi troonil istudes. (lk 7)
Ära sae oksa, millel istud. Või ainult siis, kui sind tahetakse selle otsa puua. (lk 9)
Luuletajad on nagu väikesed lapsed; kui nad kirjutuslaua taga istuvad, ei ulatu neil jalad maha. (lk 39)
Igal suurel tragöödial on oma happy end, aga kes suudab lõpuni istuda! (lk 39)
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977

Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.

Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.

Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.

Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, see mind enam ei huvita. (lk 22)

Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.

Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Vahime telekat. See on asi, mida ma kunagi ei ole mõistnud. Kuidas on võimalik pärast telekavaatamist voodisse minna ja oma kallimaga midagi üles soojendada, kui oled enne istunud ja nürilt elektronkahurisse vahtinud?
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 158

Istuda, olla intensiivselt eikuidagL Harjutada poolelioleku kohalolekut. Kuhugi, millessegi ei pea sisenema. Samuti nagu ka välja minema või väljas olema. Kui pole millessegi sisenemist, siis ei ole ka millestki väljasolemist Siis ON on ON.
- Mehis Heinsaar, "Ööpäevik. 2007-2012", LR 1-2 2022, lk 19

Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.
- Tuul Sepp, "Maailma koduseks muutmisega on kerge liiale minna", Eesti Arhitektuurimuuseumi juubelinäituse "Majad, mida me vajame" artiklikogumik/ERR Novaator, 18. september 2021

Luule

Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.

Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.

Betti Alver, "Vana teaater" (1938) Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 324

Ma istun ihuüksi närtsind rohus
maadligi alandlikult, vaiksemalt kui vari.
Sääl taga ähmub möödaniku hari,
jääjahe rada ootab oru lohus.

Marie Under, "Aruand", rmt: "Uneretk", 1968, lk 9

7.
Istu sirgelt, kui sa loed,
siis on kaugus paras.
Ninaga ehk ainult koer
uurib sõnavara.

Heljo Mänd, kunstnik Heldur Laretei, "Hoia oma silmi", Tallinn: Eesti Raamat, 1974

Väga, kõige rohkem kardan surma.

Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm. Tule, aita.

Juhan Viiding, "Mis siin salata, annan alla", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused" (1998), koostanud Hasso Krull, lk 161

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.

Juhan Viiding, "Suvest sügisesse, mitte ainult mina", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused" (1998), koostanud Hasso Krull, lk 332

Vanasõnad

Kord käi ümber toa, oled targem kui see, kes maas istub.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid