Mine sisu juurde

Rahulolu

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Ent kui ma oma mõtted lõpuni olin mõelnud ja märkasin, et päev on möödas ning õhtu juba käes, tundsin, et minus on toimumas ümberkujunemisprotsess: mu mõistus oli kõrvale heitnud kõik, mis ta miss Temple’ilt oli laenanud, — või õigemini, miss Temple oli kaasa viinud tolle muretuse ja rahu õhkkonna, milles ma tema siin olles elasin, ja nüüd, üksinda jäänud, tundsin, et muutun jälle selleks, kes ma tegelikult olin, mu hinges ärkasid endised erutavad tunded. Mitte sellepärast, et minult tugi ära oleks võetud, vaid pigem sellepärast, et mul puudus ajend. Ma polnud kaotanud võimet rahulik olla, kuid mul puudus põhjus rahuloluks.


  • "Muidugi," pomises Charles vorsti süües. "Kas onu Charles ei ole armas?" lisas ta selgemini. "Nägin teda öösel unes - ta maalis oma nägu nende värvidega, mis ma Carolile kinkisin, ja siis me pumpasime temasse lõõtsaga õhku, et ta paksemaks läheks."
"Ja kas ta läks?" päris Caroline.
"Ta läks lõhki," vastas Charles lühidalt, "ning sadas kuivanud lehtedena alla."
Järgnes rahulolev vaikus.


  • Sest selline on inimese loomus, et läbielatud vaevad ja kannatused ei summeeru meie meeltes, vaid väiksemad peituvad suuremate sisse vastavalt hierarhiale. Asjade selline korraldus pärineb Ettehoolduselt endalt ja just see lubab meil laagris ellu jääda. Ja see on ka põhjus, miks vabaduses elav inimene pole kunagi rahul: inimesel pole aimu sellest, milline peaks olema täieliku rahulolu seisund, veel vähem sellest, mis sellise rahulolu tagavad, sest tegureid on palju, nad on pealistikku ja neile antakse ühe põhiteguri nimi; kui see lõpuks kaob, siis tõdetakse valusa jahmatusega, et selle teguri sees on veel üks teine, tegelikult terve rida teisi tegureid.
Seepärast oli külm kogu talve paistnud meile ainsa vaenlasena, aga vaevalt jõudis ta järele anda, kui märkasime, et oleme näljased. Ja sedasama viga korrates ütleme täna: "Kui ainult seda nälga poleks!..."
  • Primo Levi, "Kas see on inimene", tlk Maarja Kaplinski, Vagabund, 2004, lk 63


  • Loomulikult ei väida ma, et leian alati aega, et võluda kärbuvate banaanide kurbadest riismetest esile banoffee-juustukook, aga kui ma seda teen, on sellega kaasnev vaimustav rahuldustunne, otsene nauding lihtsalt millegi lõpuni ärakasutamisest niisama hõrgutav kui juustukook ise. See pole endaga rahulolu, kuigi ma pean tunnistama, et need kaks võib segi ajada. See on süütu rõõm, mis toob endaga kaasa rahu ja rahulolu — omadused, mida meie igapäevaelust just tihti ei leia.


  • Õnne ja rahulolu tuleb tempida järelemõtlemisega, mille hulka kuulub nii lein ja kurbus kui laitus ja arvustus. Ja seda mitte lihtsalt selleks, et ise kiiremini ja kaugemale edasi liikuda, vaid et isiklikku või riiklikku edu mitmekülgsemalt hinnata ja õnn tugevale vundamendile ehitada. Kellest me eduteel üle sõitnud oleme? Mis vahe on peos varblasel ja katusel istuval tuvil tegelikult? Õnne tuleb alati veidi õõnestada mõtlemisega ajast tuvide ja varblasteta ja õnne isekusest. Õnne tuleb õõnestada, et ta alustalad rajataks materiaalse müüri asemel paindlikele suhetele ja mõtlikule empaatiale.


  • Ajad pole tegelikult omavahel võrreldavad ja veel vähem on nad taastatavad. Ja kui nad mingi ime läbi peaksid olema, ei tahaks neis vanades aegades elada küll mitte keegi, ka mitte need, kes neid taga nutavad. Kui saaks tagasi teha sõjaeelse Eesti Vabariigi, oleks see erakordselt halb üllatus. Algeline, vaene ja must. Aga kõik need minevikulubadused millega nüüd valijate hääli püütakse, lubavad minevikust vaid mõnda dekoratiivset detaili, mis paigutatakse tänapäeva heaolu ja tehnika keskele. Tegelikult on iga ajastu tervik. Nii nagu polnud Sõpruse kolhoosi ajal internetti ja globaalseid odavlende, pole nüüd toonast rahulolu ja turvalisust. Rahulolu allikaks ei ole mitte hüvede tegelik hulk, vaid tunne, et elu läheb paremaks.



  • Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.

Luule[muuda]

Tönts ju põlismetallisti pilk, ta kangeid prille
aastaid tarvitab, kui vaatab lähemalt mõnd lille.
Okupatsioone ja maailmavappeid suuri
näinud; nüüd vaid kokku rehitseb umbrohu juuri.

Küll on tegu! Oh need hirmsad orasheinad, ei nad
kao, ei hääbu! Aga elulõngu täis on majaseinad,
rahulolu tuksub südames ja mullapõues:
sügis on see pärispidu üksildase õues.

  • Mats Traat, "Septembrifuuga" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 39